Käesoleval nädalal oli ülikoolis ühel õppekaval magistritööde kaitsmine ja mina olen üks komisjoniliige. Kaitsmisprotseduur toimus ise ülikoolis kohapeal aga mina olen ju Ameerikas. Pakkusin välja lahenduse, et osalen kaitsmisel roboti vahendusel. Nimelt on ülikoolis olemas robot, mis näebki välja nagu roboti mehike pea ja kogu kupatusega, kuhu saab siis enda arvutist sisse logida ja ollagi nö robotina ise ruumis kohal, olenemata sellest, kus sa ise parasjagu füüsiliselt viibid. Liigud ringi, keerad pead ja oledki justkui ise ruumis. Mõeldud- tehtud!
Kui ma robotina auditooriumisse sisse sõitsin, siis korra pealt oli kuulda elevust ja imestust kõikidelt ruumis viibijatelt. Mõni teatas kõlava häälega, et ta ei suuda uskudagi kohe, mida ta silmad peavad nägema! No eks see on maru moodne lahendus tõesti.
Parkisin ennast aga teiste komisjoniliikmete kõrvale ära (loe, seisin nende toolide kõrval, sest mul ju tooli polnud vaja) ja kaitsmised võisid alata. Kuuldavus ja nähtavus oli imehea ja suures osas oligi tunne, et viibin samas ruumis. Erinevus oli muidugi see, et kui Eestis oli alguasjaks hommikul kell 9, siis minul oli öösel kell 2 ja enese ärkvel hoidmine oli juba omaette küsimus. Esimesed neli tundi ei olnudki hullu, aga peale seda tuli sellega juba rohkem vaeva näha ja kohvist abi otsida. Suures pildis olen aga harjunud, et kui on vaja öötundidel tööd teha, siis lihtsalt teen ära, mis vaja ja nii ongi. Ma ei presenteeri seda ajavahet kuskil, aga vahel mõni kolleeg ikka imestunult küsib (ja arvutab samaaegselt), et mis mul see kell ikka on ja kuidas ma suudan. No teate isegi, täiskasvanud inimesena suudame igasuguseid asju nii kaua kui on tarvis ja kui see aeg läbi saab, siis langeme rampväsinuna nagu tinasõdurid. Sellel päeval läksin kell 9 hommikul magama ja nii oligi mu päev nagu Tagurpidi Ants. Järgmiseks päevaks oli kõik jälle korras nii enesetunde kui ka graafikuga. Selliseid öiseid toimetamisi tuleb ette keskmiselt korra kuni kaks nädalas. Siiski väga palju koosolekuid saab paigutada õnneks Eesti pärastlõunasele ajale, kus minul on hommik.
Selline näeb robot välja:
Mul vajus lõug kolksti põrandale:P Kui olin selle sealt üles korjanud, siis maigutasin natuke nagu kala kuival ja sain aru, et..... 1. ega Sul muud valikut polegi kui tänapäevase tehnika abil end kohale toimetada ja 2. ma olen ikka vana ja mul on raskusi tehnika arengust arusaamisel. Sa oled väga tubli, et suudad öötööd teha. Minu ametis on öötöö samuti vägagi võimalik, aga ma teadsin juba kunagi ammu tööle asudes, et ei-ei, öösel ma ei suuda piisavalt adekvaatne olla. Ja mul ongi õnnestunud päevase tööajaga piirduda. Kuidas üliõpilaste tööd olid, kas kõik said kaitstud? Või... kui ikka kaitsmisele lubatakse, siis on ebaõnnestumine pigem välistatud? H Saaremaalt
VastaKustutaSain korralikult naerda :D Öötöö on jõhker ja ma ei salli seda, aga midagi pole parata - praegune elukorraldus näeb seda aeg-ajalt ette. Aga ükski korraldus pole igavene, asjad muutuvad ajas ja see natuke nagu lohutab. Sul on väga vedanud, et saad enda tööd vaid päeval sellisel juhul!
KustutaÜliõpilaste tööd on seinast-seina nagu ikka, on väga häid ja on töid, mis vajavad veel lisatööd. Suures pildis on tudengid ikka väga tublid ja kaitsmisteks harjutatakse suure hoolega ning asja võetakse väga tõsiselt, mida on rõõm näha.