Once upon a time in Hollywood (I osa)

Tagasivaade meie veebruaris toimunud pikale nädalavahetusele.

Peale seda, kui Süllad veebruaris meilt ära läksid, olime vaid päevakese oma kodus ja lendasime neile järgi. See oli meie esimene reis pudrumägede ja piimajõgede maale – Los Angelesse.

Kui kolisime Ameerikasse, siis tegime nimekirja sihtkohtadest, mida kindlasti külastada tahame. See oli selline esmane, mitte liiga utoopiline nimekiri USA-s olevatest kohatest, mida tundub reaalne teatud aja jooksul külastada. Los Angelese reis pani piduliku punkti meie esmasele nimekirjale.

Jõudsime kohale täpselt Kaspari õepoja 10. sünnipäeval ja kuna me viibisime Süldadega samas hotellis, siis suundusimegi kõik koos sünnipäeva tähistama. 

Meie hotell asus Beverly Hillsis:

See reis oli igas mõttes algusest lõpuni VIP ja tasus ootamist kõik need aastad. Kohe esimesel päeval suundusime Universali filmistuudiosse/lõbustusparki. Rahvast oli seal meeletult ja järjekorrad iga atraktsiooni juures ühe kuni mitme (!!!) tunni pikkused. 

Jäime Heliniga laste juurde seniks, kuni mehed pidid kogu pundile sissepääsupiletid ostma. Meie suureks üllatuseks tuldi tagasi VIP-piletitega. Mida see siis sisuliselt meie jaoks tähendas? Esmalt juhatati meid mööda punast vaipa edasi ja viidi ruumidesse, kus olid lauad hea ja paremaga kaetud, privaatsed wc-d ainult meie jaoks ja giid, kes oli meie päralt terve päeva. Unversali filmistuudio laiub meeletult suurel alal ja giidi olemasolu oli ikka maru mugav küll. Ise vaatasime suurte silmadega ringi, kui giid meid ühest kohast teise juhatas. Lisaks puudusid meie jaoks igasugused ootejärjekorrad. Iga lõbustuse juures juhatati meid eraldi ustest sisse ja oligi korras - let the fun begin!

Kaelasildid, mida pidime terve päeva vältel kandma:

VIP-ruumides nägime oma silmaga ära ka selle päris Oscari:

Meie punt lõbustuspargis:

Ilma järjekorrata elu tekitas natuke veidra tunde, kui giid tõstis järjekorras olijatele lindi ette ja ütles meile, et me lihtsalt ukse juurde kõnniksime vms. Nagu natuke piinlik oli teiste ees, kes on ilmselt seal juba vähemalt tunni (kui mitte rohkem) seisnud ja oodanud oma korda ja meile lihtsalt marsime sisse. Teisest küljest... maru mugav oli ikka ka.

Väljume "elavate surnute" majast, kus 7-aastane Grete ülivapralt vastu pidas:

Grete oli ilmselgelt väga õnnelik tuttavat tegelast nähes:

Suured fännid:

Meie punt (meie ja Kaspari õepere) Harry Potteri maailmas:

 Lossis, mu selja taga, oli üks vingemaid atraktsioone, millega sõitmas käisime. Kõik liikmed meie klannist tegid vist vähemalt kaks tiiru.. Grete vist isegi rohkem (uskumatult julge laps):

Harry Potteri teemapargis oligi täpselt selline tunne, nagu astuksin filmi sisse. Olin täiesti lummatud, kui tõetruu kõik oli!

Mul olid õhtuks põsed reaalselt valusad, sest terve päeva oli suu kõrvuni:

Lõunapaus Harry Potteri maailmas, kus ma järan hiiglaslikku maisitõlvikut:

Tähtis koosolek meie giidiga - kuhu järgmisena minna?

Lõbustuspargi osa asub justkui üleval mäe otsas ja filmistuudio laiub täies hiilguses mäe jalamil, kus meid rongiga ringi sõidutati:

 Istusime sellises lahtises rongis, ning giid muudkui rääkis, mida vaadata ja tähele panna:

Euroopa linn/küla:

Koht filmist "Nacho Libre". Ühel hetkel oli päikesepaiste ja kuiv tänav...

