Tähistamine

Viimased nädalad on olnud äärmiselt tempokad ja töised. Kevadine aeg on õppejõududele ilmselt kõige hullem aeg, mida võib ette kujutada. Kuigi ma õppejõuna ei tööta, siis doktorandina on mul üsna arvukal määral samu ülesandeid täita (nt lõputööde retsenseerimine, komisjonides osalemine jms). Lisaks on veel enda töö, mis on hetkel natuke tagaplaanile jäänud, kuid siiski! Mul on suurepärane uudis! Käesoleval nädalal avaldati mu artikkel lõplikult ära ja võite seda täies mahus lugeda sellelt aadressilt:

https://www.tandfonline.com/doi/full/10.1080/03004279.2019.1623282

Nädala lõpus käisime veel Merliisi perega restoranis lõunatamas, sest aeg on otsad kokku tõmmata ja Eesti poole lendama hakata. Nii tundus hea plaan, veel enne lendu ühiselt kokku saada.

Pühapäeval oli meil taaskord põhjust end lille lüüa, sest ees ootas pulma-aastapäeva tähistamine. Me ei saa kahjuks enda päris kuupäeval (04.06) koos olla ja seetõttu otsustasime tähistada seda just nüüd. Mul paluti end ilusaks teha ja nii me võtsimegi sammud pühapäeva õhtul restorani poole. Kuni viimase hetkeni oli minu jaoks täielik üllatus, kuhu me läheme. Ja üllatus oli suur! 

Meie kodu läheduses on udupeen mereandide restoran, kuhu oleme siiani vad väljast sisse kiikanud. Laudu katavad valged linad ja peenetes vormides kelnerid toimetavad laudade vahel. Olin alati unistanud sinna restorani minna, aga see tundus kuidagi…kättesaamatu? Liiga peen? Liiga kallis? Liiga…?

Nüüd me siis seal olime, uhkelt riided ja valmis nautima kõige peenemat restoranielamust oma senses elus. Ja me ei pidanud pettuma! Tellisime terve pudeli veini lauda ja hakkasime nautima. Veel kunagi varem pole veini eraldiseisvasse veinianumasse laua ääres asetatud. 

Mäletan hästi meie päris esimest peene restorani külastust ülikooli ajal. Ei mäleta enam, mis põhjus ja kuidas see üldse sai toimuda, sest raha oli õpingute ajal mõlemal vähem, kui arvata võis, aga mingil põhjusel siiski, teisel kursusel, mind Atlantise restorani õhtusöögile kutsuti. See oli päris esimene kord, kui vein avati meie laua juures ja kork anti Kaspari kätte. Mis sellga veel tegema peab? Kaspar improviseeris, nuusutas korki ja andis teada, et sobib küll. Mina hoidsin naeru tagasi, sest ma polnud kursis, et nii üldse tegema peab. Seejärel valati väike lonksuke veini talle klaasi ja paluti proovida, kas sobib. Muidugi sobis! Me olime tudengid, kõik sobis… oh jah, aasta siis oli 65 ja teatud olukordades sain aru, kui palju on elus veel õppida 😊 Olin kogu õhtu vältel üsna pinges, sest ma polnud kindel, kas käitun õigesti mingites olukordades.

Vahepeal on nii mõnelgi korral Kasparile veel veinikorki nuusutada antud ja enam see ei tasu ekstra mainimist, aga pühapäeval, seal peenes restoranis istudes ja õhtut nautides, meenus mulle korraga see päris esimese peene restorani kogemus. Nüüd on etikett selge ja tänu sellele oskad seda kõike ka täiel rinnal nautida ja elamusest maksimumi võtta, aga eks need asjad tulevadki kogemustega ja keegi ei sünni meist ju oskuste ja kogemustepagas näpus.

 Kõrvallauas pandi magustoit põlema:

Nüüd aga kohvreid pakkima ja Eestisse!

Maile