Elumärk

Annan endast üle pika aja märku ja ega siin mingit suurt saladust hetkel ei olegi muud kui, et tegelen ainiti oma doktoritöö kaitsmiseks valmistumisega. See ei tähenda seda, et ma päevas 12h järjest ainult kaitsekõnet valmistaksin ette, aga üsna suur arv tunde päevast läheb sinna alla küll. Ilmselgelt on tegu mu elu kõige olulisema kaitsekõnega ja seda just üleöö ette ei valmista. Sellest enam aga tähendab see seda, et kogu mu mõttetegevus ja olek on haaratud vaid sellest ühest. Maikuu on äärmiselt stressirohke ja see on vaja lihtsalt üle elada, ei muud.

Minu doktoritöö on kirjastuses raamatuks trükitud. Seitse aastat ja 158 lehekülge: 

Lasin oma sõbrannal ühe raamatu ka postiga siia saata, et saaksin seda nuusutada ja käes hoida. Ühel laupäevaõhtul tuli Kaspar tuppa ja ulatas mulle paki. Teadsin kohe, mis see on. Pisarad voolasid ojadena. Ma ei oska isegi sõnadega kirjeldada, mis tunne oli päris enda raamatut käes hoida:

Nädalavahetustel oleme muidugi rannas käinud ja proovinud ka puhata. 

Õhtuti teeme Kaspariga koos trenni:

Nädala sees käisin igapäevaselt ka naabrinaisega kõndimas, kuniks ta eelmisel  pühapäeval kahjuks ära kolis. Samuti tegime ühiseid veiniõhtuid, mis olid hiiglama head närvirahustused!

Suures pildis aga on nii, et elan ja hingan hetkel vaid selle ühe kuupäeva – 7.juuni valguses ja on üsna tõenäoline, et käesoleval kuul satun blogi kirjutama pigem harvem, kui tavapäraselt.

Teie aga nautige suvesoojust! :)