Kaspari kirjad kodustele vol 16

14.11.2016

Lend

Kuna hommikul pean ärkama juba Chicagos, siis tegelikult peaksin juba ammu magama. Ometi tahtsin tulla ja kirjutada oma eelolevast nädalast ja tänasest päevast.

Täna ärkasin juba kell 6:50, sest tahtsin varakult magama minna. Nüüd on lood sellised, et uni on küll juba ammu peal, kuid magama pole veel jõudnud. Vaja veel kohvergi pakkida. Samuti muretsen natukene öise takso ehk uberi tellimise pärast, sest peaksin lennujaama poole hakkama suunduma pool kolm hommikul. Ühistransporti sellel ajal ei sõida ning uberile konkureerivaks võimaluseks oleks takso, mis läheks maksma $100. Uberiga saab 30-ga hakkama. Natukene olen mures, kuid loodan, et 5 miljoni inimese peale on ka mõni uberi juht esmaspäeva hommikul nii vara tööl. Seda enam, et esmaspäev on nädala algus ja hommikustele lendudele on minemas väga palju inimesi.

Täna siis käisin hommikul kohe Walmartis ära ning soetasin puhastusvahendeid, millega korteri läikima lüüa. Kuid kuna mind järgmine nädal pole, siis ei hakanud reaalse koristamisega end täna vaevama. Läksin parem uuele ringile särke ja jakki ostma. Särgid sain nüüd õige käisepikkusega ning selgus, et olen ikkagi suurus M. Peale seda läksin mantlit jahtima, sest ka detsembris tuleb vist minna New Jersey’sse ja siis külm. Käisin 2 tundi poodides ja olin juba peaaegu alla andmas. Mõtlesin, et jalutan siis veidi kaugemal asuvasse poodi ja vaatan igaks juhuks sinna ka. Selgus, et just praegu käivad seal poes ülisuured allahindlused ja leidsin endale sobiva Michael Kors’i mantli. Algne hind oli $350 ja allahindlusega $100. Kusjuures seda sama olin just proovinud ka ühes Gallerias asuvas brändipoes ning ka seal oli see $350 pealt alla hinnatud 50%. See hind oli minu jaoks endiselt priske ja ei hakanud rahakoti raudu paotama. Seda suurem oligi rõõm, kui leidsin sama mantli saja taala eest. Ostsin sinna kõrvale ka sobiva salli ja tulin koju pesu pesema. Käisin jooksmas ja triikisin pesu ära ja kohe varsti liigungi kohvrit pakkima.

Walmartist ostsin ka kaalu, sest kohver tuleb enne lendu ära kaaluda. Kuna kaalu on nagunii vaja, siis ostsin juba korraliku, mis näitab kilogramme ka. Tegin kohe testisõidu ning tulemused olid rõõmustavad. Stressi, trenni ja burgeridieediga olen ligikaudu 4 kg alla võtnud. Tore!

Chicagosse jõudes võtab mu mentor, Chuck, mind lennujaamast peale ning sõidame Milwaukee’sse. Seal sööme kliendi juhtkonnaga lõunat ning peale seda hakkame nende inimesi koolitama. Minul esialgu suurt rolli pole ja olen õppija rollis. Kui vaja ja oskan, siis toetan. Tagasi lendan neljaopäeval kahe lennuga ning tagasi koju peaksin jõudma alles kell 10 õhtul.

Praegu siis ütlen head ööd endale ja tere hommikust teile!

Kaspari kirjad kodustele vol 15

13.11.2016

Päike

Võtan taas kujuteldava kirjapulga maast ning asun kirjutama. Juba mitu õhtut on kirjutamine vahele jäänud ja tunnen, et midagi on puudu ja et sõrmed sügelevad. Vahepeal pole midagi märkimisväärset korda saadetud ja olen tegelenud rohkem igapäevaste asjadega. Nende hulka kuulub hommikusöögi valmistamine, töö, õhtusöök ja trenn.

