Tagasi Eestis

Märtsi lõpus oli aeg enda elu kokku pakkida ja Eestisse tulla. Selleks, et saaksime oma plaanidega edasi minna, tuli seekord korter ära anda ning kogu elamine ja ka auto lattu hoiule kolida. Kuna mööblit on juba palju kogunenud, siis esimest korda palkasime kolimisfirma, mis tegi kogu selle protseduurika oluliselt lihtsamaks. Meie vaid pakkisime asjad kodus kokku ja kogu lugu.

Valmis Eestisse minema:

Peale kogu seda kolmisemöllu otsustasime end poputada parema otsa piletitega Eestisse ja nautisime seda lendu väga.

Eestis!

Eesti koju oli muidugi väga hea jõuda. Mu õde hoiab meie kodul ja autol silma peal, kui Eestist ära oleme, seega pole vaja millegi pärast muretseda.

Eesti kodu on meil hästi valgusküllane, mis tegi märtsi lõpus siia jõudmise väga mõnusaks (hoolimata külmast ilmast).

Alates märtsi lõpust oleme Eestis tagasi, sest kevadine aeg on minu töös väga kiire ja nõuab kohalolekut. Naasesin ka ülikooli tuttavasse jõusaali, mis oli rahvast pungil, sest rannahooaeg lähenes.

Vabal ajal oleme päris palju maal olnud nii minu ema kui ka Kaspari vanemate juures ning ka sõpradega aega veetnud.

Õhtused jalutuskäigud mere ääres:

Kevadel käisime õega vabaõhumuuseumis, kus oli NSVL aegne maja koos sisustusega. See oli alles ajarännak lapsepõlve! Väga lahe kogemus!

Viimsis topeltkohtingul õe ja õemehega:

Aprillis käisime Kaspariga Estonias balletti vaatamas, mis oli tõeliselt tore elamus!

Laupäevane lauamänguõhtu Kaspari õe perega:

Ühel õhtul kutsusin Hugo kohtingule ning käisime kinos ja kohvikus. Meil on koos alati väga tore ja saab üsna palju nalja:

Mai teises pooles hakkasid puud õitsema ja kuna me elame Jaapani aia vahetus läheduses, siis see oli meie igapäevane jalutusrada:

Soojemate ilmade saabudes olemegi maal rohkelt väljas olnud nädalavahetustel:

Emadepäev 2023 minu emaga:

Emadepäev 2023 Kaspari emaga - käisime koos Rakveres puhkamas.

Ühel maikuu nädalavahetusel tuli Jana meile Tartust külla ja veetsime temaga mõnusalt aega ja külastasime muuseumiööd.

Õega Viimsis jalutamas:

Käisin Kaubamajas ja avastasin, et suured allahindlused. Kuna mul oli nagunii plaanis sügisel uus mantel osta, siis kasutasin juhust ja ostsin keset suurt suve endale talveks mantli ära.

Juunis sai Tuuli aasta vanemaks ja käisime Tartus tähistamas:

Viimasel ajal on juhtunud laupäeviti selline lugu, et oleme kuulsas Narva kohvikus käinud hommikusöögil ja sellega on küll nii, et kui korra lähed, siis tahad veel ja veel ja veel, sest seal on maailma parimad pirukad.

Oleme Kaspariga üsna regulaarselt käinud kohtinguõhtutel. Nt ühel reedel käisime Tuljaku suveterrassil ja seejärel tiirutasime veel Viimsis, kus on imelised vaated:

Juuni alguses täitus meil 7. pulma-aastapäev:

Tähistasime oma tähtapäeva hoopis Sillamäel, sest miks mitte :)

Juuni keskpaigas pidasin ülikooli lõpuaktusel kõne ning nüüdseks ongi veel viimased pingutused enne, kui pääseb puhkusele. 

Ja nii olemegi jõudnud tänasesse päeva. Eks neid tegemisi ja käimisi on rohkem olnud, kuid mingi osa nendest jagasin ka siin. 

