Kolisime Houstonist ära

Esimesel juulil tähistasime Kaspari sünnipäeva ja sealt edasi läks täistuuridel kolimiseks lahti.

Sünnipäevahommikul ärkasin varakult ja tegin Kasparile üllatuse. Lisaks oli perekond saatnud kingitusi nii, et neid sai kokku terve kuhi:

 Sünnipäevalõunaks tellisin ta lemmikut rämpstoitu. Lõuna ajal võtsid ka Kaspari vanemad ja ämm viisijupi üles:

 Õhtuks organiseerisin talle miniatuurse karantiini-sünnipäevapeo koos Jessica, Timi ja Liamiga:

 Toorjuustutort

Liam tahtis sülle istuma saada:

 

Teisel juulil saime kätte oma kolimisauto ja kogu päev möödus pakkides ja kolides. Südaööks oli tuba tühi ja asjad autos. 

 "Vitamiinipaus" keset kolimiskaost:

 Kolimispäev oli ilmselgelt mulle emotsionaalne ja kogu selle ülipika päeva lõpus sain teate, et mulle on tulnud pakk, aga ma ei olnud midagi tellinud. Mu tüdrukud olid mulle paki saatnud, mis poleks enam paremal momendil saanud kohale jõudagi. Olin hingepõhjani liigutatud!

 Meie tubli koduke peaaegu 4 aastat:

 Hüvasti kodutänav, uued seiklused ootavad!

Jäi üle vaid välja puhata ja varahommikul teele asuda. Viimased hetked kodus olid hästi kummalised, sest korraga see polnud enam meie kodu, vaid lihtsalt väga tühi ja kajav korter. Meie kodust polnud nagu suurt midagi tavapärast alles. Viimast korda kodutänavalt välja sõites kiskus muidugi kurvaks küll, korraga tundus kõik nii ilus ja meie tegu nii hulljulge ja hirmutav, aga ees ootas kaks pikka sõidupäeva ja läinud me olimegi. Esimene sõidupäev oli väga pikk. Sõitsime läbi Texase, Louisiana, Alabama, Mississippi ja lõpuks jõudsime otsapidi Floridasse. 

Mississippi jõgi:

 Tanklapeatus Alabama osariigis:

 Igal osariigil on oma hüüdnimi. Florida hüüdnimi on Sunshine state ehk Päikesepaiste osariik. Niisiis, meid tervitas vihm :D

Florida osariik on pikk nagu soolikas ja seda ikka annab läbi sõita. Sügaval öisel tunnil jõudsime oma peatuspaika – olime võtnud üheks ööks hotelli, kus pesta, puhata ja hommikust süüa. Olime eelnevalt järgi vaadanud, kus me teatud sõidutundidega jõuame ja täpselt seal me ka peatuse tegime. 17h sõidupäev oli selja taga ja iga liiges ja lihas kehas andis sellest märku. Mitu nädalat enne kolimist sain ma päris hullu seljanärvipõletiku ja kolimine võimendas närvivalu mitmekordselt. Varusin endale apteegist kõikvõimalikud salvid, kreemid ja tabletid kokku, et olemist pisut tuimemaks muuta, aga lühidalt öeldes oli see sõit paras piin.

Kell 2.20 öösel saime lõpuks hotelli voodisse ja küll oli end hea horistontaalselt välja sirutada. Magasime mõlemad ilmselt sekundi möödudes. Äratuskell helises liigagi ruttu ja oli aeg hommikusöögiks, sest ees ootas teine (õnneks pisut lühem) sõidupäev. 

Kaspar ajas sõna otseses mõttes liikumise pealt natuke tööasju ja mina sirutasin selga ja jalgu mõned minutid, et siis jälle edasi kihutada:

Teisel sõidupäeval oli vaja Florida osariigis otse allapoole hakata sõitma ja koheselt tervitasid meid palmid igal pool. Umbes 8h möödudes olimegi oma sihtkohas, kuhu oli hotell järgnevateks päevadeks võetud. Linnakese nimi on Fort Lauderdale, mis asub Miamist u 30min autosõidu kaugusel päris ookeani ääres. Üks kohalik eestlane (kellega olime varasemalt rääkinud ja nõu küsinud) soovitas just seda linna meile peale seda, kui oli mitukümmend küsimust meie igapäevase elustiili kohta küsinud. Mõtlesime siis, et võtamegi hotelli sellesse samasse linna ja tutvume ümbrusega, kui ei meeldi, siis liigume Miami poole, aga äkki ikka meeldib..?

