Elu on siin vahepeal maru kiireks läinud. Vahel on tunne, et pole enam hool ega hoobil vahet. Tegelikult on kogu see uue aasta algus olnud vägagi organiseeritud. Tööd on väga palju, aga kõik on planeeritud ja igasse päeva on mahutatud ka piisav liikumine ja puhkamine. Aasta on meil üldse väga hoogsalt ja liikuvalt alanud, mille eest nii keha kui ka vaim tänavad. Olen erinevaid väljakutseid endale seadnud ja neid muudkui järjest täide viinud. Mind motiveerivad väljakutsed, aga seda te juba teate. Pühapäeviti oleme taaselustanud oma matka-traditsiooni, kuhu võtame ka lõuna kaasa:
Mul on hinge kriipinud juba mõnda aega see, et ma ei loe raamatuid. Kohe mitte ühtegi. Null. Raamatute lugemise all mõtlen ma vaba aja meeldivat lugemist. See, et ma tööasjus loen hunnikute viisi teaduskirjandust ja teadusega ning õppetööga seotud raamatuid - see ei lähe arvesse, sest see on töö. Olen rääkinud mitme inimesega, kellel on doktorikraad juba mitu aastat taskus ja nad kõik on kinnitanud justkui ühest suust, et nad ei lugenud mitu aastat peale kraadi saamist. Doktoritöö kirjutamise ajal sa loed nii palju teadust, et sa sisuliselt muud ei teegi. See aga halvab igasuguse lugemisisu. Mul on kraad juba 1,5a taskus ja nüüd tunnen esimest korda, et tahan lugeda, aga nagu ei taha ka... niisiis leidsin tee raamatute kuulamise juurde. Mulle aga meeldib igal ajal midagi uut ja kasulikku õppida ja selle järgi valin ka oma kuulamismaterjali. Viimase aja pärl on "The Compound Effect" Darren Hardy - väga võimas ja kasulik kuulamine. Seadsin endale sellise piirangu, et kuulata võin siis kui liigun (kõndimine, trennisaal vms). Raamat oli nii huvitav, et tegin tollel nädalal rekordarvu samme, sest igal võimalusel oli vaja tossud jalga panna ja end liigutada, et saaks ainult raamatut kuulata. Nii ma siis meelitan ennast vaikselt raamatute maailma tagasi, vaatame, kuidas läheb.
Tänan küsimast, mul läheb rahulikult. Lugemine ja teised vaba aja tegevused peavad olema absoluutselt vabatahtlikud ja nendega tegelemine peab tooma vaid rõõmu. Seega, kui ikka isu ei ole, siis ma ei loe, kui huvi pole, siis ma ei tee käsitööd, kui ei jaksa (viitsi?) siis pimedasse õue kõndima ei lähe jne. Lihtne ju. Aga mida siis teha kui midagi justkui ei taha? Mina võtan rahulikult ja tean, tahtmine tuleb tagasi. See raamatu kuulamise variant on igatahes vahva, aga ma olen ikka rohkem raamatuga diivanil külitaja tüüpi vanainimene. Head nädalalõppu teile! H Saaremaalt
VastaKustutaKiirelt läheb, kiirelt! Tahan, et lisataks päeva kasvõi 4h juurde. Oleks kohe palju vahvam!
VastaKustutaKui tahad eestikeelseid audioraamatuid, siis Rahva Raamatu rakenduses saab peale regamist 14 päeva jooksul tasuta kuulata. Muidu see kuuhind vist veits kirves, vähemalt mulle, mitteaudiofännile, aga prooviperioodi jooksul saab ehk mingi hulga läbi kuulatud. Reklaamiminutid ka, mu enda raamat, "Lumelinnu surm" on ka seal olemas :D
Ma pole eesti keeles kuulamisele kusjuures mõelnudki, aitäh soovituse eest!
KustutaMina loen igas versioonis raamatuid ja kuulan. Kui tahad soovitusi mitte just väga harivate, aga põnevate, meelelahutuslike ja kõndimisel "film peas jooksma" raamatute kohta, siis i'm your man (or a woman). Ma otsustasin hakata täiskasvanuks ja hakata maksma oma kuulamiste eest Audible äpis.
VastaKustutaMa olen ise ka Aubible äpile mõelnud, aga pole veel tegudeni jõudnud. Küsin kindlalt soovitusi, kui olen oma esialgse nimekirja läbi saanud.
KustutaMa olen paar audioraamatut kuulanud, aga vahel keskendumisega raske ning siis pean mitu korda tagasi kerima. Või siis tegelesin raamatu kuulamisega hilja õhtul ja jäin selle taustal üldse magama. Aga igal juhul on väga tore, et raamatuid erinevas formaadis lugeda-kuulata saab. Tänapäeval on õnneks palju podcaste ka, sest pikkadel autosõitudel me just podcaste või audioraamatuid eelistamegi. Ma sain oma 6 aastat tagasi jõuludeks Kindle'i ja sellega tuli mu lugemishuvi tagasi. Ajapikku on meil paberkandjal raamatuid ka omajagu kogunenud. Talvisel ajal loen rohkem, sest külma ilmaga väga palju õues aega veeta ei soovi, suvisel ajal aga vastupidi. Kusjuures ilukirjandusest on mul siiani vaid üks raamat ja selle tõin ka just endaga Eestist kaasa möödunud sügisel. Mul ema on suur raamatuhuviline, terve elamine raamatuid täis, saadab mulle pakkidega aeg-ajalt raamatuid ning sügisel Eestis käies püüdis ka paraja posu raamatuid kaasa sokutada, aga lõpuks läks pagas liiga raskeks ja pidin lennujaamas mõned raamatud tagastama :D Mulle tegelikult väga meeldib uusi teadmisi ja kogemusi omandada väga erinevates valdkondades. Keskendumise kallal tuleb ikka vaeva näha, telefonis scrollides on sel just vastupidine mõju - aju tahab pidevalt midagi uut ja põnevat ning pikemalt ühel teemal peatudes (olgu siis selleks üks raamat) aju nn huvi kaob ja mõte läheb uitama, et kuidas kerge vaevaga midagi uut ja põnevat näha ja Instragram just seda pakubki. Aga see on ütlemata hea idee, et motiveerida end raamatu kuulamise näol liikuma!
VastaKustuta