Pole kahtlustki,
et mu kallil kaasal on väiksemat sorti kingahullus. Asi on viimastel aastatel
sellise pöörde võtnud, et peab hakkama suurema korteri peale mõtlema.
Kingakarpide vahelt välisukseni orienteerumine võtab suurema osa päevast. Olgu,
tegelikult nii hull ei ole, kuid fakt on see, et meie kaks jalanõude jaoks
mõeldud panipaika (esikus) on silmini täis tuubitud, ja riidekapis on juba rohkem
kingakarpe kui midagi muud.
Seistes silmitsi
tõsise kriisiga, kutsusime jällegi kokku ümarlaua, et asjale parim lahendus
leida. Praktilise meelega meesperel oli koheselt lahendus olemas – viskame
mõned kingad ära. Olen ju minagi vaadanud Marie Kondo sarja, kus õppisin, et
kui asi sulle enam rõõmu ei paku, siis täna seda ja viska minema (või midagi
sellist?). Olin juba käsi kokku löömas ja naeratust näole vormistamas, kui
Maile soovitas mul järgmise öö diivanil veeta ja oma sõnade üle järele mõelda.
Leidsime, et
parem mõte oleks ikkagi jalanõudele eraldi kapp osta. Plaanisime siis selle
ostu nädalavahetusele, kui rendime autot. Eelmisel nädalavahetusel oligi see
hetk, kui seadsime end teele ja ei peatunud enne, kui IKEA-sse jõudsime. Meil
olid juba kõik asjad kodus välja valitud ja ootasin juba suure huviga, et
saaksin kapi ise kokku disainida poes oleva arvutiga. Seda sai omal ajal
telekakapiga tehtud ja nüüdseks pidasin end juba vilunud kasutajaks. Kui lõpuks
aeg disainiga peale hakata, siis tuli mingi IKEA tädi ja hakkas pärima, et mida
ikka täpselt vaja ja siis hakkas ise seda arvutihiirt klikkima. Minu pettumust
on raske sõnadesse panna. Läbi hammaste ütlesin, mida vaja ja tema muudkui
disainis ja röövis minu rõõmu. Läbi uduste silmade nägin, kuidas kapp kokku
läks ja tellimus printerist välja tuli. Pühkisin silmad
puhtaks ning viimasena valisime ustele käepidemed. Peale seda siirdusime sirge
seljaga kassade poole. Seal võeti kõik raha ära ning anti juhised, kuidas kaup
kätte saada. Iseteenindusest saime ainult uksehinged ja kõik ülejäänud
komplekteeriti meie eest. Ootasime umbes 20 minutit ja hüütigi meie number. Kui
neid pakke nägin, siis ma alles taipasin, et me polnud kordagi mõelnud, kuidas
need pakid auto peale mahuvad. Õnneks anti autorendist tavalise auto asemel
kastiauto ning sellega polnud vähemalt ühtegi probleemi. Olin sellel päeval
juba piisavalt kannatanud.
Kapp sai
esmaspäeva õhtuks kokku! Tegelikult ei saanud – ise panin.
Juba enne kui uksed
ette said, olid kõik riiulid kingi täis. Seda loomulikult tänu minu kalli kaasa
usinusele! Eks natuke oli seal ka kannatamatust 😊?
Ruumi oli nii palju, et soovitasin tal ka oma käekotid uude kappi panna. Siis
saab riidekapi riiuleid otstarbekamalt kasutada ja maailm on jälle natukene
parem paik. Tundub, et see mõte läks hästi peale, sest kapi uksed pidid avatuna
püsima terve õhtu, et Maile saaks oma kollektsiooni imetleda.
Kui uksed ette
said, siis selgus tõsiasi, et mul pole ju akutrelli, millega ukselingi augud
puurida. Polnud puurigi. Õnneks selgus järgmisel päeval kontoris, et IT-toas on
palju tööriistu, mille seas ka akutrell. Keerasin kogu ruumi pea peale, aga
puuripäid ei leidnud. Paljast akutrellist oli mulle vähe abi. Tuli Amazon appi
võtta ning tellida puuduolev jubin. Suurlinnas elades on väga palju mugavusi
ning üheks suureks plussiks on koju tellimine. Terve puurikomplekt koos muude
otsikutega läks maksma kümme taala ja järgmise päeva lõunaks oli pakk käes.
Täna saigi lingid paika ning nüüd on kapp täiesti valmis!
Siinkohal oleks
paslik mainida, et ka mina olen uues kapis oma nelja (!!) paari jalanõudega
tähtsalt esindatud. Uude kappi said vaid riidekapis kingakarpides redutavad
jalanõud. Igapäevased ja tihedamalt kantavad jalavarjud on endiselt meie
hiiglaslikus koridoris/esikus.
Nüüd siis on
kapisaaga selleks korraks läbi, aga tuleb tunnistada, et ega seal väga palju
vaba ruumi ei jäänud. Ehk on sellele postitusele lisa oodata?!
Päikest!
Kaspar
