Nädal

ESMASPÄEV

Esmaspäeval peale tööpäeva ootas ees vahva üllatus. Nimelt oli Kasparile saabunud sünnipäevaks pakk otse Eestist. Kaspari maailma kõige lemmikum šokolaad on Kinder ja seda oli pakis kohe hulgim ja igas võimalikus versioonis. Pakiga saadeti ka lausa illegaalset kraami – üllatusmune! Ameerikas on üllatusmunade müümine ja sissetoomine keelatud, sest pidavat sisaldama liialt ohtlikke väikeseid osi, mida lapsed võivad endale kurku ajada. Küll aga võib Texase osariigis vabalt iga inimene omada relva (alates 18 eluaastast), selleks ei pea olema mingit erilist väljaõpet või luba, seega võta näpust siis seda loogikat, mis on ohtlik ja mis mitte!

Emotsioon!

Õnnitluskaardid Eestist:

Esmaspäeva õhtul plaanisime minna ka kinno uut animafilmi Despicable Me 3 vaatama. Valisime välja kino, kus me pole varem käinud ja sõitsime bussiga sinna (ilmselt esimest ja ka viimast korda). Kino asus sellises linnaosas, et üsna kõhe oli seal õhtul kell 22 peale filmi bussijaamas bussi oodata, et koju saada. Ringi sõitsid allakeritud akendega autod, kus kostus vali muusika ja sees istusid suurte ja läikivate ehetega kaetud mitte ehk kõige sõbralikuma välimusega inimesed. Ümbruskond oli kõhe ja me tundsime end seal nagu võõrkehad oma valge nahaga. Nahavärv on üldiselt teema, mida ma väga ei puudutaks, sest ei minu ega Kaspari arvates ei oma see mingit tähtsust, mis värvi keegi on - inimene on inimene.  Küll aga peatun sellel teemal põgusalt, et selgitada pisut tausta, mis puudutab Houstoni linna. Nimelt peetakse Houstonit linnaks, kus on kõige rohkem erinevast rahvusest ja erineva nahavärviga inimesi Ameerikas. Siin kuuleb tänaval nii palju erinevaid keeli ja näeb nii palju erinevaid inimesi nagu ei kusagil mujal Ameerika linnas (väidetavalt). Kui keegi räägib puhtas inglise keeles on pigem erand, sest peaaegu kõigil on mingisugune aktsent, enamus inimesi on sisse rännanud kuskilt mujalt ja peamiselt just Mehhikost ja mujalt Lõuna-Ameerikast. Nimelt jagab Texase osariik suures osas oma piiri Mehhikoga ja täpselt nagu Eestis on Ida-Virumaal palju või pigem isegi enamus inimestest slaavi päritolu, siis ka siin on valdav enamus mehhiklasi. Küll aga on kahjuks mehhiklastest siin üsna kahetised arvamused. On suur (ja ma usun, et ka suurem) osa mehhiklasi, kes on siia tulnud, et paremat elu nautida ja nad on valmis selleks kõvasti pingutama ja ausat tööd tegema. Nii võibki näha nt kõikjal aiatöödel ja hooldustöödel usinaid mehhiklasi tööd rabamas (muidugi leidub neid ka muudel ametikohtadel). Nad on alati viisakad ja tervitavad ning kui nt tänava ääres niidetakse muru vms, siis jäetakse alati niiduk seisma kui mööda kõnnid, et muru sulle riiete peale ei pritsiks niiduki alt. Ka meie kortermaja hooldustöötajad on kõik mehhiklased (või vähemalt kuskilt Lõuna-Ameerikast) ja nad teevad väga korralikku tööd, on viisakad ja sõbralikud elanike vastu.