Reede ning laupäev pole söögi poolest kõige parem olnud, sest et reede lõunal käisin jälle üle tee asuvas burgerirestos ning õhtusöögiks oli juhuse tahtel jälle burger. Tänane õhtusöök oli buffee restoranis, kus maksad 15 taala ja sööd palju jaksad. Seal õnneks rämpstoitu polnud ja sain kõhu korralikku toitu täis. Magustoiduks sõin veel taldrikutäie arbuusi ja nüüd on oi kui hea olla. Päris „hulluks“ ei hakanud toiduga minema, sest tean küll seda jõulutunnet, mis ülesöömisega kaasneb. Võtsin rahulikult ka seetõttu, et see oli täna nii lõuna kui ka õhtusöögi eest. Lõuna ajal tatsasin mööda linna ringi ja otsisin poode, kust saaks riideid osta. Tegelikult peaeesmärk oli lihtsalt ümbruskonnaga tutvuda ja tsillida. Leidsin ka poe nimega Target, kuid käisin poe läbi ja tulin tühjade kätega välja. Vähemalt jäi raha alles J. Selle poe ümbrus oli rikastele mõeldud elukoht, kus on tornmajad ja kallid poed. Enne kui seda mõistsin, siis astusin ka korra ühte poodi sisse. Silmates ühe sügisjope hinda, mis oli $1500, siis vaatasin natukene veel ringi, et mitte liiga vaest muljet jätta ning astusin nina püsti poest välja.

Eilne tööpäev lõppes täpselt kell viis, tõin arvuti koju ära ja läksin lähedal asuvasse kaubamajja. Kaubamaja ise on Texase osariigi suurim ja pindalalt 2,5 korda suurem Ülemiste keskusest. Seal on kõik suuremad ja kallimad ameerika brändipoed olemas, aga ka kõik disainerpoed euroopast. Muu hulgas on seal Fendi, Macy’s, Tiffany & Co., Jimmy Choo, Prada, Gucci jne. Seal on isegi Tesla autopood. Keskus ise on juba ilusti jõulutuledes ja reede õhtul oli rahvast seal väga palju. Käisin terve keskuse läbi, aga ei ostnud mitte ühtegi asja. Kolm tundi kõndimist ja proovimist võttis päris läbi ja kõht juba karjus toidu järgi. Eelnevalt oli plaan valmis mõeldud, et lähen õhtust sööma lähedal asuvasse Mehhiko grilli. Kohale jõudes taipasin, et jääb ära, sest eile õhtul oli just sellel ajal Mehhiko ja USA vaheline jalgpallimatš. Inimestel oli keeruline seisukoha leidmisega, rääkimata istumiskohast. Nüüd tegi kõht juba päris valju häält ning läksin siis järgmisse kohta, mis tee peale jäi. Juhuse tahtel oli tegemist burgerirestoraniga. Küsisin kelnerilt, et mis on kõige parem ja võtsin kõrvale ühe Tšehhi õlle, sest siinne õlu on rohkem nagu vaadiloputusvesi. Kui kõik tellitu sai ära tarbitud, siis nõudsin arvet ja maksin kaardiga. Arvega oli kaasas ka pastakas ja pidin tšekile kirjutama, kui palju ma jootraha annan. Kirjutasin arvele paar dollarit juurde ja sellega õhtused kulutused piirdusid.

Kui need kaks päeva välja arvata, siis olen toitumise ja toidukuludega üsna hästi hakkama saanud. Kuna Pühapäeval tegin kartulivormi, millest sain kuus toidukorda ning kolmapäeva õhtul praadisin makarone singiga, millest jagus 3 toidukorda, siis viie päeva kogukulu tuli umbes $15. Tänane söök läks üksinda sama kulukaks. Kuna järgmine nädal olen kodust ära, siis ei plaani ka toitu koju osta. Homme lähen küll Walmarti, et osta puhastusvahendeid ja homse päeva toit, kuid suuremaid ostuplaane pole. Endiselt on mul puudu talvisem jope ja mõned triiksärgid, sest Chicagos ja Milwaukee’s on palju jahedam. Lähen homme teen veel tiiru Galleria’s (kaubamaja), sest mõned asjad jäid seal silma. Täna käisin muidu ka seal odavas poes, kus müüakse firmakaupa odavalt. Proovisin palju erinevaid pükse ja triiksärke, kuid minu maitsele minu numbrit polnud. Lisaks on mingi jama siinsete triiksärkidega, sest kui proovisin M suurust särki, siis varrukad olid lühikesed, kuid ülejäänud nagu päris hea. Mõtlesin, et ju siis olen L-suurus ja valisin sobivad värvid välja. Proovikabiinis selgus, et varrukad endiselt täpselt sama lühikesed. Eks mul ole ka natukene pikemad käed, kui peaks, aga kohe ükski särk ei sobinud käiste poolest. Eks olin juba õhtuks väsinud ka ja rohkem ei viitsinud/jaksanud riiulite vahel tuuseldada.