 ...järgmisel hetkel kõmmutas välk ja vesi voolas suure hooga alla. Vaatasime kõik silmad suured peas, täiesti uskumatuna tundus see kõik, mida nägime ja kuulsime:

Sõitsime ringi mööda vana head Westerni filmide linnakest:

 Meile demonstreeriti ka "Jaws" võttepaika, koos suure tehishai ja kõige sinna juurde kuuluvaga:

Whoville filmist "Grinch":

 Eraldi võtteplats on tehtud ka maailmalõpu filmide, lennuõnnetuste jms tarbeks:

Lisaks nägime veel väga palju muudki. Täiesti vapustav elamus! Peale pikka päeva suundusime tagasi oma hotelli. See oli vaieldamatult üks äärmiselt vahva päev, vapustavalt palju positiivseid emotsioone ja perega veedutud kvaliteetaega!

Mõnusate tervitustega

Maile

THE day!

31.12.2019 lubasin iseendale, et 2020 tuleb minu aasta. Sellel aastal ma saan oma doktoritöö valmis ja lõpetan selle lõputuna näiva õuduse enda jaoks ära.

Aastal 2014, kui kooli sisse astusin, siis mõtlesin, et 30. juubeliks saan enda kraadi kätte, olen tubli ja teen ära. Ilma pikema selgituseta on tänaseks selge, et see nii ei läinud. Kõik need 6 aastat olen andnud endast maksimumi. Loomulikult on mõni periood olnud viljakam kui teine, ent siiski. Alles jaanuaris, kui käisin ülikoolis oma viimast artiklit esitlemas, tuli minu juurde esimese kursuse doktorant, kes ütles, et tema plaanib nelja aastaga kraadi kindlasti ära teha, ta ei soovi seda aega kuuele aastale venitada. Vaatasin tema poole, naeratasin ja ütlesin, et minul täitub kuus aastat. Esmakursuslane vajus näost ära.

Tean vaid mõnda inimest, kes on suutnud kraadi 4 aastaga kätte saada, müts maha nende ees, ma ei tea, kuidas nad seda tegid. Siiski, esimesel kursusel on lihtne viltu vaadata (või mõelda) nendele, kellel kulub kraadi saamiseks rohkem aega, mõnel lausa mitu korda rohkem. Doktoritöö tegemine on keerukas protsess, mis nõuab meeletult palju pühendumist ja ressursse (sisemist motivatsiooni, aega, tervist, töökust, raha, närvikulu, lähedaste toetust), kui mingi osa sellest nimistust on puudulik, siis hakkab see koheselt mõjutama ka seda, millisel kiirusel lõpuni liigutakse. Minul ütles üsna õpingute alguses tervis üles ja kohe korralikult, seega tuli teha väga suured elukorralduslikud muudatused. Paljud inimesed loobuvad oma tööst, sest doktoritöö kirjutamine on juba ise täiskohaga töö ja selle kõrvalt muud ametit pidada ei ole kerge ülesanne. Tänaseks on õnneks stipendium niivõrd korralik, et saabki end “vaid” doktorantuurile pühendada. Nii on see olnud vaid viimased paar aastat. Kui ma ise kooli sisse astusin, siis oli stipendium võrdne summaga, mille iga kuu korteriomanik meilt üüriks küsis. Ülikooli eesmärk on stipendiumit veelgi kergitada, et inimesed esimese sammuna töölt ära tuleksid, kui nad doktorantuuri astuvad ja pühenduksid end 100% õpingutele. See on üllas eesmärk, aga kas see ka selliselt läheb, eks seda näitab aeg. Muidugi on ka andekamaid inimesi, kes saavadki mitme asjaga korraga hakkama. Praktika näitab, et töökoha ja õpingutega paralleelselt opereerimine nihutab üldjuhul lõpetamise kuupäeva plaanitust märgatavat kaugemale.

Niisiis algas aasta minu jaoks täiesti uues tempos. Teatasin oma perele ja sõpradele pidulikult, et mind sisuliselt mõnda aega nende jaoks ei ole. Olen isekas ja järgnevad kuud on minu jaoks täielikult nr 1 vaid  doktoritöö. Täpselt nii see oligi. Ärkasin ka nädalavahetustel varakult ja muudkui tegutsesin. 