Hommikuvõlu

Ma pole kunagi olnud hommikuinimene. Selles mõttes, et ma hea meelega tõusen normaalsel ajal üles ka nädalavahetusel, aga mul on vaja pisut aega endale, et toimida ja nö käima saada. Ma ei suuda avada silmi ja hakata kohe suhtlema. Ilmselgelt on Florida kodus olles öised loengud erandid - kui oled täiskasvanud inimene, siis sunnid ennast ja nii ongi. Ma arvan, et mu tudengid ei teagi, et ma pole Eestis. Teen alati meigi, sätin juuksed ja panen ehted ning viisaka riietuse. Kellelgi pole vaja kuulda ega näha seda, mis kell ma "pidin" ärkama või kui väsinud ma olen, see oleks äärmiselt ebaprofessionaalne. Kuigi, kui unetunde on vaid 4, eks siis nägu reedab ka väsimust aga nii nagu paljude asjadega - kui ise sellele tähelepanu ei pööra, siis ilmselgelt seda keegi sulle ütlema ka ei tule.

Silmaalused annavad muidugi 4 unetunnist häälekalt märku küll:

Viimase aastaga olen aga hakanud hommikuid armastama ja seda just Floridas olles. Minu hommikud algavad üldiselt pigem varakult ja on vähemalt lõunani täidetud koosolekute ja loengutega. Mõnel üksikul päeval juhtub nii, et ei ole ei koosolekuid ega loenguid ja mu hommik on selles mõttes vaba, et saan tööd oma rütmis teha. Nendel "vabadel" hommikutel võtan oma kohvi termoskruusiga näppu ja lähen aeda ringile. Kui Kaspar pole parajasti koosolekul, siis ta loomulikult ühineb minuga. Üks ring meie aias on minu rahuliku tempoga 15-17minutit ehk 1,3km. 

Kell on 8 ja mul tiir tehtud ja jube mõnus olla:

Teen neid tiire alati tööpäeva sees 1-2x, aga kui vähegi hommik lubab, siis lähen juba kella 8 ajal välja tiirule. See hommikune õhk ja päike on hoopis teistmoodi. Kaspar ütleb alati, et see on nagu Eesti suvehommik.  Autod, mis on pargitud majade varju, on alles kastega kaetud. Unised pidžaamades naabrid jalutavad oma koeri. Päev on alles ees. 

Ma armastan Floridat ja selle kliimat. Peaaegu iga hommik algab päikesega ja see teeb tuju nii heaks. Päikesevalgus annab energiat päevale vastu minna. Siin on ilmselgelt suur suvi, sest päeval tõusevad temperatuurid juba ligi 30-ni, aga mul on hinges ikka kevade tunne, mis tähenab, et varsti ongi aeg Eestisse tagasi liikuda. Ma pole Eesti kevadet 6 aastat näinud ja olen sellest päris elevuses. 

Eilne päikesetõus kell 6:40

Eilne päikeseloojang kell 18:22

Organiseerimismootori viies käik

Mul on järgmisel nädalal puhkus, mis tähendab, et käesolev nädal on totaalne hullumaja (töö mõttes). Miljon asja tuleb korda ajada enne puhkusele minekut. Lisaks tuleb palju asja ette ära teha, et puhkuselt tagasitulek infarkti ei tekitaks. 

Kui on teada, et väga kiired ajad ootavad ees, siis panen oma organiseerimismootorile viienda käigu sisse, sest ma tean, kui suureks abiks see mulle on. Üks suurem töö, mis ma ette ära tegin oli toitude valmistamine ja karpidesse pakendamine. Tegin pühapäeval kaks suurt toitu ehk siis üks lõunasöökideks nädala jooksul ja teine õhtusöökideks (et oleks vaheldust). 

Alustuseks läksin aeda patareisid laadima, seejärel tegin endale maailma kõige kiirema lõunasöögi (sparglid ja muna - küpsetusaeg 2,5 min) ja siis hakkas tõsisem valmistumine nädalaks.

Õhtusöökideks planeerisin kinoa-kikerherne salati, mis on üks mu suuri lemmikuid. Teen seda tavaliselt alati, kui Kaspar on tööreisidel (mida ta on ka sel nädalal):

Lõunasöökideks planeerisin neljaks päevaks Kreeka-ahjuroa, mida tegin ühe uue retsepti järgi päris esimest korda elus ja see tuli taevalik!

Kanale ja aedviljadele (brokkoli, porgand, paprika, punane sibul, kirsstomatid) tuli teha spetsiaalne marinaad ning 10 minutit enne toidu ahjust väljumist lisasin plaadile oliive ja feta juustu - taevalik toit!