Jõudsime laupäeva õhtuks (03.07) hotelli ja Kaspar läks koheselt meile tavapärastes mõõtmetes rendiautot tooma, millega linnavahel ringi sõita. Oma suure kolimisauto kogu maise varaga jätsime hotelli hoovi. Muidugi väärtuslikum kraam oli meiega hotellitoas kaasas, aga kõik muu seisis kindlalt parklas.

Meie hotellialal:

Neli aastat tagasi kolisime ja see pole mingi saladus, et see oli väga keeruline kolimine nii vaimselt kui ka rahaliselt. Olime noored ja väga rohelised ja sellel ajal polnud veel päris selgelt aimugi, mille kõigega peab arvestama. Nüüd olime end aga tõsisemalt ette valmistanud igasugusteks ootamatusteks ja ka oodatud asjadeks, mida kolimine endaga kaasa toob. Kolimine on alati keeruline ettevõtmine ja seekord tahtsime end maksmimaalselt ette valmistada, et kogu protsess oleks nii kerge, kui me vähegi suudame seda ise suunata.

Kohe esimesel õhtul oli Kaspar võtnud meile väga uhke rendiauto terveks nädalaks ja teatas pidulikult, et ta tahab, et meie Florida-elu algaks teisiti, kui seda oli Houstoni-elu algus. 

Ta palus, et ma kodusid valides samuti meeles peaksin seda põhjust, miks me siia kolisime -  et elada paremat elu. Lubasin seda teha, sest kes meist ei tahaks paremini elada, aga eks mingi hirm oli ka hinges et, kuidas ikka kõik kujuneb... Siiski, laupäeva õhtul ma sellele rohkem ei mõelnud, vaid otsustasime koheselt, et teeme tiiru selles samas Fort Lauderdale linnakeses. Ütlen „linnake“, sest täpselt seda ta Houstoni suuruse hiigellinnaga võrreldes ongi. Fort Lauderdale, oma 182 000 elanikuga, meenutab mulle mu ülikallist Tartut, kus keskelt voolab läbi jõgi, tänavatel käib vilgas elu (mitte nagu suurtes miljonilinnades) ja kus kogu tunne on selline mõnusalt väike ja muhe. Peale 4a hiigellinnas elamist oli see nagu mingi müstiline äratundmine, et jah, me tahame siia, me tahame proovida vahelduseks midagi täiesti teistsugust. Linnast läbi sõites tundus kõik nii maagiline. Puud on kaunistatud väikeste tulukestega, välikohvikud on tihedalt üksteise kõrval nagu sõdurid reas, mõnusa feelinguga peatänav viib otse maalilisele rannajoonele, kus spordiinimesed jooksevad ja kõnnivad ning kus otse rannaliivast kasvavad välja palmid, nagu postkaardil. Olime müüdud – tahame siia jääda!

Järgmisel hommikul läksime kortereid vaatama. Mul oli eelnevatel kuudel päris põhjalik kodutöö tehtud ja terve nimekiri võimalikest kodudest nii siinses linnas, kui ka Miamis ja mujal lähiümbruses välja vaadatud. Alustasimegi ikka sellest samast linnast, kus me ise parasjagu viibisime ja astusime kortermajja sisse. Infoks veel nii palju, et kõik kortermajad, mida olin välja valinud, on samal põhimõttel üürimajad, nagu meil oli Houstonis. Selline elukorraldus sobib meile praegusel hetkel kõige paremini ja sellises kortermajas elamine tagab teatava turvatunde: kui korteris läheb midagi katki, siis on majas olemas spetsiaalne hooldusmeeskond, kes selle probleemiga esimesel võimalusel tegeleb (kulud juba üürihinnas); üüriperioodi saab igal aastal soovi korral pikendada; olemas on sisehoovid basseiniga ning spordisaalid. Sellises üürimajas on turvaline ja mugav elada ja ei pea muretsema, et korteriomanik su kodu maha müüb või probleemide korral pead ise vaatama, kuidad hakkama saad vms (mis meiega Eestis juhtus). Kindasti on olemas ka väga mõistlikke korteriomanikke, kelle kaudu on lausa lust kodu üürida, aga välismaal elades on vajadus turvatunde järgi kuidagi ekstra suur ja seega oli meie jaoks asi otsustatud.

Niisiis, pühapäev (05.07) ja esimene korterikülastus. Astusime uhkesse kompleksi sisse ja ootasime, et meid kontorisse juhatataks (igal sellisel üürimajal on toimiv kontor, kus on spetsiaalsed inimesed, kes üüriliste lepingutega ja kõige sellega seonduvaga tegelevad). 

