Nonii sõbrad, olen pikalt blogist eemal olnud. Põhjus on imelihtne –
ikka töö. Mäletate, et mu doktoritöö neljas artikkel oli ajakirjale ära
esitatud, aga vastust polnud sealt tulnud? No nüüd siis tuli vastus ka ja pikk
jutt lühidalt – kolm teadlast, kes mu artikli olid üksipulgi läbi töötanud
arvasid, et kui ma nii umbes 75% kogu tööst ära muudan ja kõikidele nende
küsimustele (mida oli kokku 11lk) detailselt vastan, siis antakse mu artiklile
veel üks võimalus. Sisuliselt tähendab see uus võimalus siis seda, et muudetud
artikkel + vastused nende küsimustele loetakse uuesti läbi ja otsustatakse, kas
artikkel on väärt, et selles ajakirjas avaldada või siiski lükatakse tagasi.
Viimased kolm nädalat on mu äratuskell helisenud hommikul kell 6 ja igal
hommikul (E-R) kell 7.00 on esimese asjana koosolek juhendajatega millele
järgneb 11-13h tööpäev, kuhu hulka kuulub hulganisti koosolekuid, arutelusid jms.
Ehk siis Kaspar käis toidupoes, tegi sooja toitu meile ja hoolitses selle eest,
et ma mõned korrad päevas saaksin sooja kohvi ja värskeid marju töö kõrvale. Mina
istusin sisuliselt ainult kontoris ja tegin tööd. Õhtusel ajal jõudsime mõnel
korral ka ujuma, aga sedagi järjest harvem ja harvem, sest kui mu tööpäev
lõppes, siis ma lihtsalt ei suutnud enam midagi teha. Seda on keeruline
kirjeldada, aga kui mu pea on tööst väga väsinud, siis on terve keha nii
väsinud, et ei jaksagi kuhugi minna või midagi teha.
Nädalavahetustel sai mingis osas muidugi akusid laadida, sest kui seda
üldse ei tee, siis pole mitte kuskilt ka esmaspäeva hommikul uuesti energiat
ammutada. Reedel (14.08) oli tähtaeg, et artikkel uuesti ajakirjale ära esitada ja seda
ma tegin. Kaks tundi enne tähtaja kukkumist esitasin oma asjad ära, korkisin
pisut kangema joogi lahti ja langesin voodisse sirakile, sest millekski muuks
enam energiat ei jagunud (olgu öeldud, et kell oli päeval 15.00). Nüüd pole
muud, kui oodata ajakirjast vastust (mis saabub umbes 6-8 nädala jooksul) ning
jätkata tööd oma katusetekstiga (ehk siis põhitekstiga ehk siis viienda osaga
oma lõputööst).
Et teid mitte pikemalt enda tööasjadega piinata, siis jagan hoopis
helged hetki nädalavahetustest, ja neid on olnud kuhjaga!
Juba mitu-mitu nädalat tagasi katsetasime enda aia grillinurga ära:
Vaade aiale meie (ühest) grillinurgast:
Ühel reede õhtul, kui tuju oli juba julgem, ronisin aias kõrgemale kohale, et ümbritsevat pildistada:
Meie aia "mängunurk":
Traditsioonilised pannkoogihommikud laupäeviti jätkuvad ka uues kodus:
Meie punase taustaga rõduke, mis on juba praeguseks hetkeks meeletult palju kasutust leidnud:
Meie kodutänaval:
Ühel vihmasel pühapäeval tiirutasime Miamis ringi:
Oma varajased hommikusöögid olen nendel töistel nädalatel söönud rõdul. Üksi söön ma seetõttu, et Kaspar on sellel ajal juba trennis (ta treenib jõusaalis, mille suuri ja säravaid aknaid näete rõdupiirde vahelt) :)
Kui keegi peaks ekslikult arvama, et doktorandi elu on kuskiltki otsast glamuurne, siis glamuuri on selles täpselt nii palju:
Nädalavahetus päris meie oma kodurannas:
Vesi on soe nagu supp!
Rannavalve on igal pool töös:
Ühel õhtul tutvusime enda koduümbrusega lähemalt:
Tavapärane reaalsus ongi tegelikult see, et ilma näomaskita sa oma kodust ei välju:
Eile õhtul käis Kaspar autot pesemas ja mina toimetasin kodus ja tagasi tuli ta hiiglasliku lillekimbuga (mu lemmiklilled), ilma igausuguse põhjuseta. Selliseid üllatusi teeb ta mulle tegelikult regulaarselt. See on see, mis mind alati hingepõhjani liigutab - väikesed tähelepanuavaldused ja märkamine keset tavapärast argipäeva. Ma vist tegin eelmises elus midagi väga head, sest vastasel juhul ma ei teagi, millega ma sellise kaaslase olen ära teeninud.
Kas te olete huvitatud postitustest meie pooleldi sisustatud kodust ka? Või jagan pigem siis, kui asjad valmis?
Ilusat nädala algust!
Nii kena rõdu! Teil on neid rõdupäevi rohkem ka. 😊 Ootan huviga kõiki su postitusi, aga kirjuta siis, kui see muud tööd ei sega.
VastaKustutaAitäh Jana! Ideaalse rõdumööbli leidmiseks oli vaja kõigest 5689 rõdutooli eelnevalt läbi istuda :D
KustutaJaga ikka pooleldi kodust ka! Nii ongi köige põnevam, kui progressi näeb :). Nii vahva, see uus elu Floridas!
VastaKustutaAitäh lugemast! Ülemäära palju pole siiani olnud aega Florida-elu veel nautida, aga nii palju, kui oleme seda teinud, on küll super!