Panin kõik vajaliku külmikusse valmis - isegi riivitud parmesani salati jaoks. Kuna oli teada, et mu päevad on täiesti hullumeelsed, siis pakendasin lõunasöögid lausa eraldi karpidesse - võta ainult kapist välja ja pane mikrokasse ja valmis! Oi kui tänulik ma endale juba esmaspäeval selle eest olin.

Täna on teisipäev, kell on kohe 16 ja mul on selja taga 11h tööpäev - küll on hea teada, et õhtul ei pea süüa tegema ja tervislik toit on kapist võtta.

Lisaks pesin pühapäeval ära kõik pesud ja tegin kõikvõimalikud muud ettevalmistavad tegevused nädalaks ära nii, et ükski lisaliigutus pinget ei tekitaks - tee oma töö ära, liiguta trennis oma keha ja siis lihtsalt puhka.

Kuidas teie valmistute, kui ees on ootamas hullumeelne periood?

Probleemide lahendamise valu ja võlu

Õpetan kõige muu hulgas tudengitele seda, kuidas professionaalselt suhelda, kuidas jääda igas olukorras (eelkõige keerukas!) väärikaks ja mitte laskuda emotsioonide küüsi. See on äärmiselt raske ülesanne, kui probleem puudutab isiklikult ja emotsioonid tahavad võimust võtta. On palju võtteid, kuidas ennast aidata ja seda me koos õpime ja harjutame. Kõik on loogiline ja arusaadav senikaua, kuniks tuleb vastav olukord ja neid teadmisi tuleb ellu rakendada. 

Olin hiljuti ka ise olukorras, kus kõike seda, mida ise õpetan, pidin praktiseerima. Ei olnud kerge ülesanne. Võtan asju südamesse ja seetõttu olin mitu ööd väga vähese unega ning päeval oli nii ebamugav tunne, nagu viibiksin kellegi teise nahas. Nii väga tahaks emotsiooniga vastata ja ennast kaitsta ja ometi ei saa, sest kaine mõistus teab, et see oleks kõige hullem lahendus. Andsin endale lubaduse, et rakendan kõiki neid võtted selles keerulises olukorras, mida tudengitele õpetan. Üheks võtteks on emotsioonide lahtumise ootamine ja seda saab teha ainult aeg. Ehk siis vastata sain alles 24h möödumisel ja alles siis kui vastus oli emotsioonidest puhtaks roogitud ja läbinisti vaid viisakas ja lugupidav. Päeva lõpuks näitab see midagi ainult minu enda kohta, mille kellegi teise. Kui raske on lasta emotsioonidel lahtuda, kui oled väga emotsionaalne inimene? Väga, väga raske. 

Kogu olukord leidis lõpuks viisaka lahenduse ja mina pole ammu enda üle sedasi uhkust tundnud - ma sain sellega hakkama - emotsioonid ei juhtinud minu tegusid, minu kaine mõistus oli peremees. Olukord oli lahendatud ja nüüd tuli sellest täiskasvanud inimese kombel lahti lasta - järgmine keeruline ülesanne. 

Reede õhtu saabudes olin sellest hullumeelsest nädalast nii läbi, et õhtune kokteil läks nagu kuumale kerisele. Ja tegelikult sellel samal hetkel lasin lahti ja nautisin nädalavahetust - vist rohkem kui ei kunagi varem. 

Traditsiooniline laupäeva hommik, kus sööme pannkooke ja räägime perega juttu, et viimaste uudistega kursis olla:

Loomulikult randa minek:

Otsisin rannakotist vett, aga sain hoopis matkajoogi - sobib! Käisime veel poodlemas ja lihtsalt nautisime elu, see oli nagu tõeline mini-puhkus.

Õhtu kesklinnas restoranis, kus valgustus oli väga punane, aga sellest hoolimata pidin oma elu ühte kõige uhkemat praadi pildistama: lobster (homaar) ning wagyu steik, mis olid taevalikud!

Kasparil oli kullalehtedega burger:

Koos arvega toodi suhkruvatti ka (vist selleks, et "lööki pehmendada"). Suhkruvatt lõi näo muidugi särama, sest lapsepõlv!

Mu selja taga on kanali ääres restoran, kus istusime: 

Kuidas teil läheb?