Jaanuari lõpus oli korralik tagasilöök. Veetsime juhendajatega 3 päeva kirjutamislaagris Kubijal ja sealt naastes tabas mind suur ärevushoog. Ma ei saanud magada ega olla. Hakkasin manustama vitamiine, et oma keha ja vaimu turgutada ja tegutsesin edasi või õigemini, sundisin end tegutsema. See oli hästi must periood ja mul oli tunne, et ei jätku jõudu ega oskusi lõpuni minna. Selline tunne oli, et selle töö kirjutamine käib minu teadmistest ja tarkusest üle, et mu mõistus lihtsalt ei küündi sinnani. Ütlesin selle ka juhendajatele välja ja eks nad said aru, et olen päris nurka surutud. Plaan oli järgnev: ma panen oma tarkuse paberile ja nemad annavad kiiresti tagasisidet, kas selle tase on piisav või mitte. Mul oli vahepeal tunne, et olen nagu robot, lihtsalt tegutsen, ei ole aega midagi muud mõeldagi.

Jaanuari lõpus sõitsin Houstonisse tagasi ja jätkasin veelgi suurema tempoga kui Eestis. Juhendajatelt tuli esimene positiivne tagasiside – tekst on piisavalt kõrge tasemega, tegutse aga edasi! Oh taevas, kas tõesti?! No see innustas mind ilmselgelt meeletult ja enam polnud vahet, mis päev on või mis kell on. Tegin iga päev nii, nagu vaid mõelda jaksasin.

Veebruaris käis Kaspari õepere meil külas, mis oli hea vaheldus. Sain korraks rattalt maha. Siiski ärkasin igal hommikul varakult, et mitu tundi tööd teha enne, kui kogu perekond üles tõuseb. Ning lõpuks lähenes kuupäev, mille olin endale seadnud – 13.03. See oli päev, mil pidin töö ära esitama. Mul oli detailne töökava, kuidas selle eesmärgini jõuda. Nädal enne kuupäeva teatas juhendaja, et ma ei jõua esitamiseni 13.03, töö pole veel piisavalt küps. Tundsin, et vajun suurde musta auku. Jaks oli otsas, meeletu füüsiline ja vaimne väsimus. Teate seda tunnet, kui jooksete pikamaajooksu ja ainuke, mis veel jalgu edasi liigutab on teadmine, et lõpp juba paistab.... aga siis keegi nihutab seda finišijoont nii kaugele, et seda pole enam näha ja jalad keelduvad edasi liikumast, jaks on korrapealt kadunud. 

Kaspari roll oli siin tohutu. Tema innustus ja tugi, et lõpuni välja minna on hindamatu. Ja ega polnudki muud, kui hommikul varakult üles ja tööle, nii kaua, kui vaja. Mäletan hästi, et ühel reedel tulime kontorist kell 21.30 koju, mul olid silmad juba pahupidi. Kaspar oli truu kaaslasena terve aja samuti kontoris ja tõi mulle vahepeal alt automaadist pirukaid ja šokolaadi, et ajust veel viimane välja pigistada. Järgmisel hommikul ärkasin jälle varakult ja asusin tegudele - no enam ei ole palju jäänud!

Ja lõpuks ometi saabus see kauaoodatud juhendaja otsus, et töö on küps, võib ära esitada. Saatsin kogu teksti Kanada keeletoimetusfirmasse (kasutame neid juba aastaid) ja jäin toimetatud teksti tagasi ootama. Samal ajal tegelesin ülejäänud dokumentidega, mis oli vaja koos täistekstiga esitada ja siis tuli teha see viimane klõps – saata kõik dokumendid ja doktoritöö ülikoolile ära. 

23.03.2020 kell 13.30 sai töö esitatud. Esitatud. ESITATUD!

Mis edasi?

Nüüd on mõned nädalad puhkust ja siis on kaks valikut:

1)      Töö lükatakse tagasi, sest ei tunnistata piisavalt heaks.

2)  Töö on piisavalt hea, et doktorant saab tulla seda eelkaitsmisele kaitsma. Sellisel juhul toimub eelkaitsmine 4-6 nädala jooksul alates esitamise hetkest. Eelkaitsmisel on kolm võimalust, mis saab juhtuda:

a)  Töö lükatakse tagasi, sest pole piisavalt hea. (Praktika näitab, et seda juhtub kahjuks sageli.)

b) Töös on vaja teha 29374892374892374 muudatust, kuid peale nende tegemist pääseb lõplikule kaitsmisele. (Üsna sage ja nö tavapärane.)

c)  Töö on nii hea, et on vaja teha vaid 7 muudatust ja pääseb kiiresti otse edasi lõplikule kaitsmisele. (Juhtub väga-väga-väga harva.)

