Puhkuseseiklused

Olin terve eelmise nädala puhkusel ja kui aus olla, siis oli see juba ammu oodatud. Seoses kolimise, öiste loengute ja kogu muu eluga tundsin juba mõnda aega, et ma olen väsinud ja tahaksin mitte midagi teha. Ma olen oma loomult üldiselt tegutseja ja mulle ei meeldi liiga pikalt tegevusetult olla. Siiski, suure väsimuse korral naudin väga nö mitte midagi tegemist. 

Niisiis algas puhkus ja seda tuli tähistada! Kohe esimesel nädalavahetusel otsustasime selleks puhuks välja minna. Meie eestlasest sõber, kes elab Miamis, liitus samuti meiega. Läksime restorani õhtusöögile ja peale seda suundusime mitmeks tunniks tantsima. Fort Lauderdale´i kesklinnas on Wharf, mis on sisuliselt ööklubi lageda taeva all. Ruumi on palju, muusikat on palju ja kõike muud sellega kaasnevat. Meil oli tõeliselt tore õhtu!

No on siililegi selge, et siin on meeleolu juba ülev ja lõbus õhtu kestab :D

Järgmisel hommikul oli paslik ülimalt tervislik hommikusöök haarata, et "tervist turgutada"

Meil on juba mõnda aega käsil ka uue traditsiooni juurutamine, mille kohaselt proovime pühapäeviti maksimaalselt aega väljas liikudes veeta. Seekord käisime Miami Beachil kõndimas ja imelist ümbrust nautimas:

Esmaspäevast algas Kasparil töönädal, aga minul teadupärast mitte. Magasin hommikuti kaua, sõin pikalt hommikust mõnusate filmidega, käisin päevitamas, poodides ja maniküüris-pediküüris. Tegin lihtsalt mõnusaid asju E-K ja nautisin ikka väga:

Neljapäeval oli aga kell 4:00 äratus ja aeg oli lennujaama poole sammud seada. Kaspar võttis samuti töölt end vabaks ja nii saime puhkust ka koos nautida. Eks selle puhkusega on nii, et kodus on mõnus olla, aga he aon korraks argisest keskkonnast välja ka saada. Seekord viis meid puhkus tagasi meie eelmisse kodukanti Houstonisse. Otsustasime oma sõpru külastada ja vaadata, kas ja kui palju Houston kahe aastaga muutunud on.

Elevil turistid liiguvad taksosse:

Tere, Houston!

Kesklinn

Võtsime esialgu suuna loomulikult oma eelmisesse kodukanti Uptowni linnaossa ja sõime seal hommikust. Loomulikult äärmiselt tervislikult, nagu puhkusel ikka kombeks:

Sirutasime jalgu ja jalutasime nendel samadel tänavatel, kus oleme vähemalt sada korda juba kõndinud (kui mitte rohkem). Nagu piltidelt näha, siis suur erinevus Texase ja Florida vahel on see, et ühes osariigis on tänavad kondimootoril liikuvaid inimesi täis ja teisel mitte.

Seal ta on oma täies hiilguses - meie eelmine koduke! Ja teate kuhu me oma hotellitoa võtsime? Täpselt üle tee meie eelmisest kodust. Tahtsime ühe öö veeta täpselt selles samas piirkonnas, kus elasime 3,5 aastat.

Nii mõnus oli nendel tuttavatel tänavatel ringi jalutada. Täielik ajas tagasi reisimise tunne oli. Eriti vahva oli see, et Houstonis oli nii kevade hõng. Loomulikult oli seal suur suvekuumus, aga puudel olid väikesed helerohelised lehed ja see tekitas kevadetunde.

Muidugi kohtasime ka omajagu pühadekaunistusi ja nagu te teate, siis Texases on kõik suurem:

Minu selja taga on meie eelmine kodu:

Neljapäeva õhtul käisime vanas tuttavas Mehhiko-urkas, kus joogid olid endiselt sama head ja toidud veelgi paremad kui vanasti. Taaskord - totaalne ajarännak!

Peale õhtusööki jalutasime oma endises kodukandis ringi ja lihtsalt nautisime õhtut. Nii palju mälestusi ja tundeid kerkis korraga esile.

Järgmisel hommikul tegime veel ühe jalutustiiru...

...ja oligi aeg autole hääled sisse panna ja kohtuda oma sõpradega. Esmalt saime kokku Yangidega, keda oli tõeliselt tore üle pika aja kohata!