Ilma poolest on see nädal natukene rahulikum olnud. Tööpäevadel oli taevas enamasti pilves ning sooja oli kõigest 21-25 kraadi. Hommikuti tööle minnes oli selline mõnus Eesti suvehommikut meenutav värskus. Täna oli juba üle 25 kraadi ning päike paistis terve päeva. Võtsin kohe hommikul plaani, et lähen võtan basseini ääres päikest ja naudin puhkust enda kodu sisehoovis. Võtsin ette ja tegingi ära. Väga suurt pingutust see minult ei nõudnud ning selle käigus sai ka raamatut lugeda. Kuna Päike on siin endiselt päris terav, siis investeerisin sellesse tegevusse vaid 2 tundi. Et aga ei oleks päev täitsa raisus, siis otsustasin ka kohe basseini lainel jätkata ja suundusin teise basseini äärde. Nüüdseks oli keha juba päiksesest maha jahtunud ning vette astudes otsustasin, et see jääb ka minu viimaseks ujumistrenniks välibasseinis. Vesi oli uskumatult külm. Esimese trepiastme juures käis peas loobumismõte, kuid kuna ümberringi on 100 akent, siis ego sundis külmale vastu panema ning trenn saigi tehtud. Lisaks on täna vähemalt 5 miili kõnnitud ning õhtul lähen veel jõusaali pähklit punnitama.

Ilusat pühapäeva teile!

Kaspari kirjad kodustele vol 14

10.11.2016

Refivahetus ja Trump

Nüüd kui olen juba uue olukorraga harjunud, siis saan ka natukene ringi vaadata ja võrrelda oma ettekujutatud imelist Ameerikat tegelikkusega. Pole küll veel nii palju siin avastanud ja erinevate inimestega rääkinud, kuid olen juba saanud kinnitust mõnele kuulujutule või eelarvamusele. Kõige rohkem hakkab silma see, kuidas inimesed on kõige otsesemas mõttes paksud. Muidugi leidub ka saledaid inimesi, kuid üldine tänavapilt on ikka rasvane. Siin pole ka midagi imestada, sest iga nurga peal on söögikoht, kus pakutakse enamjaolt rasvaseid toite. Enamasti on tegu kiirtoidu restoranidega. Kui meil Eestis pole Subway sarnased võileivakohvikud niivõrd populaarsed, siis siin on saia vahel toitu pakkuvaid kohti ikka väga palju. Teisena on siin kultusrämpsuks fritüüritud kana, mis minu meelest pole kõige parem. Kunagi hiljem annan sellele uue võimaluse, kuid praegu veel ei isuta. Rämsu kõrval leiab iga nurga peal ka grillrestorane, kus pakutakse BBQ liha. Peamiselt süüakse loomaliha.