Maile

Õhtusöögiidee

Täna jagan oma viimase aja lemmikut - tortilla pitsa retsepti, mille ajakulu koos küpsetamisega on u 15 minutit. Tegemist on äärmiselt kiire ja maitsva einega. Pitsa jaoks sobivad kõik tortillad (täistera, nisujahu vms). Mina kasutan täistera tortillat.

Otsi kapist välja ahjuvorm ja laota sellele foolium või küpsetuspaber. Nii ei jää pitsa põhjale kinni ja peale küpsetamist saad fooliumi ära visata ning ka ahjuvorm jääb puhtaks. Pane samal ajal ka ahi 230kraadi (450F) juurde sooja:

Pane törts ketšupit tortillale ning määri laiali. Muidugi sobivad ka peenemad pitsakastmed, aga mina kasutasin täiesti tavaliselt ketšupit. Seejärel raputa pitsale riivjuust. Meie ei kasuta kodus riivjuustu ja seega mul seda ei olnud. Hakkisin lihtsalt kaks tavalist juustuviilu peeneks ja raputasin tortillale:

Seejärel lisa endale sobiv valguallikas (praetud hakkliha, kana, sink, vorst, viinerid, kala) või hoopis seened, kes valku ei soovi. Mina panin pitsale tuunikala (vees). Selle sammu võib ka täiesti vabalt vahele jätta, kes liha või seeni ei tarbi:

 Viimase sammuna lisa meelepärased aedviljad. Mina panin tomativiilud ja marineeritud kurki. Pitsale sobib hästi veel paprika, oliivid, marineeritud sibulad, küüslauk - mida iganes kellelegi meeldib või kodus on.  Kõige peale raputasin soola, pipart ja oreganot.

 230C (450F) / 12 min ja head isu!

See on toit, mida sobib ka koduses režiimis olles koos lastega teha ja nad saavad endale meelepärase pitsa ise kujundada (nt teha aedviljadest nägu pitsale).

Püsigem positiivsed selles kaoses ja ei tasu unustada, et värkses õhus viibime ei ole keelatud :)

Sattusin paanikasse

Mul on palju teemasid, millest tahan kirjutada ja kõik on ootel, sest ma  panustan kogu oma aja lõputöö valmimisse. Hetkel aga lükkasin akadeemilised kirjutised kõrvale, sest tundsin, et  pean oma mõtted kirja panama.

Me oleme Kaspariga Tuli ja Vesi. Ma olen hästi temperamentne, süttin kergesti ja kui rõõmustan või vaimustun, siis kogu südamest. Kui emotsioonid keevad üle, siis hakkan väga kergesti nutma, sest tunnen, et tunded ei mahu sisse ära. Kaspar on vana rahu ise. Me oleme peaaegu 14 aastat koos olnud ja kogu selle aja jooksul võin ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad, millal ta endast on väljunud. Küll aga oleme mõlemad suures pildis rahulikud ja mõtlevad inimesed. Kalkuleerime ja ei hüppa päris pea ees vette. Arutleme kõik otsused omavahel läbi ja mõtleme läbi head ja vead enne, kui otsuse langetame.

Nüüd on aga olukord maailmas selline, et ma sattusin paanikasse, Kaspar õnneks mitte. Kriitilistes olukordades olen õppinud ennast aitama sellega, et mõtlen kiirelt, mida ma saan teha selleks, et ise ennast aidata (praeguses hetkes siis maha rahustada). Umbes sekundiga oli mulle selge, et mul on rahulikum olla, kui me varume koju asju. Tõsi, wc-pabert me siiski ostma ei tormanud, sest seda leidub meie kodus pea igal ajahetkel lademetes. Me ostame seda korraga väga suurte pakkidega, paigutame kappidesse ära ja siis on pikalt rahu majas. Enne suurt paanikalainet oli meil nö tavapärane wc-paberi varude täiendusaeg ja nii saimegi väga rahulikult selle asjaga ühele poole. Küll aga tundsin, et tunnen end rahulikumalt, kui koju toitu, pesuvahendeid jms varuda.  