Kahjuks on ka see teine osa inimestest, kes on lõunast siia sisse rännanud, kes tahavad Ameerikas paremat elu nautida, kuid seda mitte ausal teel. Neid inimesi on siin omajagu ja see muudabki ülejäänud inimesed natuke ärevaks ja paljudel on kahjuks ka selle tõttu eelarvamus Lõuna-Ameerikast pärit elanike suhtes. Muidugi tehakse selle eelarvamusega liiga nendele tublidele inimestele, kes ausat tööd teevad aga sinna pole suurt midagi parata.

Mulle meeldib väga, et siin on nii palju erineva välimuse ja taustaga inimesi. Minu arvates on see põnev ja pigem rikastab kultuuri ja iga inimene võib kolida sinna, kus talle just sobilikum on hoolimata sellest, mis värvi või rahvust ta esindab, peamine, et ta oma elatist teenib ausalt ja ei ole oma tegevusega ühiskonnale risuks kaelas.

Esmaspäeval õhtul jõudsime ilusti koju tagasi ja mitte ühtegi ebameeldivat/ohtlikku olukorda pole meil õnneks siin ette tulnud. Multifilm oli väga hea ja soovitan kindlasti vaatama minna (isegi siis kui teil pole lapsi, sest selle sisu on suunatud justkui rohkem täiskasvanutele ja nalja saab parajal määral), minu teada peaks see film ka Eestis hetkel kenasti jooksma.

TEISIPÄEV

Teisipäev oli 4. juuli ehk Ameerika iseseisvuspäev. Täpselt nagu 24. veebruar on Eesti sünnipäev on siin selleks tähtsaks päevaks 4. juuli. Töölt on sellel päeval kõigil ametlikult vaba päev ja nii oli ka meil. Otsustasime sellel päeval lihtsalt puhata. Hommikul kui kell 11 silmad lahti tegin ja oma telefoni vaatasin, siis märkasin seal eelmisest päevast sõnumit. Jinyi oli eelmisel õhtul teada andnud, et nad on Yijie´ga meie maja läheduses restoranis ja kui soovime, siis nad jätavad hiljem ühe autodest meie parklasse, et saaksime soovi korral järgmisel päeval (4.juulil) neile külla sõita ja nendega koos Richmondi piirkonna ilutulestikku vaadata. Kahjuks oli mul alates eelmise õhtu kinost jäänud telefon välja ja märkasin teadet alles 4. juuli hommikul. Sellest hoolimata oli see neist väga armas! Otsustasime, et oleme sel korral siiski oma kodus tähtsal pidupäeval aga sees oli kuidagi eriliselt soe ja hea tunne.

Meie seadsime peale pannkooke oma sammud aeda ja ohh, kus seal oli alles rahvast! Terve maja oli vist aeda tulnud päikest võtma. Me polnud varem kunagi nii palju inimesi aias näinud. Kõik pidutsesid ja nautisid vaba päeva. Ainuke asjalik tegevus kogu päeva jooksul oli õhtune trenn ja ülejäänud päev möödus lihtsalt puhates. Kui aus olla, siis on vahel sellised päevad ülimõnusad. Õhtul kella 10 ajal läksime katusele ja vaatasime ilutulestikku, mis kogu linna ehtis. Väga uhke ja eriline tunne oli Ameerika kõige tähtsama pidupäeva ajal siin olla ja seda ise kogeda.

4. juuli hommik:

KOLMAPÄEV

Kolmapäev oli põhimõtteliselt nagu esmaspäev, sest eelmine päev oli puhkepäev ja no hirmus esmaspäeva tunne oli ikka peal küll. Ega kerge polnud end jälle töölainele seada. Midagi ebatavalist või eriskummalist kolmapäeval ei juhtunud. Kaspar oli Milwaukee´s ja mina olin üsna tavapärases rütmis: töö-trenn.

