Lumine Eesti

Tulime eelmise nädala lõpus Eestisse. Veedame pühad perega ning suundume jaanuari alguses Floridasse tagasi. Sel korral oli tagasitulek korralik väljakutse, sest maandusime neljapäeva õhtul ning reede hommikul pidin juba varakult koolitamas olema. Olin juba vaimusilmas ette kujutanud, et see on nii ränk, et enam eales midagi sellist endale ei tahaks teha. Reaalsuses oli muidugi väsitav, aga ei midagi üleloomulikku. Koolituspäevad on alati väsitavad, sest annad endast maksimumi ja mõtled pidevalt 3 käiku ette jms. 

Ma ei ole talveinimene. Mulle ei meeldi külm ja mul on pidevalt külm, isegi suvel. Küll aga meeldib mulle detsembrikuus lumi ja jõulutuled lume taustal. See loob nii maagilise meeleolu ja olen ülitänulik, et saame detsembrikuu Eestis veeta pere ja sõprade keskel ja kogu seda talvevõlumaad nautida.

Laupäeval käisid pereliikmed mulle õnne soovimas ja ühe hetkega oli kogu meie elamine rahvast täis, sest meil on suur pere. Nüüd on meie kodu nagu lillepood uhkeid kimpe täis. Küll oli mõnus üle pika aja jälle kõik koos olla ja jutustada.

Pühapäeval käisime perega kelgutamas ja sellega ühtlasi teist adventi tähistamas:

Sõidan pere pesamunaga mäest alla:

Meie punt: mina ja Kaspar oma õdede ja nende meeste ja lastega

Õde ja vend:

Kelgutame koos õega nii nagu vanasti lapsepõlves - ikka ühe kelguga:

Kaspar tiris õelapse juba peaaegu mäest üles ja...viimasel hetkel lasi kelgunööri lahti :D

Õhtul tegime verivorste ja kapsaid ja lihtsalt nautisime ja taastusime kelgumäest. Milline imeline päev!

Uus nädal tõi mulle kaks jõulupidu ülikooli poolt. Ostsin selleks puhuks mõned uued kleidid ja saapad. Nüüd on mitmeks aastaks kohe olemas.

Jõulupidu vol 1

Jõulupidu vol 2

Instituudi suurel jõulupeol oli esinemas Ott Lepland, no küll oli ikka ilus kontsert!

Nüüd on aeg aga ennast kokku korjata ja laste juurde minna, et nende vanemad saaksid ka enda jõulupidusid nautida.

Nautige detsembrit!

Jõuluhõng ja traditsioonid

Oleme aastatega endale traditsioone loonud ning üheks jõuluaja traditsiooniks on jõulutulede vaatamine nii, et autos käib klassikaline jõulumuusika ja käes on topsid kuuma šokolaadiga. Tegin teekonnal ka pilte, seega tulge minuga kaasa!

Eravalduse jõulutuled väljaspool omanike aeda:

Pilt on udune, kuid tahan sellest hoolimata jagada. Kui elad uhkes lossis, siis on sinu majaümbrus rohkem kaunistatud kui mõne linna keskus:

Hästi traditsiooniline on, et kortermajade ees olevad puud on tuledes:

Järjekordne näide kortermaja esisest:

Ma ei ole ühelgi aastal näinud niivõrd palju jõulutulesid. Mööda rannikut sõites olid peaaegu kõikide kortermajade esised puud jõuluehtes. Tõeliselt maagiline vaatepilt, mida püüan mõne üksiku pildiga edastada:

See puu meenutab mulle Tallinnas Russalka juures kaunistatud suurt puud:

Ühes majas säras akendes lausa kolm jõulukuuske:

Ka meie enda linnas oli jõulutulede ametlik avamine koos suure üritusega peatänaval. Lapsed esinesid ning välja oli pandud ka päris (!) lumest kelgumägi. Järjekord sinna saamiseks ulatus mu vaateväljast kaugemale:

Terve peatänav oli paksult rahvast täis:

Üks päkapikk on vist kuuse alla jäänud:

Kesklinnas, meie kodu vahetus läheduses:

Erinevad asutused on suurejooneliselt kaunistatud:

Meie linna kuusk:

Mul on isegi hommikusöögid läinud jõuluhõnguliseks:

Kindlaks traditsiooniks on ka see, et vaatame detsembrikuu jooksul ära enda lemmikud jõulufilmid. Kogu see seeria algab alati ühe kindla filmiga:

Jõuluaeg on äraütlemata mõnus!

