Võõras ja samas nii tuttav

Pühapäeva varahommikul oli aeg kohvrid haarata ja lennujaama poole suunduda - Florida ootas juba ammu (vähemalt mul oli selline tunne küll). Kaspar oli ära lennanud juba 2 nädalat varem, sedapuhku hoopis tööasjus Jamaikale. Pidime siis Floridas kokku saama nii, et tema tuleb mulle Miamisse pühapäeva õhtul lennujaama vastu ja sõidame koos meie sedapuhku uude koju. Ta oli juba kuu tagasi samuti USA-s käinud tööasjus ning ühtlasi leidis meile ka uue kodu kuhu sisse kolida. Ehk siis asjad olid kolitud, aga lahti pakkimata, sest aeg sai otsa ja see töö ootas meid alles ees. Enne aga oli vaja USA-sse jõuda, nii minul kui ka temal.

Minu lennud läksid uskumatult sujuvalt selles osas, et lennuplaanis mingeid muudatusi ette ei tulnud. Küll aga oli pikal lennul lennuk puupüsti rahvast täis ja mul oli tunne nagu oleksin loomaaeda sattunud. Kisa ja liikumist ja elu oli ikka väga palju seekord. Lisaks istusid minu kõrval niivõrd suured inimesed, kes enda tooli parameetritesse kuidagi ära ei mahtunud, mis tähendas seda, et ka minul oli kitsas olla ja nii kõik 11h järjest. Lisaks oli minu kõrval istuv naine täiesti haige ning köhis sisuliselt kõik need tunnid. Tundus, et lennul oli üldse palju haigeid inimesi, sest nuuskamist ja köhimist oli väga palju. Olin enam kui kindel, et terve nahaga ma sealt ei pääse, aga õnneks mingid pisikud mulle üllataval kombel külge ei hakanud. 

Üleväsinuna Miamis maanduses mõtlesin juba lootusrikkalt, et kohe saan abikaasaga kokku, istuda meie mugavasse autosse ja koju sõita. Kõht oli ka maru tühi. Maandusime, lükkasin telefoni sisse ja sain teada, et Kaspar on ikka veel Jamaikal. Tema lend oli juba teist korda edasi lükatud (lõpuks selgus, et ta tuli Jamaikalt Floridasse kokku 36h!). See tähendas, et ma pidin endale lennujaamast Uberi võtma, et sellega koju sõita (u 40min sõit) ning siis kuidagi korterisse sisse pääsema. Aga mul polnud ju veel võtit, sest ma polnud veel meie uues kodus käinud. Õnneks on majal nö tark lukustus ning sisse saab nii spetsiaalse kiibiga kui ka äpiga. Laadisin äpi alla, sisestasin enda andmed ja sain esimesest väravast sisse - jess! Jõudsin lifti, sest korter asub 9. korrusel - liftis aga selgus, et äpiga edasi ei saa, on vaja kiipi. Ootasin siis, et mingi majaelanik liiguks ja laseks mind sisse. Kohe tuligi üks koeraomanik ja lasi mu 9. korrusele. Korteriuksest sain taaskord äpiga sisse. Avasin ukse ja... korraga olin kellegi teise kodus, kus on minu asjad. Väga veider kogemus. Korterit olin ju vaid videosilla vahendusel enne näinud, kui Kaspariga selle valisime ja mina olin Eestis. Uudistasin siis ringi, endal silmad väsimusest juba pahupidi peas. Istusin diivanile, sest midagi ei osanud teha. Mida sa teise inimese võõras korteris ikka teed, kuigi diivan on hea tuttav. Selleks hetkeks korises kõht juba nii kõvasti, et kuulsin seda korinat. 

Kas on tuttav vaade?

Kaspar oli jõudnud lõpuks USA pinnale ja ootas lennujaamas oma pagasit, samal ajal mulle pitsat ukse taha tellides. Läksin pesema ja peale pesu oligi juba aurav pitsa ukse taga. Sõin sellise isuga nagu homset poleks ja juba mõne aja möödudes astus Kaspar uksest sisse ja korraga loksus maailmas kõik jälle paika.