Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et viimastel kuudel on
postitused pisut harvemaks muutunud. Mul ei ole kirjutamisega kunagi probleeme,
sest elu juhtub ju pidevalt ja on millest kirjutada ja mis seal salata, mulle meeldib
kirjutada. Vahel juhtub aga nii, et elu tuleb vahele ja korraga tundub, et
tuleb hoog maha võtta. Siinkohal räägin oma tööst ja sellest, kuidas see on
tekitanud sellel kevadel väga tugevat stressi.
Öeldakse, et stress on üks suurimaid edasiviivaid jõude, see paneb
inimese aktiivsemalt tegutsema. Kindlasti käib see teatud limiteeritud koguses
stressi kohta. Minu puhul olid kõik teatavad limiidid juba ületatud ja tundsin,
kuidas ka puhkehetkel ei saa enam rahus olla. Kuklas tiksusid pidevalt
töömõtted ja halb enesetunne. Distantsilt töötamine on väga keerukas ning samuti on ka juhendaja maininud, et sellisel kujul juhendamine on Tartu Ülikooli ajaloos esmakordne ja väga keeruline. Olen ka varem kirjutanud, et mul on juhendajaga
küllaltki keerukas läbisaamine, sest arusaam minu tööst ja paljust muust on
väga erinevad. Loomulik ongi, et inimesed on erinevad ja kõik ei peagi kõigiga kenasti kokku sobima. Ilma juhendajata pole mul aga oskuseid ja võimalusi, et töö lõpuni kirjutada. Lisaks on viimased neli aastat, mil õpingud on kestnud, möödunud
pidevas enese motiveerimises, sest väljastpoolt pole positiivseid eduelamusi
tulnud ehk siis ma pole avaldanud artikleid, olen saanud kokku hoopis artiklite
tagasilükkamised lausa neljal korral kokku. Selline pidev negatiivne tagasiside
igapäevatööle on lõpuks vägagi laastav.
Taustaks nii palju, et doktorikraadi
kaitsemiseks on vaja 3+1 teadusartiklit, ehk siis 3 artiklit peavad olema
rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades ning neljas artikkel on
kokkuvõttev artikkel, mis ei pea olema ajakirjas avaldatud. Need neli kirjutist
annavadki doktoritöö, mida tuleb minna kaitsma. Minul on aga suurtele
ponnistustele vaatamata avaldatud üksainus artikkel ja ei midagi muud. Jõuangi oma jutuga sinna punkti, kus tundsin, et pean vastu võtma suure ja vaata ehk ka kõige olulisema otsuse oma karjääris.
Jalutasime tollel õhtul Kaspariga pikalt ja arutasime läbi kõikvõimalikud
versioonid. Paari päeva pärast pidi olema koosolek juhendajatega, kus rääkisime
nendest mõtetest avameelselt. Minu otsus oli koolist välja astuda ja oma
dokumendid välja võtta. Mul ei ole enam jõudu sellega igapäevaselt rinda pista
ja hoolimata sellest, et puhtalt mõte sellest pani mind paaniliselt nutma, siis
kergendustunne, mis sellega kaasnes oli meeletu. Tundsin, et mu seljast on suur
raskus maha tõestetud ja ma saan üle pika aja hingata. See otsus oli meeletult
raske ja vägagi kaalutletud ja taaskord pean au andma Kasparile, kes selles
raskes otsuses oskas mind toetada rohkem kui ma ise suudaksin lootagi.
Kaspar tegi ettepaneku aeg täeilikult maha võtta mõneks ajaks ja
rahulikult hakata mõtlema, kuidas ma üldse soovin edasi minna. Ta arvas, et see
on suurepärane võimalus, mida paljudel inimestel kahjuks pole. Olen sellega
nõus ja loomulikult on see suur õnn, aga ahastus äsja vastuvõetud otsuse üle
oli veel niivõrd suur, et ega ma ei suutnudki rohkem midagi mõelda. Ühtlasi oli
vaja ka kohver pakkida ja Eesti poole lendama hakata, mis hõivas samuti osa mu
mõtetest. Kõik need tunnid lennujaamades passides suutsin ma mõelda vaid ühest –
ma tulen koolist ära, ma lõpetan selle enda jaoks. See ketras nagu mingi film
mu peas, mida pausile panna ei saanudki.
