Televiisor

Eelmine nädal oli meie peres päris süngetes toonides ja keeruline. Nimelt lükati minu teadusartikli käsikiri tagasi ja see tekitas tunde, et viimase 11 kuu töö ja vaev oleks justkui kraanist alla lastud. Üldiselt ma väga palju oma õpingutest ei räägi, sest ma ei eelda, et inimesi see peaks detailselt huvitama ja tavapäraselt räägingi täpsemalt just siis kui keegi küsib. Küll aga olen aru saanud, et ega väga hästi ei saada aru, mida see doktorantuur tegelikult tähendab ja muidugi- miks peakski? See puudutab teatud osa inimesi- neid, kes sellega tegelevad ja neid, kes on seotud inimestega, kes püüavad kraadi omandada. Nagu iga asjaga, mis on erialaspetsiifiline ja ei peagi kõiki huvitama. Küll aga on uute tutvuste tekkimisel USA-s tulnud ette mitmeid olukordi, kus taaskord tuleb lahti mõtestada õpingute olemus ja eesmärk. Seetõttu otsustasingi seekord erandi teha ja annan põgusa ülevaate sellest, mida on üldse vaja selleks, et kätte saada ihaldatud doktorikraad ehk PhD. Kohe alustuseks ütlen, et see on valdkonniti väga erinev ja kõnelen siinkohal vaid enda erialast ehk haridusteadustest lähtuvalt.

1)      Selleks, et saaks doktorantuuri astuda on vaja omada magistrikraadi. Ilma selleta pole võimalik dokumente esitada.

2)      Seejärel tuleb kirjutada projekt, millega soovitakse sisse astuda. Projekt on sisuliselt ülevaade järgnevate aastate tegevuskavast ja teemast, mida uurima hakatakse. Kui projekt on esitatud, siis läbib see esimese sõela ehk komisjoni, kes hindab, kas teema/valdkond on üldse vajalik uurimiseks. Doktoritöö projekt peab lahendama sisuliselt mingit probleemi, millele sa ise leiad originaalse lahenduse.

Näiteks: Algklasside õpilastel esinevad probleemid lugemisega- nad ei saa aru tekstidest, mida nad loevad. Küll aga pole laps süüdi selles, et ta ei saa aru. Järelikult peab õpetaja õpetamises olema midagi sellist, mis ei toeta õpilasi piisavalt. Seega otsustasin välja töötada testid õpilastele, et määratleda ära, millest ja kui palju nad täpselt aru saavad (1-6 klassis) ning ka testid õpetajatele, et välja selgitada, mida nad seal klassi ees siis tegelikult teevad? Mis on need tegevused millega nad õpilasi toetavad ja mis on see, mis tegemata jääb?

Tulevikus saab saadud tulemusi kasutada nt uute õpetajate koolitamisel.

3)      Kui komisjon kiidab projekti heaks, siis tuleb kirjutada nö uus, täiustatud ja detailse ajakavaga projekt, mis esitatakse uuele komisjonile. Seda lõplikku ja detailselt projekti läheb ka tulevane õppur värisevatel jalgadel kaitsma. Protseduur on analoogne lõputöö kaitsmisega ainukese erinevusega, et kaitsmine toimub inglise keeles, sest komisjon soovib veenduda ka kandidaadi keelepädevuses.

4)      Peale kaitsmist moodustatakse pingerida ja antakse teada tulemused. Igal aastal eraldatakse kindel arv doktorantuuri kohti.

5)      Kui tulevad rõõmusõnumid, et oled sisse saanud siis on kõige mõistlikum esimese hooga muidugi tähistama hakata (sest vaene õppur ei oska veel aimatagi kuhu ta end tegelikult mässinud on).

6)      Peale õnnejoovastust algab töö ja see töö on tõsine. Sõlmitakse lepingud ülikooli ja õppuri vahel, kus õppur kinnitab, et jah, ta teeb päevas 8h tööd = 40h nädalas, et lõpetada õpingud 4 aastaga.

Noh jah, ma tean ainult 3 inimest, kes on tõepoolest lõpetanud 4 aastaga. Rohkem on juba neid, kellel kulub 5-6 aastat ja veelgi rohkem neid kellel kulub 6+ aastat.

Mis asi see nii kaua siis aega võtab?

a)      Tuleb läbida ettenähtud ained (mida pole kuigi palju õnneks).

b)      Tuleb osaleda teaduskonverentsidel ja aidata neid ka ise korraldada (mis on väga tore osa kogu protsessi juures, sest saab reisida ka välismaale).

c)       Tuleb retsenseerida ja juhendada teiste lõputöid (BA, MA).

d)      Tuleb kirjutada ja avaldada teadusartikleid (tavaliselt 3-5).

e)      Tuleb kaitsta oma lõputöö rahvusvahelise komisjoni ees.

Mis asi see teadusartikkel on? Kus ma selle avaldama pean?