Olen ilmselgelt liiga palju uudiseid jälginud ja mul on ka selline tobe komme, et loen inimeste kommentaare artiklite all. Mind jahmatab, kui kurjad mõned inimesed on seoses sellega, et teised paanikas asju ostavad. Jah, ma olen nõus, et poodi ei pea korraga tühjaks päris ostma, aga see halvakspanu, stiilis “ega poed tühjaks jää, ma saan ju iga päev poest vajaliku tuua, kui tarvis”, see on see, mis mind jahmatab. Ma pole hetkegi arvanud, et poed tühjaks jäävad, aga põhjus, miks meie asju varusime, oli väga lihtne – et ei peaks pikka aega rahvarohkesse poodi minema, et enda tervist kaitsta. See ongi peamine põhjus. Teiseks, igal hetkel võidaks riigis kuulutada välja olukord, kus inimestel palutakse tungivalt oma kodudesse jääda mingiks perioodiks. Sellel ajal on lausa hädavajalik, et kodus oleks toitu, pesuvahendeid, pesupulbrit jms.

Meil on tegelikult alati kodus varusid, sest ma olen juba loomu poolest varude inimene, ma lihtsalt tunnen end nii hästi. Aga sellises mastaabis pole asi kunagi varem olnud, kui nüüd. 

Me saame siin isegi piima ette osta, sest see on nii keemiat täis, et kehtib mitu nädalat (jess?!):

Pantry ehk sahver varudega:

Pantry 2 ehk topeltvarud kõigele sellele, mida igapäevaselt nagunii kasutame, aga mis säilivad väga pikka aega (nt kohv, puder, sool, nõudepesukapslid, prügikotid, pesugeel jne). Igaks kümneks juhuks on meil alati olemas ka pudelivesi, seda me praegu ekstra ei ostnud. Samuti on meil taskurätid/wc-paber alati varuga kodus, midagi sellist ei pidanud ka hetkel soetama:

Saime eile õhtul Walmartis sekundiga aru, et teeme õigesti, sest tundus, et kõik inimesed tulid samal ajal poodi. Järjekorrad küündisid lausa poe lõppu. Riiulid olid siiski enam-vähem kaupa täis (100% otsas oli wc-paber, seep ja kõik üldpuhastusvahendid, kaasa arvatud kloor, ning desinfitseerimisvahended). Meie võtsime asja rahulikult, sest hea lugeja juba teab, milline bakterifoob ma olen ja seega on meil kodus desinfitseerimisvahendeid alati ikka varuga olemas.

Muidugi rändas ka esmaabikaup nagu suur vein, ostukorvi. Koduses režiimis peab ikka lõbus ka olema :)

Ameeriklased on harjunud asju varuma, sest siin on alatasa looduskatastroofid ja see paneb inimesi ette mõtlema. Peale Harvey´t lubasin endale, et igal ajahetkel on meie kodus teatavad varud olemas kõige olulisemast, kui reaalselt toast välja ei saa (wc-paber, ravimid, teatav toiduvaru, hügieenitarbed jms). Siin selle varumise üle väga nalja ei tehta, sest inimesed peavad keeruliste olukordadega mitmeid kordi oma elus silmitsi seisma, kus poodi minna polegi võimalik.

Tunnen end nüüd rahulikumalt, aga hea meelega maailmalõpu filme hetkel vaadata ei tahaks… ebamugav ja ärev on olla.

Kuidas teie end tunnete ja mis mõtted seoses olukorraga on tekkinud?

Hoidke end ja oma lähedasi!

Maile

Süllad Houstonis

20.02 kihutasime lennujaama Kaspari õeperele vastu. Nende lend saabus südaöösel ja selleks olime eelnevalt autorendist parajalt piraka bussi rentinud, et kogu meie klann ära mahuks. Kokku oli vaja mahutada 8 inimest + pagas ja meie rendibuss sai sellega väga edukalt hakkama. Jõudsime üsna hilisel tunnil koju ja eks väsimus andis korralikult tunda, aga sellest hoolimata oli kõigil äärmiselt suur rõõm kohtuda.