Esimest päeva Eestis olles helises mu telefon – juhendaja. Lükkasin
automaatselt hääletu peale, sest ma ei suutnud sellega tegeleda. Mõtlesin, et
helistan paari tunni möödudes tagasi kui olen end rohkem kogunud. Mõne aja
pärast sama helistaja uuesti ja mõne aja pärast uuesti. Kolmandal korral võtsin
muidugi kõne vastu, sest kui inimene helistab väikese ajavahega kolmel korral,
siis peab midagi tõsist lahti olema.
Juhendaja oli väga äreva häälega ja küsis, kas ma oma postkasti olen
vaadanud. Loomulikult ma ei olnud, sest saabusin alles öösel Eestisse ja olin
ajavahest alles korralik zombie järgmisel päeval ja polnud arvutitki avanud.
Juhendaja ütles, et peab mulle õnne soovima, sest aprillis esitatud artikkel
(see sama, mis kahel korral tagasi lükati ja mida ma veel kolmandat korda putitasin
ja aprillis otsustasin veel kolmandasse kohta esitada) VÕETI VASTU! Ma ei
saanud üldse aru, mida ta rääkis. Olin šhokis. See võeti vastu? Minu artikkel
avaldatakse?! Hakkasin ülekeha värisema, isegi mu varbad värisesid. Süda tagus
rinnus nagu meeletu. Ma isegi ei oska võrrelda seda tunnet millegagi. Olen 4
aastat tööd teinud, saanud kahest ajakirjast tagasisideks, et kirjutis ei kõlba
ja nüüd tulevad retsensioonid, mis ülistavad mu kirjutist. Retsensentide sõnul
on artikkel suur panus teadusesse ja oluline teema, mida uurida ja ülistavaid sõnu
jätkus veelgi. Neile meeldis töö niivõrd, et seda ei pea karvavõrdki muutma.
Teadusmaailmas on teadusajakirjad erinevate tasemetega ning selleks, et
doktorikraad kätte saada, peab olema vähemalt üks artikkel avaldatud kõige kõrgema
tasemega (1.1.) ajakirjas. See ajakiri, kus kirjutis avaldatakse ongi see sama,
kõrgeima tasemega ajakiri, sest esitades otsutasin panustada kõigele- esiteks mul
oli seda vaja ja teiseks, mis mul enam kaotada oli, sest nagunii oli see juba
kaks korda tagasi lükatud.
Mida see kõik siis tähendab? Juhendaja toon oli teine ja ta rääkis,
kuidas nüüd oleks väga vale otsus koolist välja astuda, sest mul on olemas
tänase päeva seisuga 2 avaldatud artiklit. Ta tegi päris pika ja veenva
motivatsioonikõne. Doktoritöö peab tervikuna koosnema kolmest artiklist + veel
ühest ülevaate artiklist, mida aga enam kuskil ajakirjas avaldama ei pea. Seega
tuleks avaldada veel üks artikkel ja kirjutada ka ülevaateartikkel. Nagu hea
lugeja juba hästi kursis on, siis olen ka üht teist artiklit juba kahel korral
ajakirjadesse esitanud, kuid ka see on korduvalt tagasi lükatud ja kõlbmatuks
tunnistatud. See annab aga mingi põhja, millelt jätkata, mida täiustada.
Ühel päeval (päris reaalselt, eelmisel kolmapäeval) olin kõhuli mudas ja
100% valmis loobuma ja teisel päeval (kohe pärisel, eelmisel neljapäeval) püsti
ja üleni õnnejoovastuses, sest esimest korda nelja aasta jooksul tunnustati mu
tööd väga kõrgelt. Elu on vahel…. Imelik?