Teadusartikkel on maakeeli uurimus ehk teadustöö. Oma olemuselt sarnaneb ta magistritööga, kus on olemas teoreetiline ülevaade, valimi kirjeldus, instrumendi kirjeldus, andmete analüüs, tulemuste analüüs ja arutelu. Mahult on artiklid väga erinevad (oleneb siis artikli tasemest) ja arvamusi on palju aga nii harju keskmiselt on nii, et üks teadusartikkel = 2-3 magistritööga (mitte just mahu poolest aga kindlasti töötundidelt, keerukuselt jms).

Kui teadusartikkel on valmis kirjutatud, siis tuleb see saata keeletoimetusse, kus tehakse vastavad korrektuurid ning seejärel tuleb valida sobiv teadusajakiri, kuhu oma kirjatöö ära saata. Ajakirju on väga palju ja erinevaid, ning võtmesõnaks on siinkohal selle õige ajakirja välja valimine, et ajakirja eesmärgid ja sinu kirjutise eesmärk oleks sama. Seejärel tuleb oodata kuni saabuvad retsensioonid artiklile (nagu retsenseeritakse ka lõputöid). Teadlased üle kogu maailma retsenseerivad ajakirjadesse saadetavaid artikleid ja annavad tagasisidet, kas kirjutis on kõlbulik ajakirjas avaldamiseks või mitte.

Nüüd ongi see koht, mis juhtus eelmisel nädalal - olin teinud oma artikliga järjepanu 11 kuud tööd, saatnud selle 23.veebruaril ajakirjale ning sain eelmisel nädalal retsensioonid, kus teatati, et minu kirjutis ei ole sobilik ajakirjas avaldamiseks.

Võite isegi ette kujutada minu meeleolu tollel ja ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Meeleolu oli must nagu öö.

Mis siis saab edasi?

Kõigepealt tuleb mustast meeleolust üle saada ja mõelda rahulikult oma võimalused läbi. Minu võimalus on võtta kõik see kirju kriitika ette ja hakata seda analüüsima. Selge on see, et kui keegi on mitu tundi või koguni terve päeva kulutanud sinu töö kritiseerimisele, siis ta ei ole teinud seda paha pärast. Tema soov on sind aidata (isegi kui see on vägagi terav kriitika). Kõike kriitikat ei pea muidugi arvestama aga mida rohkem leida selle kriitika seast endale kasulikku- kohti mida parendada ja täiustada, seda suurem tõenäosus, et nii saab artikkel paremaks. Kui vastavad parandused ja muudatused on sisse viidud, siis tuleb aga otsida uus ajakiri ning esitada oma töö uuesti ja loota, et seal on see sobilik.

Protsess on pikk ja keeruline ja võtab kohutavalt palju närvirakke, mis seal salata. Küll aga on see vägagi arendav ja kasvatab iseennast. Kogu selline kadalipp tuleb läbida iga artikliga ning nende kirjutamine on üsna aeganõudev. Lepingus on ette nähtud, et doktorant pühendab nädalas 40h artiklite kirjutamisele (jah, see aeg kulubki ära) AGA seda saab teha vaid siis kui sul ei ole täiskohaga tööd, sest see ongi juba täiskohaga töö. Olgem realistid, kui paljud siis saavad endale lubada „täiskohaga õppuriks“ olemist, kui oled täiskasvanud inimene ja maksud vajavad maksmist ning lapsed tahavad süüa saada. Nii tekibki olukord, kus inimesed käivad tööl ja püüavad õpinguid lõpetada ja nii kulubki märkamatult 6+ aastat.

Mina olin väga naiivne ja arvasin, et oh mis mul viga, mul pole ju lapsi, seega pole mingit probleemi käia täiskohaga tööl ja koolis. Nii ma kaks aastat tegingi ja kuhu see mind viis? Kolmele operatsioonile ja akadeemilisele puhkusele- palju õnne! Ehk siis tervis andis alla ja ajagraafikus jäin korralikult maha. Seega võtan mütsi maha kõigi pereinimeste ees, kes suudavad seda teed käia laste kõrvalt.

Samuti saad aru, kui vajalik on pere toetus kogu selle protsessi jooksul, mis kestabki aastaid. Minul on see toetus suurepärane nii pere kui sõprade poolt. Kasparist suuremat fännklubi ma ei oskaks tegelikult tahtagi. Ma pole elusees näinud kedagi, kes oleks nii vaimustuses sellest, et keegi teine käiks oma koolitee lõpuni. See on täiesti hämmastav! Üksinda oleksin vähemalt 4x juba alla andnud, see on kindel. Muidugi saan ka aru sellest, et väga raske on toetada midagi, mis tundub arusaamatu. Nt 5 kuud ämma-äia juures elades sain aru, kuidas nende arusaam minu õpingutest muutus, sest nad nägid igapäevaselt, mida see tegelikult tähendab. Nad olid äärmiselt toetavad ja tegid kõik endast oleneva, et mul oleks mugav kodus tööd teha- olen selle eest väga tänulik.

