Terve aastaring Eestist eemal olla on väga pikk aeg, kohati isegi
talumatult pikk. Detsembri keskpaigas said aga kõik kohvrid pakitud ja olime valmis lennujaama poole liikuma.
Pikal lennul nuttis üks väike laps lakkamatult, mis tähendas, et magamise asemel sai rohkem filmide vaatamisele panustada. Frankurtis, Saksamaal, oli meil ooteaega ja esimese asjana jäin ma pinkidel mitmeks tunniks magama. Selline see lennujaama elu "glamuur" siis ongi: kogu kere on mitmekordselt vööga kinni tõmmatud, et pikad lennud üle elada, näos on mitmed kohustuslikud ja vähem kohustuslikud maskid. Rahvast oli lennujaamades üsna vähe ja kõik hoidsid viisakalt vahemaad, seega mingit ebamugavust selles osas tunda ei olnud.
Järgmisel päeval maandusime Eestis ja kuidagi kergem oli kohe
hingata – lõpuks ometi! Eks me oleme viimase nelja aastaga Ameerikas pisut ära
hellitatud liiga viisakate inimeste ja liiga sõbraliku suhtumisega. Et aga
reaalsus kiiresti kohale jõuaks ja meil meelest ei läheks, et igas maailma
nurgas ei olegi suhtumine ülemäära sõbralik, siis kutsuti meid Tallinna
lennujaamas otsejoones pagasite kontrolli. Meil oli kaasas väga palju pagasit
ja kõige suurem kohver otsiti detailselt läbi. Otsing toimus ikka piinliku
täpsusega ja kergelt pahaste tujudega, sest kes teab, mida me seal
jõulukingituseks mõeldud mänguautode, näomaskide ja legode vahel võime peita.
Ega Miamist saabumine pole mingi nalja asi!
Perekond avaldas soovi meile ilmtingimata lennujaama vastu tulla ja nii oligi (nagu juba kõikide nende arvukate lennureiside juures kombeks) - Hugo lillekimbuga tervitamas:
Peale mitmeid teste ja esialgset paigal püsimist, saime ka meie lõpuks
pisut rohkem ringi hakata liikuma. Eesmärk ei olnudki kõiki sõpru ja tuttavaid
seekord kohata, vaid lihtsalt jõulud perega veeta ning kokku saada vaid osade sõpradega, mitte liiga suures seltskonnas.
Esimene kohtumine vanaemaga üle liiga pika aja:
Pühad olid loomulikult täiuslikud, sest meie suurim soov - veeta need
koos perega, sai täidetud ja midagi enamat ei oleks osanud soovidagi.
Hoolimata sellest, et oled täiskasvanud inimene, leidsid päkapikud ikka õige koha üles:
23. detsembril tegime Kaspariga korraliku lumememme:
Samal päeval küpsetasin ka ahjukapsaid 6 tundi:
Ja jõudiski kätte esimene jõuluõhtu 24.12 ehk esimene jõulupidu meie peres, mille veetsime Roosna-Allikul Kaspari vanemate juures. Hommikupoolikul toimetas muidugi agar köögitoimkond, kus meie 8-aastane Grete valmistas täidetud munad juba peaaegu iseseisvalt:
Õhtul pani kogu meeskond piduriided selga ja olimegi valmis jõuluõhtut veetma.
Grete ja onu Kaspar:
Grete katab lauda:
Mina koos meie pere kõige pisema liikmega:
Klen (10) ja Grete (8) olid seekord päkapikud, kes pakke jagasid:
Lapsed said ühise paki ja teevad koos etteastet:
Õde ja vend:
Demonstreerime oma uhkeid kingitusi:
Need olid minu 15. jõulud Käsperite peres (muidugi 15 aastat tagasi oli meid kõigest 6):
...
Järgmine jõulupidu toimus 25.12 maal vanaema juures. Päeval tegime korraliku matka ja lumesõja, et vaim ja kõht õhtuseks pidusöögiks valmis panna:
Hugo (7) koos onu Kaspariga:
Jõululauas:
Päkapikud jagavad pakke:
Vanaemal (89) olid kohe korralikud saksakeelsed laulud esitamisel:
Õed:
Meie pere tüdrukud...
... ja meie pere poisid:
26.12 oli puhtalt pühendatud jõulupakkide sisuga mängimisele:
...
Ees ootas veel kolmas ja viimane jõulupidu ehk traditsiooniline jõulupidu Meie Klubiga Tartust. Oh, kui hea oli oma tüdrukuid näha ja kallistada!
Meie peres on nii, et kui jõulud on läbi, siis tuleb kohe üks sünnipäev. Nii oligi, et saime 29.12 sünnipäevale sõita, sest meie Sergo sai juba neljaseks:
Viimaseks pidustuseks jäi veel aastavahetus, mille veetsime traditsiooniliselt ikka Kaspari õe juures, kus kõik meie pere lapsed said koos möllata.
Traditsiooniline pidulaud koos lauamängudega:
Südaööl läksime välja rakette vaatama:
Head uut aastat!
Loodetavasti toob alanud aasta meelerahu ja rohkem võimalusi perega koos olla.
Jätkub...