Ning siis oli aeg sealmaal, kus Tim ja Jessica juba ootasid meid oma kodus. Pidimegi järgnevad kaks ööd neil peatuma ja koos asju ette võtma. See vastuvõtt, mis meid nende kodus ootas oli täiesti jalust rabav! Pererahvas oli kokanud tervele armeele väga uhke pidusöögi nii, et terve maja lõhnas imeliselt. Meie toas voodi peal ootasid meid pühadekorvid üllatustega. Ma tundsin ennast nagu väike laps!

Tim oli küpsetanud brisketit, mis on teadupärast maailma kõige maitsvam praad (minu hinnangul):

Suured sõbrad Kaspar ja Liam said üle pika aja taas kokku:

Mõlemad oli muidugi üliõnnelikud ja mängisid vahetpidamata terve nädalavahetuse:

Viisime Liamile kingituseks selle kollase pardi, mis kestis kokku oma tubli 3 minutit, enne kui tükid olid taga :D

Lisaks tordile oli perenaine isegi küpsised ise teinud ja olid need alles head! Viisime neile kingituseks uue lauamängu Triominos ja nad olid sellest vaimustuses (nii nagu oleme ka meie). Mängisime veel muidki lauamänge ja veetsime koos ülitoreda õhtu.

Laupäeva hommikul käisime kõik koos brunchil, sest nagu pildiltki näha võite, siis tervisesalat on õige päeva alus.

Laupäeval korraldasid võõrustajad meile munajahi, mis oli väga lõbus. Otsisime Kaspariga mööda maja värvilise mune taga ning iga muna sees oli vihje, mis viis järgmise munani. Kõige lõpus ootasid meid kingitused, kus mulle olid imekaunid kõrvarõngad ja Kasparile graveeritud initsiaalidega metallist sügavkülmutatavad viskijahutuskuubikud. Olime ilmselgelt sellisest üllatusest šokis!

Laupäeva õhtupoolikuks olid Tim ja Jessica meile organiseerinud tennise eratunni treeneriga ja oli see vast trenn! Me oleme vaimustuses! See oli nii tore ja nii intensiivne trenn, et järgmisel päeval valutasid ka need lihased mille olemasolust mul polnud aimugi varem. 

Pühapäeval oli aeg varakult lennujaama poole kihutada ja koju tulla. Tõeliselt tore oli sõpradega koos olla ja aega veeta. Peale sellist nädalavahetust tundus igati paslik pühapäeva õhtul aedviljasuppi keeta...

Ilusat nädalat!

Töönädal

Esmaspäev, 28.03

Äratuskell piniseb kõrvulukustavalt. Vajutan kella kinni - 5:20. Hüppan esimese ehmatusega voodist üles ja kõnnin kinnisilmi vannituppa. Riided on juba eelmisel õhtul valmis pandud. Pesen hambad ja näo, teen meigi, riietun, sätin juuksed korda, lisan ehted. Kõik käib automaatselt. Viimane pilk veel peeglisse - kõik on korras ja näen esinduslik välja. Hästi, liigun edasi. Astun vaikselt vannitoast välja, hiilin läbi pimeda magamistoa ukseni ja liigun vaikselt kööki. Haaran külmikust väikese jogurti ja vee ning hiilin hiirvaikselt kontorisse. Panen tuled põlema ja avan arvuti. Selleks hetkeks, kui jogurt on söödud avan kaamera ja esimene koosolek võib alata. Eestis on kell saanud 13, minu kellaseierid näitavad kell 6 hommikul. Kaks tundi koosolekul mööduvad kiiresti. Töö on olnud tõhus ja produktiivne. Vahepeal keset koosolekut hiilib Kaspar hiirvaikselt kontorisse ja asetab aurava kohvitassi mu lauale - taevalik lõhn! Mõne aja möödudes lõpeb esimene koosolek ja saan selga sirutada. Astun elutuppa, kus ootab juba hommikusöök. Kaspar on hommikuti väga tubli ja hoolitseb meie toidulaua eest. 

Söön oma pudru ära, vaatame koos uudiseid ja mul on aeg järgmisele koosolekule minna. Samuti alustab Kaspar enda tööpäevaga. Nagu ikka, siis koosolekul aeg lendab. Ülejäänud päeva saan tegeleda loengute valmistamisega.

Kella 17 ajal liigume koos trennisaali ja võibki ühe tööpäeva lõppenuks pidada. Tunnen, et mul kõhus keerab, sest olen järgmise päeva loeng-praktikumi pärast väga närvis. Ma ei ole kindel, kuidas statistikaprogrammi seminar zoomis õnnestub, ma pole seda sellisel kujul kunagi varem läbi viinud. Olgu mis on, tudengid on ikka tublid.