35

Sain eelmise kuu lõpus 35. Olin alati arvanud, et see on vanus, kus peaks juba midagi suurt saavutatud olema, kus peaksin olema Keegi. Kes, ei tea täpselt isegi, aga Keegi. See mõte kummitas mind juba mitu aastat ja mida lähemale number liikus, seda enam hakkas tunduma, et ma ei jõua sinna, kuhu olin mõelnud. Mingil hetkel sain aru, et need mõtted tekitavad minus halva tunde, sest mitte midagi pole ju halvasti. Olen omajagu saavutanud ja elan väga head elu. Olen õnnelik inimene, olen abielus enda lemmikinimesega maailmas ning mind ümbritseb toetav pere ja väga head sõbrad, kes on nagu teine perekond. Alati saame latti iseenda jaoks nihutada aina kaugemale ja kaugemale, aga vahel on vaja ka endaga rahu teha ja seisatada ja vaadata, kui kaugele oled tulnud ja sellisel hetkel võib tunduda, et see ongi täiesti piisav. Olen uhke enda üle ja rahul saavutatuga.

Augustis hakkasin suuremat rõhku ka enda tervisele panema ja võtsin eesmärgiks end paremini ja tervemana/ tervislikumana tunda. Hakkasin aga vaikselt liikuma ja muutsin enda toidulauda järjest tervislikumaks. Tunnen ennast peaaegu 4 kuud hiljem suurepäraselt ning kehalt on kaotatud liigsed 7 kilo, mis muutsid enesetunde raskeks ja olemise loiuks. Tegin iseendale suurepärase juubelikingituse, tunnen end tervislikult ja kergemana, energiat ja positiivset meelt on rohkem. Olen ülirahul selle otsusega, mille iseenda jaoks suvel tegin.

Sünnipäevahommikul laulis Kaspar mind üles ning puhusin tordilt küünlad. Tordiks olid glasuuritud sõõrikud, millest olin juba nädalaid unistanud. Laud oli kaetud ja kaunistatud, roosid ja kingitused ning lakkamatud kõned perelt ja sõpradelt. Olin nii liigutatud, et nii palju kõnesid ja õnnesoove tuli!

Mu lemmiklilled on valged roosid. Olin väga liigutatud kui lisaks Kasparile saatsid roosikimbu ka ema ja õde ning mu kallid tüdrukud Tartust saatsid uhke kimbu lausa kulleriga ukse taha!

Peale hommikusööki teatas Kaspar, et pean kell 12:30 aktiivses riietuses valmis olema ning 18:30 pidulikus riietuses olema. No sellist asja ei pea mulle mitu korda ütlema! Ma armastan üllatusi ja olen alati seiklusteks valmis. Panin aga trenniriided selga ning liikusime autosse. Sõitsime sisemaa poole ning ühel hetkel peatusime suurema veekogu ees - sain koheselt aru, et oleme tulnud alligaatoreid paadiga vaatama! Olen sellele ammu mõelnud ja nüüd saame selle ära teha! Lisaks meile oli mootorpaadis veel üks paar Kanadast ning kapten, kes palus meil müra summutavad klapid pähe panna ning sõitu nautida. Üsna peatselt nägimegi, kuidas esimene alligaator väga julgelt meie poole ujus ning end Kaspari kõrvale paadi küljele paika sättis. Nägin, et Kaspar on veidi krampis ja ega mul endalgi oli värin sees. Kapten rääkis huvitavaid fakte alligaatorite kohta ning sõidutas meid mööda veeteid edasi. Nägime mitmeid erinevaid alligaatoreid ja ühte suurt kilpkonna. Kogu elamus oli täiesti super.

Koju jõudes lõime end lille, mida ootasin elevusega, sest olin eelmisel nädalal endale juubeliks uue kleidi ostnud. Taaskord oli mulle üllatuseks, millisesse restorani me suundume. Viimastel aastatel on meie kesklinna kerkinud päris mitu kõrgema otsa restorani ja oleme neist vaid mõned jõudnud ära proovida. Sünnipäeval viidi mind restorani, mis asus sõna otseses mõttes kõrvalmajas, mitte kaugemal kui 50m meie kodust. Uksest sisse astudes olin juba vaimustuses, kogu atmosfäär oli imeline. Ma armastan end üles lüüa ja peenesse restorani minna, naudin selliseid õhtuid väga. Ma pole kunagi varem aga sellise tasemega teenindusega kokku puutunud, see oli totaalselt teine tase. See oli nagu meelelahutus ja teenindus kaks ühes! Keeruline on sõnadesse panna, aga õhtu ületas kõik mu ootused! Meil oli tohutult lõbus õhtu.

Mingil hetkel tuli meie teenindaja ja ütles, et teeb oma 2009 aasta reliikvia seebikarbiga meist ühe pildi. See oli nii naljakas moment, et pidime endale toidu kurku tõmbama :D Selliseid meelelahutuslikke momente oli õhtu jooksul omajagu ja nalja sai ikka kõvasti.

Kaspar kinkis mulle imekauni koti minu uue talvemantli juurde. Veedame detsembri Eestis ja talvemantel ning uus kott saavad juba lähipäevil kasutust :)

Loomulikult oli sünnipäeva parim kingitus see, et Kaspar võttis endale vaba päeva ja saime selle mõnusalt koos veeta. Ise võtan igal aastal enda sünnipäeva ajal nädala puhkust välja, see on justkui kingitus iseendale.