Kohtumiseni Eestis!

Neljapäeval oli viimane koolipäev keelekursusel. Kuidagi väga märkamatult saigi 26 nädalat kursust läbi. Isegi nagu natuke uskumatu. Iseenesest mulle kursus väga meeldis selles osas, et palju teadmisi sai grammatikast juurde, mida ülikooli kursustel ei õpetatud. Minna on veel pikk tee ja tegelikult oleks vaja üldse pikemat aega viibida hispaaniakeelses keskkonnas, siis jääb keel kõige paremini külge- kaob hirm rääkimise ees ja sõnavara tuleb juurde ning kõrv harjub sõnu paremini eristama ja häälikuid kuulama. Eks see on iga keelega nii, et keskkonnas olles kaob mingi aja möödudes see hirm ja valehäbi rääkimise ees, mis ehk ongi kõige suuremaks takistuseks keeleõppes.

Inglise keele rääkimisega on hirm õnneks möödunud. Enam pole probleemi rääkida poes, ilusalongis, tänaval või seltskonnas. Arvan, et oleme tänaseks Kaspariga mõlemad sellest valehäbist rääkimise ees lahti saanud ja anname endale aru, et loomulikult esineb kõnes mustmiljon viga ja vahel kiilub mõte nii kinni, et mingid sõnad ei tulegi meelde ja aktsent on endiselt nii nagu ta on aga sellest hoolimata ei takista see rääkimist. Kasparil on tööalaselt vaja rääkida igapäevaselt väga palju ja minu arvates on tema keel superhästi siin edasi arenenud. Vahel kuulan teda, kui ta kodukontoris klientidega vestleb ja kõrv puhkab lausa- kõne on ilus ja laudus ja hea on kuulata kohe. Ega see teisiti ei tulegi kui ainult rääkides ja harjutades.

Eilse viimase koolipäeva puhul kutsusin oma pinginaabri Anne (loe: Änni) endale külla. Olin kolmapäeval keetnud 4h lihasuppi ja mõtlesin, et pakun neljapäeval peale koolipäeva Annele ühe eestipärase lõunasöögi. Tegemist oli tavalise lihasupiga, kus sees porgandid, kartulid, sibul ja nuudlid. Nagu ikka keetsin puljongi ise. Kõrvale valmistasin avatud võileivad ehk siis need tavapärased lahtised võileivad, mida eestlane ongi harjunud terve elu sööma. Ameeriklased söövad alati nö kinniseid võileibu, kus all on sai- vahel palju kraami ja peal uuesti sai. Anne oli lausa vaimustuses! Ta oli nii üllatunud, et supi sees on kartul ja liha ja nuudlid kõik üheskoos ja avatud võileivad meeldisid talle ka väga, ütles, et talle tuleb lausa eksootiline ja euroopalik tunne sisse. 

Peale lõunasööki tegime all kohviruumis ühed kohvid ja seejärel näitasin talle aeda. Annele väga meeldis meie maja ja eriti just aed. Kui hakkasime aiast tagasi üles tuppa tulema, siis kuulsime poolel teel, et kuskil üürgab suitsuandur. Me ei pööranud sellele suuremat tähelepanu aga mida lähemale korterile jõudsime, seda valjemaks läks heli. No võite ühe korra arvata, kust see heli tuli. Läksin kiiruga alla kontorisse uurima, milles asi, miks meil korteris suitsuandur lärmab, kuigi ise meid polnud koduski sel hetkel. Alt teatati, et tehakse ülemajalist kontrolli, kas korterites andurid ikka töötavad ilusti ja loomulikult juhtus kontrollpunktiks meie korter sel hetkel olema. Mõne aja möödudes jätsime Annega hüvasti ja leppisime kokku, et septembris kohtume kui olen tagasi. 

Hiljem hakkasin asju pakkima ja kuidagi selline natuke kurb ja samas ärev ja segane tunne tuli sisse korraga. Nimelt hakkab laupäevast meil puhkus ja juba laupäeva õhtul sõidame Euroopa poole. Emotsioonid on täiesti seinast seina ja üsna vastakad. Ei teagi, kas asi on selles, et me pole väga pikalt Eestis olnud (Kaspar 9 kuud ja mina 7 kuud) või on asi milleski muus. Loodetavasti see segane olemine möödub peagi :)  Plaan on igal juhul selline, et esimesel nädal puhkame oma armastatud Hispaanias (seda juba neljandat korda)  ja sealt edasi kohtume juba Eestis! Tagasi Houstonis oleme augusti lõpus/ septembri alguses.

Tere, puhkus!!! J

Maile