Kahjuks saavad närvid minust võitu ja sellel õhtul ma ei uinugi.

Teisipäev, 29.03

Tõusen enne äratuskella üles, sest ma pole hetkekski uinunud, seega tundub mõttetu lihtsalt voodis lamada ja äratuskella pininat oodata. Äratuskell oleks pidanud helisema öösel kell 2:25, mina sean sammud vannituppa kell 2. Nii nagu eelmiselgi korral: Riided on juba eelmisel õhtul valmis pandud. Pesen hambad ja näo, teen meigi, riietun, sätin juuksed korda, lisan ehted. Kõik käib automaatselt. Viimane pilk veel peeglisse - kõik on korras ja näen esinduslik välja. Hästi, liigun edasi. Astun vaikselt vannitoast välja, hiilin läbi pimeda magamistoa ukseni ja liigun vaikselt kööki. Haaran külmikust väikese jogurti ja vee ning hiilin hiirvaikselt kontorisse.

Minul näitab kell 3:15 ja Eestis on aeg 10:15 - loeng-seminar algab. 

Lõpetan seminariga, kui kell on 6:45. Kõht koriseb ja väsimus tahab jalust niita. Vean end kööki ja panen poti tulele. Alustan hommikusöögi tegemisega. Sööme koos Kaspariga hommikust, tema joob kohvi, mina aga teed - mul on vaja magama tagasi minna. Kell 8 poen voodisse tagasi ja sean äratuskella 11-ks helisema. Uinun momentaalselt. Äratuskella helisedes ei saa ma hetkeks aru, kas on hommik või õhtu, või mis päev üldse on? Ahjaa... mu päeva teine osa algab. Vean oma unest uimase keha kontorisse ja tegelen meilide ja muude ülesannetega. 

Kell 17 seame sammud taaskord trennisaali.  Hiljem võtan jõuvarud kokku ja valmistame Kaspariga koos õhtusöögi. Peale õhtusööki on selge, et täna ei pea und kaua ootama.

Kolmapäev, 30.03

Äratuskell pläriseb taaskord 2:25. Oh ei, ma ei suuda! Tõuse üles! Sul on kohustused! Tõuse. Tõuse! Tõuse!!! Ja nüüd läheb kõik juba automaatika peal: Riided on juba eelmisel õhtul valmis pandud. Pesen hambad ja näo, teen meigi, riietun, sätin juuksed korda, lisan ehted. Kõik käib automaatselt. Viimane pilk veel peeglisse - kõik on korras ja näen esinduslik välja. Hästi, liigun edasi. Astun vaikselt vannitoast välja, hiilin läbi pimeda magamistoa ukseni ja liigun vaikselt kööki. Haaran külmikust väikese jogurti ja vee ning hiilin hiirvaikselt kontorisse.

Kell saab 6:45 ja loeng lõppeb. Oh juudas, mis nädal! Söön hommikust ja poen kolmeks tunniks voodisse, et ülejäänud päeva funktsioneerida. Kell 11 heliseb äratuskell ja kuidagi värske on olla. Panen riidesse, tellin uberi ja liigun kesklinna, et sõbrannaga kokku saada, koos lõunatada ja samme koguda.

Mõnus vaheldus tavapärasele. Sõbranna uurib mu töö kohta. Mina seletan suurte silmadega, kuidas ma olen sellest vaimustunud, ainult, et käesolev nädal on pehmelt öeldes ekstreemne.

Keha on kahest trennipäevast maru kange, jube hea, et täna trenni ei pea minema. Uinun õhtul poole sekundiga.

Neljapäev, 31.03

Äratuskell heliseb 6:10. Jube raske on tõusta. Tahaks juba laupäeva. Kell 7:00 algab koosolek, nagu ikka, läheb aeg lennates. Ülejäänud päeva saab rahulikult muude tööülesannetega tegeleda. 

Peale tööpäeva läheme jooksma. Nii hea on väljas olla lõpuks!

Reede, 01.04

Lõpuks ometi saab inimese ajal ärgata. Äratuskell on seatud tavapärasele ajale - 7:05, aga löön selle ilma süümepiinadeta kinni. Ma ei suuda ennast liigutada. Kaspar tuleb vaatama, kus ma olen, hommikusöök ootab. Kell on 7:25 ja vean ennast voodist välja.  Jess, täna on vähemalt reede!

Mõnusat nädalavahetust!