Teravalt hakkab silma inimeste mugavus. Igal pool käiakse autodega ja ise väga süüa ei tehta. Sellest mugavusest olen juba eelnevalt rääkinud ka, seega ei hakka seda rohkem lahkama. Nii palju, kui olen inimestega kokku puutunud ja juttu rääkinud, siis siinsed inimesed pole eriti teravad pliiatsid (pole ka otseselt lollid). Nad võivad olla mingis kindlas asjas head, kuid sellist laia silmaringi pole inimestes veel kohanud. Võib-olla seepärast ongi nad iga oma saavutuse üle väga uhked ja kõik diplomid ja sertifikaadid, mis nad on elu jooksul saanud, ripuvad kabineti seintel. Kõige tähtsam asi on ülikooli diplom, mis näeb tavaliselt välja nagu miski vanaaegne hindamatu deklaratsioon, mida hoitakse klaasi taga. Samuti, alates magistrikraadist hakatakse seda kraadi nimetust või kvalifikatsiooni kasutama nime kõrval. Täna sain teada, et minu otsesel ülemusel kui ka tema otsesel ülemusel ehk USA suurimal bossil on täpselt sama kraad nagu minul (MBA). Ka nemad pole erandid ja presenteerivad oma kraadi igal võimalusel.

Praeguseks tundub, et keskmine ameeriklane ongi selline nagu filmidest on kuvand jäänud. Näiteks täna olin teises kabinetis, mis kuulub ühele keskealisele meesterahvale. Töntsakas, prillidega pereisa, kelle kabinetist leiab oma ülikooli embleeme, ülikooli jalpalli meeskonna värvides jalgpallikraami ning hulgaliselt raamitud fotosid perekonnast – tütar on jalkameeskonna ergutustüdruk ja poeg ülikooli lacross’i või maahoki meeskonnas. Naine on ka piltidel, kuid tema tegemised jäid mõistatuseks. Elavad äärelinnas oma aia ja basseiniga majas ning ei oskagi muud tahta. Mingeid tähelepanekuid olen ameeriklaste kohta veel teinud, kuid hetkel ei tule kõik korraga peast välja.

Tänavapildis näeb siin igasuguseid autosid. Politseid väga tihti ei näe, sest siin on 5 miljoni elaniku kohta 10 000 politseinikku. Selle tõttu ei ole ka linnas suvalisi autode peatamisi, puhumisaktsioone ja kiiruse mõõtmisi. Liiklus sujub siin hästi, sest enamik tänavaid on mõlemas suunas 4 rida (vähemalt minu ümbruses) ja kiirteid, mis linna läbivad on mitmeid. Kõige suurem linna läbiv kiirtee on kümne reaga mõlemas suunas. Autodele vist suuri ettekirjutusi ei tehta, sest igal autol on toonklaasid ka ees, kasutatakse põhjavalgusteid ning velgi, millel on küljes koonused, mis ulatuvad 20-30 cm kerest eemale. Palju näeb muskelautosid ja veel rohkem näeb maastureid. Ja maasturid siin on nii suured, et on võimelised vedama rekka haagiseid. Nad on tõsiselt suured ja vahel mõtlen, et kuidas sinna sisse ronitakse.

  

Isiklikus plaanis läks tänane päev hästi ja kõik eile kirjapandu sai teoks. Hommikune ujumine oli karastav, kuid tollel hetkel tundus piinarikas. Õhk polnud kõige soojem ja vesi ammugi mitte. Õhtune jooks oli küll tugev, kuid olin päris väsinud. Makaronid singiga tulid välja jumalikult ning ootan juba homset lõunat, et saaksin neid uuesti süüa. Homme õhtul plaanin minna poodi, ei tea veel mida ostma, kuid vähemalt on plaan olemas ja õhtu sisustatud.

Palju õnne teile refivahetuse puhul, minule head Trumpi ning kogu Eestile head lumekoristamist.

Kaspari kirjad kodustele vol 13

09.11.2016

Valimised

Tere kõigile!

Tundub, et teil seal Eestis on täitsa tali käes ja kõigil on juba lumest kõrini. Ka meil siin on ilmad veidi järgi andnud ja saan ka mina nüüd rahulikult pintsakut kanda. Hommikul kui tööle kõnnin, siis päike alles tõuseb ning kuna siin keerati ka lõpuks kella, siis õhtul jõuan koju alles pimedas. Õnneks on mul veel nädalavahetused, mil saan päikest ja soojust nautida.