Ma loodan, et see ülevaade andis parema pildi sellest, mida need õpingud sisuliselt tähendavad ja ehk tegi hägusema pildi pisut selgemaks.

Kogu see tume meeleolu oli vaja aga reede õhtul ära saada ja selleks oli kõige targem alustada trenniga. Trenn tehtud, otsustasime minna toidupoodi ja teha oma pühapäevane poetiir taaskord juba reedel ära. Poetiir kulges väga kummaliselt, sest pidime minema küll ainult toidukraami ostma aga tagasi tulime hoopis... teleriga. Kuna meil veel telekat ei olnud, siis neljapäeval käis Kaspar välja mõtte, et oleks aeg juba telekas ka soetada. Sinnapaika see jutt jäigi ja reedel poodi minnes ütles ta uuesti, et lähme vaatame tehnikapoodi ka. Nii me siis läksimegi ja just nagu meie jaoks, oli poes sooduskampaania just sellises suuruses telekatele, nagu meie soovisime. No mis seal veel mõelda! Ainult, et millega me seda transpordime? Meil pole ju autot ja selga ka nagu ei võta. Mõtlesime siis natuke ja välja mõtlesime! Esmalt läksime Walmarti, ostsime toidukraami ära. Seejärel tellisime uberi, pakkisime asjad peale ja küsisime autojuhilt, kas tal on mõned vabad minutid, et tehnikapoest telekas peale võtta. Võite arvata kui imestunud ta oli selle jutu peale. Tegemist oli aga väga muheda härraga, kes ütles, et tal on aega laialt käes ja pole mingit probleemi. Sõitsimegi siis tehnikapoodi. Kuna meil oli teler juba eelnevalt välja valitud, siis polnudki muud vaeva kui haara teler kaasa, mine maksma ja korras. 10 minutiga olime koos teleriga poest väljas ja nüüd hakkas autojuht juba tõsiselt naerma. Ta arvas, et pole eales nii kiiret teleriostu veel näinud.

Ülejäänud reede õhtu mööduski sellises rütmis, et mina pakkisin toidukraami ära ja valmistasin õhtusööki ning Kaspar üritas telekale pilti ette võluda. Kahjuks pilti sel õhtul telerile ette ei saanud ja seetõttu oli järgmisel päeval kell 11 meil telekamees ukse taga. Telekamees pusis seal midagi ja oligi pilt eest! Hurraa!  Me olime nii õnnelikud! Päris vahva oli telekat vaadata peale seda kui oled pool aastat ilma selleta elanud. Muidugi me „nägime telekat“ ka arvutist aga suurelt ekraanilt ja puldiga kanaleid klõpsida on ikka parem J

Kaspar püüab telekale pilti ette võluda:

Kuna laupäeval päike säras nii mõnusalt, siis me ei saanud pikemalt oma telekat nautida vaid läksime aega päikest võtma. Ilm oli tõsiselt kuum ja õhtuks tõusis temperatuur juba 31 kraadini. Laupäeval oli meil kokku lepitud õhtusöök Yangidega. 6:30 oli laud Brasiilia liharestoranis kinni pandud. 

Kõhud olid juba nii tühjad, et sammud restorani poole läksid üha kiiremaks:

Yangidel oli tilluke printsess ka kaasas ja kui aus olla siis terve õhtu ei saanud arugi, et laps on ka laua ääres. Ta lihtsalt istus ja sõi terve aja. Restoran ise oli aga väga huvitav. Nimelt said võtta endale salatibaarist salatit nii palju kui kulub ning seejärel hakkasid kelnerid käima laua ääres erinevate lihavarrastega ning lõikasid sulle kuumad lihaviilud otse taldrikusse. Ma arvan, et erinevaid lihavardaid oli kokku vähemalt 10. Lõpuks oli kõigil tunne, et püksinööp hüppab eest ja see tähendas ainult üht – oli aeg koju minna. Yangid viisid meid koju ja sõitsid ise edasi.

Kodus mõtlesime, et me pole veel valmis ikka koju jääma ja läksime uuesti välja. Läksime ühte hästi armsasse välibaari kokteile jooma. Avastasin enda jaoks täiesti uue ja imehea kokteili- mango martini. Jook oli magus ja päris kange ja eks hommikune peavalu oli kohe garanteeritud. Nii veniski meie laupäeva õhtu päris pikale, mis oli vahelduseks ikka päris mõnus.

Pühapäeval lebotasime taaskord aias, kolasime pisut kaubanduses ja grillisime õhtusöögiks kana. Kuna pikale veninud laupäev andis pisut tunda, siis ega midagi väga asjalikku pühapäevaks polnudki planeeritud. Ilmselt kõige asjalikum, mida tegime oligi pikem jalutuskäik ja hilisõhtune trenn. Aga samas, selleks need pühapäevad ju ongi?

Käesolev nädal tõotab tulla äärmiselt töine ja ehk läheb ka seetõttu kiiremini J

Ilusat kevadist töönädalat kõigile!

Maile