NELJAPÄEV

Neljapäeval oli eelviimane hispaania keele kursus, kuhu seekord kuidagi üldse ei viitsinud minna. Vb on asi minu elukutses või olen ehk lihtsalt liiga pirtsakas aga selle kursuse õpetaja on meil natuke selline, kuidas nüüd öeldagi... ette valmistamata. Kui sind on 5 aastat koolitatud õpetajaks, siis kahjuks või õnneks peale seda tunned väga ruttu ära, kas õpetaja on ette valmistunud või mitte. Esimesel hispaania keele kursusel, kus talvel osalesin oli õpetaja alati vaata, et liigagi hästi ette valmistunud ja materjalid kaasa varunud. Teisel kursusel, mis algas kevadel, oli uus õpetaja ja tema stiil on pisut teistmoodi. Ju on ka asi selles, et olen ise läbi ja lõhki detailiinimene ja selline vaatame käigu pealt, mis saama hakkab stiil pole lihtsalt minu lemmik. Küll aga on meie kursuse inimesed ülitoredad ja peale tundi arutasimegi, et mis sügisel saama hakkab, et kas võtta kursust edasi. Meil oli ülitore grupp, kus kõik tunnevad end mugavalt ja kõik on väga toetavad ja sõbralikud. Sellise grupiga oleks lausa lust edasi õppida aga eks sügis näitab, mis saama hakkab.

REEDE

Reede oli töine nagu ikka ning õhtul tuli Kaspar koju. Kuna ta jõudis enam-vähem alles uneajaks, siis ega reedel enam midagi ette võtta ei jõudnudki.

LAUPÄEV

Laupäeva hommikul oli majapidu all kohviruumis. Seekord oli tegemist hommikuse peoga, kus pakuti pontšikuid, värskeid puuvilju, kohvi ja mimosasid. Ma polnud jõudnud veel Ameerikas olles pontšikuid proovida. Nagu teada, siis siin on see pontšiku ehk doughnuts´i roll/kultuur päris suur.  Eestis ma neid ei fännanud aga siin on Kaspar neid tööreisidel ikka usinasti söönud ja öelnud, et need on imemaitsvad. Niisiis proovisin lõpuks isegi ära ja kahjuks pean ütlema, et need on lausa võrratult maitsvad! Sõin ära kaks suurt pontšikut ja hiljem tundsin, kuidas suhkrukooma läheneb. Jube loid ja raske oli olla. Eks mimosa tegi ka muidugi oma töö. Pidu oli tore, rääkisime inimestega juttu ja nautisime teistmoodi hommikusööki. 

Peale tõsist suhkrulaengut läksime tegime oma selle nädalase poetiiru ära, sest õhtuks oli oodata külalisi. Jeff ja Merliis tulid meile külla ja plaanis oli veeta mõnusalt aega aias grillides. Tundub aga, et ühe katuse alla sattus liiga palju eestlaseid ja ilmataat mõtles, et teeb siis ilma ka võimaluste piires pisut rohkem Eesti moodi. Ehk siis kui asusime sööma hakkas vihma kallama ja korralikult. Lõpuks jooksime oma asjadega tuppa. Nii palju siis aias tsillimisest! Hullu polnud otseselt midagi, sest väljas oli põrgukuumus ja jahedas toas oli ka päris mõnus olla ja jutustada. Jeff ja Merliis on palju reisinud ja neid lugusid võikski kuulama jääda, see on nii põnev! Endal tuleb ka selline reisituhin kohe sisse, et hakka või kohvrit pakkima.

Mehed grillivad ja naised tsillivad:

 Merliis tuli just Eestist ja tõi kaasa eriti vahva kingituse:

PÜHAPÄEV

Pühapäev oli täielik lebopäev. Hommikul pistsime pannkoogid pintslisse ja suundusime aeda mitte midagi tegema - ehk siis vedelesime mitu tundi päikese käes. Tuppa tulles oli selline tunne nagu oleksin maratoni jooksnud. Reedene trenn andis lihastes valusalt tunda ja päikese käes vedelemine teeb iseenesest alati loiuks. Seega maandusime teleka ette, võtsime oma Kinderi varud haardeulatusse ja asusime filmi vaatama. Sellised päevad on päris head, kus mitte midagi tegema ei pea.

Mõnusat nädala algust kõigile!

Maile