KustutaSee kõlab vist puruimelikult, aga ma olin vahepeal juba mures. Ikka selle vaikuse tõttu siin blogis. Ja nüüd loen, et selle põhjuseks oli Sinu meeletult suur töökoormus. Ausalt, ma ei taha kuidagi seada kahtluse alla kogu selle doktorantuuri tähtust, kuid mul on nii kurb lugeda, et see on nii meeletult raske. Äkki on Sulle endale ka hea vaheldus kirjutada praegusest kodust ja hetkekski teaduse maailmast eemale saada. Ma ootan järgmist postitust ning soovin Sulle kindlat meel ja külma närvi. No ja et tagumik istumisest väga kangeks ei läheks. Tervitades H Saaremaalt
VastaKustutaAitäh, H! Mul on ajaga tekkinud üsna mahukas ja ustav lugejaskond ja seda on suur rõõm näha! Paljud ei võta siin sõna, küll aga kirjutavad mulle hoopis meilile või sots. meedias ja see on alati väga liigutav ja tore. Ma kartsingi, et panen teid lõpuks muretsema enda pika eemalolekuga. Püüan edaspidi selles osas tublim olla ja märku anda, kui on oht, et pean mõneks ajaks jälle kirjasulele korgi peale panema.
KustutaAga see töö. Eks see on kahe otsaga mõõk. Ma tegelikult ei kurda selle töökoormuse üle, sest ma tunnen, kuidas kogu see protsess/teekond mind arendab ja kasvatab. Kui tahta elus midagi suurt, siis ei saa arvata, et see tuleb kergelt. Ei minul ega Kasparil pole siiani veel midagi kergelt tulnud. Ma ei kirjuta sellest osast palju, aga tegelikkuses on Kasparil väga suur töökoormus. Ta nõuab endalt rohkem, kui keegi teine ja teeb rohkem, kui temalt nõutakse/eeldatakse. Reaalsus kipubki nii olema, et kui tahad elult palju saada, siis pead olema ka valmis ise palju panustama. Me oleme mõlemad suure saavutusvajadusega inimesed ja meil on vaja iseenda jaoks teatud mägesid ületada. Me tahame elult palju ja seetõttu oleme valmis ka kõvasti pingutama. Niisama loorberitel lebades asjad ei juhtu…vähemalt meiega ei juhtu. Aga jällegi – see ei ole kurtmise koht.
Need kõik on meie enda valikud ja kuigi on aeg-ajalt raske ja väga raske… siis on ka nii palju häid külgi. Doktorantuur on väga raske teekond, siin pole mingit kahtlustki. Ja jällegi, mitte miski muu pole mind niivõrd palju kasvatanud, kui see okkaline teekond.
Eelmisel nädalal, ühel järjekordsel koosolekul, ütles mu juhendaja mulle, et viimasel ajal on ta tähele pannud, et ma olen täiesti muutunud inimene. Ma ei ole enam õpilane, olen välja kujunenud isiksus, kes on üsna enesekindel oma erialal ja teab juba, mida ta teeb. Viimased kolm nädalat töötasime kõrvuti, nagu kolleegid, mida pole siiani juhtunud, sest mina ise olen olnud õpilase kingades. Ta ütles, et doktorikraad on selline ilus (ja muidugi ka vajalik) formaalsus kõige lõpus. Äratundmine ja justkui “sisemise kraadi” omamine tuleb inimesel mingil perioodil juba eelnevalt.
Need olid ilusad sõnad ja tunnen ka ise, et kogu see periood peale eelkaitsmist on olnud minu jaoks üks suur „katki murdumine ja läbi murdmine“. Kõigepealt murdusin poleks ja siis hakkasin neid katkiseid konte vaikselt kokku tagasi kasvatama. Jah, mul on veel pikk tee minna ja doktor oled ikka alles siis, kui kraad on ametlikult käes, aga ega seoses tööga pole enam väga palju asju, mis mind hirmutaksid. Ilmselgelt, tööd ma ei karda.
Minult küsitakse palju – kas see on seda kõike väärt? Igaühe tõde on ilmselgelt erinev ja nii see peabki olema. Aga päeva lõpuks – mis siis üldse midagi väärt on? Kes defineerib selle, mis on “väärt” ja mis mitte? Ma olen arvamusel, et eelkõige inimese enda jaoks peab asi õige olema, ükskõik, mida ta teeb ja oma eluga ette võtab 😊
Mina ka muretsesin ja käisin ülepäeviti siin vaatamas, ega uut kirjatükki ei ole. Nii suur rõõm oli eile hilja õhtul postitus leida, et pidin selle kohe siis läbi lugema, mis sest, et magamise aeg hilisemaks nihkus. Tore on näha, et läbi pingutuste liigud enda eesmärgi poole, eriti see, et tunned end õpilase staatusest väljas olevat- see sisemine tunne, et tead asju ning teed midagi, millel on sügavam sisu kui paber. Sa innustad teisigi tegutsema, mul endal vaja magistritöö ette võtta, et see koera saba ületada. Ja kui elus korra tundub, et miski on katki, siis tuleb leida tee kuidas ennast kokku võtta ning leida lahendus.
VastaKustutaNo küll on tore lugeda, et mu kirjutised nii oodatud on, aitäh! Väga liigutav on teada, et minu teekond ka teisi innustab. Üsna lihtne on öelda, et "võta kätte ja tee ära" (mis iganes see asi siis ka poleks, mis parasjagu tegemist vajab), aga sageli me ei tea, millised isiklikud/tervislikud vms takistused või raskused kellelgi ees on.
KustutaKusjuures selle sügavama sisu ära tundmine ongi väga suur väärtus, aga, et selleni jõuda.. no see on korralik teekond, kahtlemata. Soovin palju edu ja tugevat enesesundi, et magistritöö saaks tehtud :)