Elu on siin vahepeal maru kiireks läinud. Vahel on tunne, et pole enam hool ega hoobil vahet. Tegelikult on kogu see uue aasta algus olnud vägagi organiseeritud. Tööd on väga palju, aga kõik on planeeritud ja igasse päeva on mahutatud ka piisav liikumine ja puhkamine. Aasta on meil üldse väga hoogsalt ja liikuvalt alanud, mille eest nii keha kui ka vaim tänavad. Olen erinevaid väljakutseid endale seadnud ja neid muudkui järjest täide viinud. Mind motiveerivad väljakutsed, aga seda te juba teate. Pühapäeviti oleme taaselustanud oma matka-traditsiooni, kuhu võtame ka lõuna kaasa:

Jalgadel on juba sõlm peal

Väga rikaste inimeste korterid rannaribal:

Mul on hinge kriipinud juba mõnda aega see, et ma ei loe raamatuid. Kohe mitte ühtegi. Null. Raamatute lugemise all mõtlen ma vaba aja meeldivat lugemist. See, et ma tööasjus loen hunnikute viisi teaduskirjandust ja teadusega ning õppetööga seotud raamatuid - see ei lähe arvesse, sest see on töö. Olen rääkinud mitme inimesega, kellel on doktorikraad juba mitu aastat taskus ja nad kõik on kinnitanud justkui ühest suust, et nad ei lugenud mitu aastat peale kraadi saamist. Doktoritöö kirjutamise ajal sa loed nii palju teadust, et sa sisuliselt muud ei teegi. See aga halvab igasuguse lugemisisu. Mul on kraad juba 1,5a taskus ja nüüd tunnen esimest korda, et tahan lugeda, aga nagu ei taha ka... niisiis leidsin tee raamatute kuulamise juurde. Mulle aga meeldib igal ajal midagi uut ja kasulikku õppida ja selle järgi valin ka oma kuulamismaterjali. Viimase aja pärl on "The Compound Effect" Darren Hardy - väga võimas ja kasulik kuulamine. Seadsin endale sellise piirangu, et kuulata võin siis kui liigun (kõndimine, trennisaal vms). Raamat oli nii huvitav, et tegin tollel nädalal rekordarvu samme, sest igal võimalusel oli vaja tossud jalga panna ja end liigutada, et saaks ainult raamatut kuulata. Nii ma siis meelitan ennast vaikselt raamatute maailma tagasi, vaatame, kuidas läheb.

Nädalavahetus koos sõpradega

 Eelmisel nädalavahetusel käisid meil sõbrad Houstonist külas ja meil oli täiesti suurepärane aeg koos!

Timil ja Jessical on koer ja meil on juba aastaid traditsioon, et iga kord kui kohtume, siis me kingime nende koerale pardi, nii oli ka sel korral.

Panin nende magamistuppa ja vannituppa kõik vahendid ja rätikud ja asjad valmis, nagu ikka, et neil oleks mugav olla.

Kaspar oli kogu eelmise nädala Californias töö asju ajamas ja mul oli "suurepärane võimalus" kogu kodu üksinda ära koristada enne külaliste tulekut. Masendavalt kaua võttis see aega, kui aus olla, ma rohkem ei hääleta selle poolt.

Kui singirullid hommikul lauale tõstsin, siis Jessicalt tuli kohe võidurõõmus: "Jess!" 

Tim ja Jessica on meil varem ka Floridas külas käinud ning selles osas ei olnud ümbruses nende jaoks midagi uut. Kui aus olla, siis me ei pannudki tegevustele ega vaatamisväärsustele mingit suurt rõhku. Jalutasime palju ringi ja lihtsalt lobisesime ja naersime nii, et mul olid järgmisel päeval näolihased valusad. 

Käisime ka rannas jalutamas hoolimata pilvisest ja tuulisest ilmast. Kasparil õnnestus koheselt ka millimallika käest natuke kõrvetada saada.

Rannast leidsime väga kahtlase paadi, millega on ilmselgelt Kuubalt siia sõidetud:

Mäletate seda retrohõngulist Super Mario mängu, mille Kaspar jõuluvanalt sai? Arvake ära, kes sellest veel vaimustuses oli:

Laupäeva õhtul käisime Miami Beachil ühes mõnusas suure suveterrassiga restoranis õhtusöögil. Toit oli nii hea, et mu kummiga püksid karjusid ka juba lõpuks appi.

Hiljem jalutasime veel Miami beachil Ocean Drive´l ja nautisime õhtut. Timi ja Jessicaga saab alati nii palju nalja, et mu näolihased ja kõhulihased peavad pärast mitu päeva taastuma.