Järgmisel hommikul läkime meie Kaspariga varakult kontorisse tööle ja jätsime Süllad rahulikult põõnama ja reisiväsimusest toibuma. Tulime kontorist tavapärasest paar tundi varem koju ja nii saime kõik koos juba rõõmsalt tegudele asuda. Plaanis oli minna kodu lähedal asuvate tiikide juurde parte toitma ja jalutama. Mõeldud-tehtud. Võtsime suure kotiga maisi kaasa, et lapsed saaksid südamerahus parte toita ja me teadsime juba tegelikult ette, et linde on seal pargis väga palju. Kahjuks juhtus nii, et linnud läksid omavahel toidu (või millegi muu?) pärast kaklema ja kaklus lõppes ühele linnule päris õnnetult. Tunnistan ausalt, et ma sain korraliku šoki ja terve ülejäänud reisi tögati mind selle valiku pärast, minna lastega parte toitma, aga näha sealjuures ühe pardi hukku hoopis...no see läks tõepoolest kehvasti.

Meie Stellaga vaatasime asju natuke kaugemalt:

Süllad:

Tutvustasime Süldadele meie kodukandi parki:

Järgmisel hommikul oli pannkoogihommik, nagu Käsperite residentsis igal laupäeval kombeks. Kuna meie söögilaud mahutab neli inimest, siis sõime kahes vahetuses, mis lastega ongi mingis mõttes hea. Esimene kate oligi lastele ja kui neil oli söödud, siis said täiskasvanud rahulikult oma kohvi ja pannkooke nautida.

Esimene kate:

Teine kate:

Klen soovis, et onu Kaspar talle ka sellise soengu teeks nagu onul endal on:

Päeva teine pool nägi ette Galvestoni sõitmist. Galvestoni rannas asub lõbustuspark, kuhu me polnud veel kordagi läinud. Nüüd oligi paras aeg see vana viga parandada ja veidi lustida. Sõitsime mitu tundi karussellidel ja saime aru, millest me siiani oleme end ilma jätnud – lõbustuspark oli tõeline hitt!

Stella (4k) esimene karussellisõit:

Järgmisel päeval külastasime NASA kosmosejaama, mis pakkus huvi kõikidele osalistele. Olime Kaspariga juba päris mitmendat korda seal ja pidime endale huvi natuke juurde mõtlema, aga nähes teiste vaimustust oli siiski endal ka tore. Ei teagi, kas see jäi nüüd viimaseks korraks sinna minna või tuleb veel seda ette.

Kaspar oma õe ja õetütrega:

Kaspar katsetas õepoegadega erinevat tehnikat: 

Väike vapper beebi oli meil ka loomulikult igal pool kaasas (ja magas pooled raketid maha):

Vahepeal väike snäkipaus ja siis uudistasime edasi:

Esmaspäeval otsustasime hommikust süüa ehtsas Ameerika dineris Ihopis. Oleme kõik oma külalised sinna einestama viinud ja ega seegi kord saanud eelnevatest erineda. Ihop on tõeline paradiis neile, kes armastavad hommikusööki, olgu selleks siis omlett, pannkoogid või vahvlid, sealt leidub maiuseid igale maitsele. 

Kuna meie klann on päris suur, siis vahel istusime lausa kahes erinevas lauas nii, et oli lastealud ja suurte laud:

Terve punt jäi rahule, kõhud punni söödud, saime edasi tegutseda. Vabariigi aastapäev nägigi ette Houstoni loomaaia külastust. Ilm oli super ja see tähendas seda, et sisuliselt kõik loomad olid väljas ja nähtaval. Veetsime loomaaias korraliku päeva ja seegi oli tegevus, mida tegime oma Eestist saabunud külalistega esimest korda. Seekordset reisiplaani kokku pannes keskendusime eelkõige laste huvidele ja täiskasvanutel ei jäänud muud üle, kui olukorraga leppida 😊

Grete, Klen ja Sergo:

Õhtuti väisasime Helini ja Gretega poode, sest tüdrukutel on ikka seda, teist ja kolmandat vaja ning mängisime kodus erinevaid lauamänge kogu perega. 

Meie esialgne kartus, et ehk ei mahu kogu perekond piisavalt hästi ära, ei pidanud vett. Tegelikkuses mahtusime väga kenasti ja mingeid probleeme ei tekkinud. Viimase päevani arvasid lapsed, et me elame hotellis, sest kuidas muidu on võimalik esimese korruse automaadist iga päev värsket kakaod tuua. Hästi tore oli näha, et kõik nautisid koos olemist ja keskkonda. Veetsime vägagi kvaliteetselt koos aega ja enne kui arugi saime, hakkasid Süllad kohvreid pakkima ja Los Angelesse lendama. Õnneks ei olnud hüvastijätt kuigi kurb, sest paari päeva möödudes lendasime meiegi neile järgi.

Maile