Täna sain tööl lõpuks tegeleda ka klienditööga. Endiselt veel muul ajal õpin, kuid täna küsisin otse oma mentorilt, et kas tal oleks mulle mingeid ülesandeid anda, mida saaksin pusida. Oli ja sain. Lõpetasin õhtul kell seitse ja sellest polnud minu jaoks mingit probleemi, sest kodus mul midagi/kedagi veel ei oota ning täna ei plaaninud trenni ka teha. Olen juba neli päeva trenni teinud ja lasin kehal puhata. Lasin kohe nii puhata, et võtsin tänase õhtusöögi kõrvale ühe õlu.

Homsed tööplaanid näevad enamasti ette koosolekuid, mille vahele saab ka mõne õppetunni või klienditunni kirja. Lisaks, kuna täna oli suur puhkus kehalisest aktiivsusest (mis piirdus vaid tööle ja koju kõndimisega), siis homme võtan asja suuremalt ette ning ärkan hommikul pool tundi varem üles ja lähen ujuma. Kuigi sellel ajal on päike alles teie pool maakera, siis on bassein valgustatud ja see ei saa vabanduseks olla. Ainult vihm võib mind peatada, kuigi kui mõtlema hakata, siis basseinis on nagunii märg. Õhtul töölt tulles lähen veel jooksma ja siis on vaja hakata süüa tegema, sest homse lõunaga saab mu praegune toit otsa. Kuus söögikorda olen seda kartulivormi söönud ja homme plaanin makarone singiga. Nüüd on hea, sest kõik plaanid on kirjas ja tagasiteed enam pole.

Praegu käib presidendi valimine ja vaatan telekast kuidas tulemused kujunevad. Hetkel juhib napilt Clinton, aga nagu olen öelnud, siis head varianti siin polegi. Presidentidest rääkides, siis endine USA president Bush (see vanem) elab Houstonis. Täpsemalt siis 2,5 km meie kodust. Aa, Trump läks nüüd juhtima.

Ameerika pangandus on küll 30 sammu meist tagapool. Palgapäev oli mul reedel ja esimene palk saadeti tšekiga. Tšeki sain kätte alles esmaspäeval ja viisin kohe panka, et saaks Eesti arveid maksta. Aega läks sellega mõni minut ning mõtlesin, et nii lihtne see ongi. Jõudsin kontorisse tagasi ning vaatasin, et olen saanud uue e-kirja. Seal seisis, et minu kontoga on tehtud kahtlaseid toiminguid ja et ma kohe võtaks nendega (pangaga) ühendust. Helistasin ja pärast 10 minutit ootel olemist hakati kohe küsima küsimusi, et teha mu isik kindlaks. Kolm küsimust oli ja peale seda öeldi, et pean minema kontorisse füüsiliselt kohale. Läksin siis uuesti pangakontorisse, mis õnneks on minu kontorist üle tee. Seal selgus, et kuna ma kasutasin tšeki jaoks oma ajutist pangakaarti, siis hakkas häire tööle. Selgus, et nad on mulle mu päris kaardi juba välja saatnud ja oleksin pidanud juba kätte saama. Vaatasime aadressi üle ja nad olid selle küll õigesse majja saatnud, kuid valesse kontorisse. Nüüd tehti siis uus väljastus ja parandati aadress ära. Põhjus, miks pidin kontorisse füüsiliselt kohale minema oli tingitud sellest, et olin kolmest kontrollküsimusest kahel juhul valesti vastanud. Esimeseks oli mu telefoni number, mis neil oli valesti kirja saanud ning teist ma ei tea. Ühesõnaga, sellega oli asi ühel pool ja teller ütles, et raha tuleb 3-5 tööpäeva jooksul. Eile õhtul vaatasin tšeki sisestamisel saadud kviitungit ja seal all oli kirjas, et kuna tegu uue kontoga (uus konto on kuni kolm kuud), siis tšeki sisestamisel hoitakse kogu summat 8 päeva kinni. See tähendab seda, et ei saa oma palka kuni 14. novembrini kasutada. Probleem on aga selles, et maksud tahavad maksmist ja kõht vajab toitu. Õnneks saime tööandjaga kokkuleppele, et mulle tehakse järgmise palga ettemaks ülekandega, mida saan kohe kasutada. Ülekanne peaks saabuma homme ja siis on jälle päike väljas. See siinne süsteem ja bürokraatia on juba ära tüüdanud ja paneb kahe käega peast kinni hoidma.