Annan endale uue võimaluse ja ei võta dokumente välja.
Maile
Palju õnne!! Oled selle kuhjaga ära teeninud, et Su artikkel nüüd avaldatakse.
VastaKustutaTundmatu lugeja internetist
Niiiiiiii tore :) palju 6nne ja uusi kordaminekuid! :)
VastaKustutasamuti lugeja :)
Suur tänu anonüümsetele lugejatele. Väga tore on näha sellist kaasaelamist!
VastaKustutaVau! Palju palju õnne! Suurepärane, et see avaldamisotsus täpselt sel hetkel tuli, mitte nädalake vm hiljem.
VastaKustutaSee ajastus oli tõesti kuidagi eriliselt hea!
KustutaVäga hea uudis ja paneb Eesti suve Sinu jaoks särama! Võta juhendaja käest veel maksimum ning oma töökuse ja Kaspari toetusega saad kindlasti viimase artikli avaldamisega ka hakkama!
VastaKustutaAnonüümne pöidlahoidja internetist.
Väga mõnus on näha, et lugejad kaasa elavad. Tänan toetavate sõnade eest!
KustutaVäga tubli, palju önne! Ei tohi alla anda! Mul on doktoritöö seljataga ja mitu avaldatud arkiklit taskus, aga osad neist said 5-6 korda erinevate journaalide poolt tagasi lükatud, see on väga tavaline, ära üldse pöe. Pane aga samas vaimus edasi ja ära anna alla. Vötab küll vähe rohkem aega, aga see on seda väärt.
VastaKustutaMa ei tea kas sa oled maininud mis eriala sul on? Hakkas huvitama nüüd. Pole blogi väga kaua jälginud, vb oled maininud ka.
Mitu aastat Sina oma tööd kirjutasid ja mis erialal? Mina tegutsen pedagoogika valdkonnas, pikemalt kirjutasin sellest blogis suve alguses postituses Pedagoogika.
KustutaPalju palju palju õnne Sulle! :) väga hea uudis ja oled oma järjepidevuse ja tublidusega mulle, kes ma alles hiljuti bakalaurusekraadi omandasin, ainult eeskujuks! :) Siiras rõõm!!
VastaKustutaSuur tänu! Bakal.töö kirjutamist ei maksa sugugi alahinnata. Minu meelest on see isegi üks keerulisemaid töid mida kirjutada, sest sellist asja tehakse elus päris esimest korda. Magistritöö tegemine peaks selles osas lihtsamalt minema -edu! 🙂
KustutaVäga lahe, kõik see mis juhtuma peab, juhtub nii või teisiti!
VastaKustutaPalju õnne!! Ajastus oli küll muidugi eriti hea, aga vähemalt mitte liiga hilja.
VastaKustutaOlen teie blogi juba viimased aasta aega jälginud ning selle aja jooksul ilmselgelt ka kõik postitused läbi lugenud. Läbi postituste on selgelt näha, kui tõsiselt sa oma õpinguid ja tööd võtad ning millise pühendumusega seda teed. Viimase postituse esimest poolt lugedes olin sinuga igati nõus, et nõnda jätkata pole lihtsalt tervislik ning mõtlesin ka sellele, kui raske sul seda otsust vastu võtta oli. Seda suurem oli rõõm, lugedes postituse teist poolt. Oled kogu seda kiitust igati väärt ning mul on tõesti hea meel, et just sellise tagasiside said. Nüüd peaks motivatsiooni ja jaksu veel pikaks ajaks jaguma. Palju õnne veelkord ja aitäh jagamast. Huvitav on lugeda ja kaasa elada :)
Aitäh õnnesoovide ja tunnustuse eest! See otsus tuli väga raskelt, aga tundus isegi uskumatuna, et pean oma unistusest loobuma. Vahel teeb elu ikka väga imelikke käike. Lõpuni on veel pikk tee minna, aga juubeldamist luban sel vaheetapil enesele siiski. Aitäh lugemast ja kaasa mõtlemast!
Kustuta