Kompleksi fuajee, kus ootasime alles oma kohtumist:

Meid võttis vastu väga kena naisterahvas, kes viis meid soovitud korterit vaatama. Töötaja avas ukse ja me olime sekundiga paradiisis. Selles korteris ületas kõik meie ootusi. Meil oli teatav nimekiri asjadest, millest tahtsime kindlasti kinni pidada ja millest ei soovinud mingi hinna eest järeleandmisi teha (nt kaks magamistuba, millest üks hakkab Kaspari kodukontori ülesannet täitma, sest ta jääb täiskohaga kodukontorisse tööle ja tal on päeva jooksul mitmeid koosolekuid, mille jaoks on kõigile osapooltele hädavajalik, et tal oleks omaette ruum, kus rahulikult tööd teha. Lisaks oli meie kindel nõudmine, et uuel elukohal oleks rohkem, kui üks kapp/panipaik, kuhu oma riided/kohvrid/jõuluehted jms mahutada). Lisaks oli meil veel nimekiri asjadest, mis oleks nö lisaboonus korteri juures, aga mis ei olnud määrava tähtsusega (nt rõdu olemasolu) ning seejärel veel nö soovilist/unistuse list, mis oleks täielik boonus ja millest siiani ehk vaid unistanud olime (nt köögisaar). Loomulikult andsime endale aru, et meil oli enda jaoks ette seatud eelarve, mida me ületada ei soovinud ja selge on see, et kõik soovid ei peagi nimekirjast täidetud saama, küll aga põhiasjad, mis on meie igapäevaeluks vajalikud.

Korteriplaan, mille pindala on 107m2:

 

 Köögisaar koos veinikülmikuga:

Kraanikauss on nii suur, et sinna poe või ise sisse:

 Vannituba nr 1:

 Esimene kolmest(!) garderoobist:

 8.korruse rõdu kesklinna ja aiavaatega:

 Vannituba nr 2 (need käivad siin mandril magamistubadega koos nagu paarisrakend):

 Teate, see korter täitis nendest nimekirjadest kõik ootused ja lootused ja veel palju enamatki, AGA tegemist on esimese korteriga, mida me vaatasime, me ei võta ju ometi esimest korterit ära?! Kaspar oli valmis seal samas lepingu sõlmima, mina tõmbasin pidurit ja ütlesin, et meil ei ole mitte kuskile kiiret. Hotell on mitmeks päevaks olemas, samuti rendiauto ning Kasparil olid mõned vabad päevadki välja võetud, et täielikult uue kodu otsingutele pühenduda ehk siis me saame rahumeeli veel kortereid vaadata ja siis otsutada.

Järgmisel päeval läksimegi uude kohta. Kui aus olla, siis see oli koht, kuhu kõik mu panused olid pandud. Olin seda kompleksi kõige enam netist piilumas käinud ja 90% kindel, et sinna me kolimegi. Ja siis me sõitsime sinna kohale ja.... tunne ei olnud õige. 

Juba maja ees seistes ei olnud tunne õige. Asukoht oli kesklinnast liiga kaugel (tahtsime keskuses sees olla)  ja kõik oli kuidagi teistmoodi, kui kodulehelt vaadatuna näis. See oli moment, kus saime mõlemad aru, et just selle jaoks ongi vaja kohale sõita ja jalutada nendel tänavatel, et aru saada, milline on ümbrus ja kas tunne on õige. Kodulehelt seda infot ja tunnet kahjuks kätte ei saa. Sellest hoolimata läksime sisse ja soovisime korterit vaadata ja teate, mis juhtus? Kortereid ei olnud enam saadaval! Sellist asja pole kunagi varem juhtunud (ja me oleme minevikus palju selliseid komplekse külastanud). No pole hullu, üle tee oli sisuliselt identne kompleks ja veel teine ja kolmaski. Käisime ka neid kaemas:

Üks oli pime ja teine oli maru kallis (ja ei meeldinud ka väga) ja siis vaatas Kaspar mulle otsa ja küsis, kas ma soovin veel kortereid vaadata? Mina ei soovinud. Otsus oli juba ammu tehtud ja mulle oli ilmselt kinnitust vaja, et saatus juhtis meid meie tulevasse koju. Läksime esimesse kompleksi tagasi, vormistasime lepingud ja nii oligi, et laupäeva õhtul jõudsime esimest korda Fort Lauderdale linna ja esmaspäeval oli meil siin kodu olemas.

Tere tulemast meie uude koju Floridasse, Fort Lauderdale´i!

Esimene õhtusöök meie uue kodu rõdul: