Kus veeta jõulupühi?

Eestis elades ma ei saanud aru, kuidas saab üldse soojas kliimas jõulutunne peale tulla. Ma ei olnud ise kunagi pühade perioodil soojemas kliimas (või üldse kuskil) reisil olnud, aga olin esirinnas arvamust omama ja hukka mõistma. Tegelikult saab küll jõulutunne ka keset helesinist vett ja palmipuid põue pugeda ja ikka päris tugevalt. Mul on näiteks sellel aastal kohe eriti tugev jõulumeeleolu peal, olgugi, et terve möödunud pühapäeva veetsin rannas päevitades ja ujudes, justkui oleks suvi.

Kodus on meil juba mitu nädalat jõulukaunistused üleval ja sageli mängib jõulumuusika, õhtuti vaatame jõulufilme ja oleme juba omajagu jõulukingitusigi varunud. Tänavad on tihedalt jõulukaunistustega ehitud nii, et ühelgi hetkel ei saa meelest minna, mis hooaeg käsil on.

Peatänaval kostub jõulumuusika ning ühe poe välisseinast on saanud suur ekraan jõulufilmi jaoks:

Kohvikud on kõik kaunistatud:

Palmipuude kaunistamisel ollakse siin eriti usinad:

Meie linna kuusk:

Kolm viimast päeva on meil "külmalaine" olnud ja see andis üle väga mitme kuu võimaluse pikem riietus kapist välja otsida:

Kolisin Ameerikasse 2016 detsembri alguses ja tollel aastal olid mu senise elu kõige kurvemad jõulud. Kõik oli uus ja võõras ja jõuluõhtul oleks tahtnud niiväga koos perega ühise laua ääres istuda ja naerda. Järgneval aastal võtsime kätte ja läksime jõulupühadeks reisile Las Vegasesse ja see oli väga õige otsus. Puudusid võimalused, et Eestisse lennata, aga ainult kahekesi kodus ka olla ei tahtnud. Mul oli veel liiga teravalt möödunud pühad meeles ja tahtsime seda mustrit muuta. Jõulureis oli äärimiselt vahva ja soovitan seda võtet kõigile, kes mingil põhjusel ei saa pühi koos perega veeta.

Alles kolm aastat peale Ameerikasse kolimist olime omadega lõpuks sealmaal, et saime pühadeks Eestisse lennata. Need olid siis eelmised jõulupühad ja kõik oli nii nagu olema peab – pikk pühadelaud koos oma inimestega, laulud ja luuletused jõuluvanale, tuba täis laste kisa ja kilkeid ja kerget kaost ehk siis ideaalsed jõulud. Meid on õnnistatud suure perega ja minu hinnangul pole olemas suuremat kingitust, kui pühad koos oma perega veeta.

Käesoleval aastal pidime väga mitu korda kodumaale lendama ja samuti olid tulemas ka mitmed pereliikmed meile taaskord külla, aga on selge, et see kõik jäi ära. Mõtlesin enda peas, et saaks need jõulupühad ometi läbi ja saaks eluga edasi minna. Mõte eelolevatest pühadest tegi kurvaks, sest mis õiged pühad need ilma pereta on. Mingil hetkel jagasin ka Kaspariga oma mõtteid pühadest ja sinna paika see asi jäi. Kaspar seedis olukorda ja tuli mõne aja pärast minu juurde teatega, et me saame pühadeks kodumaale minna. Ma olin täiesti jahmunud - mismoodi ometi?! Ta oli natuke asju uurinud ja välja selgitanud, kuidas me saame minna Euroopasse nii, et meid siiski hiljem riiki tagasi ka lastakse (elame siin ju tööviisaga, mitte passi või rohelise kaardiga) ja seoses pandeemiaga on seadused ja korrad teised, kui tavapärase elu juures. 

Eks elu näitab, mis siin täpsemalt saama hakkab, aga hetkel on piletid olemas ja plaan selline, et saame pühad koos perega Eestis veeta -  jehuu!

Kuidas teil jõulutundega on?