Äriklassi kogemus

Viimasest postitusest on möödas 2,5 kuud ehk siis elu on näidanud, et Eestis olles minust kirjutajat ei ole. Küll aga on blogi pealkiri Florida, seega ... Kui aus olla, siis ega ma pole kindel, et enam üldse peaks ka siinpool ookeani kirjutama. Iga asi saab kord otsa ja võimalik, et on ka aeg selle blogiga otsad kokku tõmmata. Eks siis elu näitab, kuidas läheb ja annan teile viisakalt teada, kui blogiga on kõik. 

Seniks aga...

Tulime talvekuudeks Floridasse, oma teise koju, sooja ja plaanime Eestisse tagasi minna märtsi teises pooles. Minu tööandja on õnneks niivõrd paindlik, et sellega seoses mingeid takistusi ei esinenud. Kasparil on siit mandrilt loomulikult lihtsam tööd teha normaalsel tööajal. Eestis olles algab tema tööpäev päeval kell 15.00. 

Esimesel päeval oli vaja kiiresti muidugi lemmikkohad üle vaadata. Kodurannas on meil lumememme asemel siis traditsiooniline Liivamemm, kes nagu näha, on parasjagu Floridasse puhkama tulnud:

Ega siin nendes piltides teie jaoks midagi uut tegelikult ei ole, ikka see sama tuttav kodurand nagu ikka. Ise olen ainult elevil nagu väike laps, sest juba liiga ammu pole päikest ja sooja tundnud oma nahal.

Rõdul istumisest oleme mõlemad Kaspariga suurt puudust tundnud. Rõdu saab meil Florida kodus väga tihedat kasutust ja on sisuliselt teise elutoa eest.

Lendasime siia reedel ja sedapuhku päris esimest korda äriklassis. Kasparil juhtus umbes kuu aega tagasi trennis õnnetus, mis kulmineerus luumurruga jalas. Seega tema kipsi ja karkudega liikumine on hetkel üsna piiratud ning kogu see kipsimajandus tekitab valu, ebamugavust ja jalg vajab ruumi. Lennuki tavaklassis pole ruumiga priisata ja tal on seal ilma kipsitagi kitsas. Niisiis sai parema otsa piletite valikul lisaks muudele faktoritele määravaks just kips. Seoses sellega, et Kaspar liikus karkudega mööda lennujaama ringi, pakuti talle igal sammul abi ja kõikidest järjekordadest pääsesime samuti. Sisuliselt igalt poolt sai otsejoones läbi. Mina, kui abikaasa, lõikasin lihtsalt teise inimese jalaluumurrust häbitult kasu ja marssisin tähtis nägu ees igalt poolt otsejoones samuti läbi - jube mugav. 

Äriklassis reisimine annab eelise lennukisse siseneda nö eraldi järjekorras või eelisjärjekorras (olenevalt lennust). Meie saime üldse kõigist ette, sest kips. Lühikese (Tallinn-Varssavi) ja pika lennu (Varssavi-Miami) vahel sai lennujaamas oodata Business Lounges ehk äriklassi ooteruumis, kus on mugavad tugitoolid, mõnus muusika ning toit ja jook vabalt saadaval.

Äriklassi istmed asuvad lennuki eesotsas ning tegemist on justkui omaette väikese maailmaga. Istmed asuvad paarikaupa ning need käivad täislamavasse asendisse voodiks. Igale reisijale on padi, tekk ja lina, samuti sussid jm vajalik. 

Kaspar demonstreerib siin, kui mugav tal oma kipsiga laiutada on:

Nii kui toolile istusime, serveeriti meile vahuveini ja kuumi märgi käterätikuid puhastamiseks. 

Seejärel toodi meile menüü, kust saime ise valida erinevate valikute vahel, mida soovime eelroaks, põhiroaks ja veinivalikuks. Magustoitu serveeriti eraldi mitmekordselt kandikult, kust said ise valida erinevate tortide, kookide jm seast. 

 Enne õhtusöögi serveerimist asetati laudadele linad ja nõud olid päris, mitte plastikust. Järgnesid eelroad, veinid, kuumad saiad ning seejärel põhiroog (pildil). Toit maitses nagu restoranis.

Tooli sai panna täiesti lamavasse asendisse, mis muutus lina, teki ja padjaga voodiks.

Enne maandumist serveeriti veel üks eine, milleks oli ravioolid, erinevad värsked salatid ja värsked puuviljad:

Mulle meeldis lisaks kõigele muule väga, et oli eraldi WC, kus käis muuga võrreldes siiski vähe inimesi (äriklassis oli kokku 24 istekohta) ning mida puhastati lennu jooksul korduvalt. 

Mis seal salata, ka teenindus oli teine. Suhtumine ja pidev kontrollimine, kas keegi vajab midagi, see oli ikka teisel tasemel, kui muidu. 

Kui lennuk maandus, siis lasti meid esimesena maha, mis tähendas USA poolel ka esimesena passikontrolli järjekorda jõudmist (kus muidu on keskmine ooteaeg u 1h). Kuna meie olime endiselt meeskonnas "Kips", siis me ei pidanud sekunditki ootama, sest meile oli päris eraldi rada ja päris eraldi ametnik, kes siis esimest korda meie rohelised kaardid üle vaatas. Elusees pole kontroll veel nii kiiresti ja ladusalt läinud. 

Kokkuvõtteks oli elamus ikka äärmiselt mõnus, aga olgem realistid - eks edaspidi vaatame ikka samamoodi igatsevalt äriklassi toolide poole samal ajal, kui ennast tavaklassi istmele sätime :)