Sellega lõpetan tänase jutu, vaatan ära kuidas presidendi valimine kujuneb ning lähen tudusse. Teile aga ilusat päeva ja nautige talve!

Kaspari kirjad kodustele vol 10

03.11.2016

Söögijutt

Täna mõtlesin esimest korda sellele, et Houston on elamiseks isegi päris hea koht – siin on soe, kõik on siin olemas, osariigi ja linna tulumaksu siin pole ning vähemalt minu elukoha ümbrus on ilus ja hoolitsetud. Samuti on siit mõlemale rannikule lendamine üsna lihtne ja kiire (4h). Kui siiamaani olen arvanud, et kogu see siin elamine on selline ajutine asi ja ei tahtnud midagi jäädavat koju osta, siis nüüd juba mõtlen teisiti. Kui otsustame Eestisse tagasi kolida, mis võib juhtuda varem või hiljem, siis saab kõik siin raha vastu vahetatud tarbeesemed kas maha müüa või merekonteineriga Eestisse saata. Pigem siis juba viimast, sest ega meil ju seal ka väga midagi pole.

Eelnevat arvesse võttes, läksin õhtul peale tööd poodi, et osta triikimisalus. Mõned kutsuvad seda ka triikimislauaks. Mõtlesin, et natukene kentsakas on triikrauaga tänava peal kõndida, aga ära tuleb see osta. Valisin poeks lähedal asuva T J Maxx-i. Seal müüakse enamasti riideid, aga leidub ka kodutarbeid. Triikimisalust ei olnud. Vaatasin siis veel natukene ringi, et mida koju veel vaja oleks ja kui palju miskit maksab. Arvestades, et varsti on vaja uusi riideid ostma hakata, siis kaesin ka nende hinnad läbi. Üllatuseks selgus, et enamasti on müügil firmariided (CalvinKlein, Hilfiger, Polo, Michael Kors), mis maksavad vähemalt 2 korda vähem kui Eestis. Kui mõni palgapäev üle elatud, siis lähen shoppama.

Palgast rääkides, siis täna lasin raamatupidajal üle kontrollida, et kas mul kõik vajalik info edastatud, et reedesest palgapäevast osa saaksin. Kõik on korras, kuid esimene palgatšekk tuleb mulle postiga kontorisse. Küsisin siis, et mis ma sellega peale pean hakkama ja õppisin, et tuleb minna panka ja see lasta kontole kanda. Eks siis jään reedet ootama.

Poest aga ei ostnudki midagi ja asusin kodupoole teele. Muideks, kui poodi hakkasin minema, siis hakkas vihma sadama. Korraks kõhklesin ja astusin räästa alla, kuid siis meenus, et olen siiski Eesti mees ja astusin vapralt vihma kätte. Tegelikult oli vaid väike sabin ja kõnnitee on nii kuum, et vihm auras kohe ära. Lisaks on õues alati nii palav, et särk läheb vihmatagi märjaks. Kui tagasi koju jõudsin, siis asusin kohe süüa tegema. Pilte sellest teost saate ka galeriist näha. Lisaks on pildid ka lõunasöögist, sest täna otsustasin üle tee asuvas burgeriputkas käia. Võtsin ühe burgerieine ja läksin enda kabinetti sööma. See oli tõenäoliselt parim burger, mida olen elusees söönud.

Galeriist on näha ka pilte puudest ja tänavatest. Kõik puud siin on tammed ja praegu on kõik kohad tammetõrusid täis. Kui tänaval käia, siis on kuulda pidevat tõrude kukkumist. Autosid puude alla praegu väga ei pargita ja tänavad on täis seda pudru, mis tekib siis, kui auto sõidab tõrust üle.

Täna trenni ei tee ja võtan vabalt. Kui kiri valmis, siis lähen teen popkorni ja vaatan mõne filmi ära :)

Kirjutage ja joonistage ja tehke lumememmesid!