And then this happened…

Tähelepanelik lugeja on kindlasti märganud, et viimastel kuudel on postitused pisut harvemaks muutunud. Mul ei ole kirjutamisega kunagi probleeme, sest elu juhtub ju pidevalt ja on millest kirjutada ja mis seal salata, mulle meeldib kirjutada. Vahel juhtub aga nii, et elu tuleb vahele ja korraga tundub, et tuleb hoog maha võtta. Siinkohal räägin oma tööst ja sellest, kuidas see on tekitanud sellel kevadel väga tugevat stressi.

Öeldakse, et stress on üks suurimaid edasiviivaid jõude, see paneb inimese aktiivsemalt tegutsema. Kindlasti käib see teatud limiteeritud koguses stressi kohta. Minu puhul olid kõik teatavad limiidid juba ületatud ja tundsin, kuidas ka puhkehetkel ei saa enam rahus olla. Kuklas tiksusid pidevalt töömõtted ja halb enesetunne. Distantsilt töötamine on väga keerukas ning samuti on ka juhendaja maininud, et sellisel kujul juhendamine on Tartu Ülikooli ajaloos esmakordne ja väga keeruline. Olen ka varem kirjutanud, et mul on juhendajaga küllaltki keerukas läbisaamine, sest arusaam minu tööst ja paljust muust on väga erinevad. Loomulik ongi, et inimesed on erinevad ja kõik ei peagi kõigiga kenasti kokku sobima. Ilma juhendajata pole mul aga oskuseid ja võimalusi, et töö lõpuni kirjutada. Lisaks on viimased neli aastat, mil õpingud on kestnud, möödunud pidevas enese motiveerimises, sest väljastpoolt pole positiivseid eduelamusi tulnud ehk siis ma pole avaldanud artikleid, olen saanud kokku hoopis artiklite tagasilükkamised lausa neljal korral kokku. Selline pidev negatiivne tagasiside igapäevatööle on lõpuks vägagi laastav.

Taustaks nii palju, et doktorikraadi kaitsemiseks on vaja 3+1 teadusartiklit, ehk siis 3 artiklit peavad olema rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirjades ning neljas artikkel on kokkuvõttev artikkel, mis ei pea olema ajakirjas avaldatud. Need neli kirjutist annavadki doktoritöö, mida tuleb minna kaitsma. Minul on aga suurtele ponnistustele vaatamata avaldatud üksainus artikkel ja ei midagi muud.Jõuangi oma jutuga sinna punkti, kus tundsin, et pean vastu võtma suure ja vaata ehk ka kõige olulisema otsuse oma karjääris. 

Jalutasime tollel õhtul Kaspariga pikalt ja arutasime läbi kõikvõimalikud versioonid. Paari päeva pärast pidi olema koosolek juhendajatega, kus rääkisime nendest mõtetest avameelselt. Minu otsus oli koolist välja astuda ja oma dokumendid välja võtta. Mul ei ole enam jõudu sellega igapäevaselt rinda pista ja hoolimata sellest, et puhtalt mõte sellest pani mind paaniliselt nutma, siis kergendustunne, mis sellega kaasnes oli meeletu. Tundsin, et mu seljast on suur raskus maha tõestetud ja ma saan üle pika aja hingata. See otsus oli meeletult raske ja vägagi kaalutletud ja taaskord pean au andma Kasparile, kes selles raskes otsuses oskas mind toetada rohkem kui ma ise suudaksin lootagi.

Kaspar tegi ettepaneku aeg täeilikult maha võtta mõneks ajaks ja rahulikult hakata mõtlema, kuidas ma üldse soovin edasi minna. Ta arvas, et see on suurepärane võimalus, mida paljudel inimestel kahjuks pole. Olen sellega nõus ja loomulikult on see suur õnn, aga ahastus äsja vastuvõetud otsuse üle oli veel niivõrd suur, et ega ma ei suutnudki rohkem midagi mõelda. Ühtlasi oli vaja ka kohver pakkida ja Eesti poole lendama hakata, mis hõivas samuti osa mu mõtetest. Kõik need tunnid lennujaamades passides suutsin ma mõelda vaid ühest – ma tulen koolist ära, ma lõpetan selle enda jaoks. See ketras nagu mingi film mu peas, mida pausile panna ei saanudki.

Esimest päeva Eestis olles helises mu telefon – juhendaja. Lükkasin automaatselt hääletu peale, sest ma ei suutnud sellega tegeleda. Mõtlesin, et helistan paari tunni möödudes tagasi kui olen end rohkem kogunud. Mõne aja pärast sama helistaja uuesti ja mõne aja pärast uuesti. Kolmandal korral võtsin muidugi kõne vastu, sest kui inimene helistab väikese ajavahega kolmel korral, siis peab midagi tõsist lahti olema.

Juhendaja oli väga äreva häälega ja küsis, kas ma oma postkasti olen vaadanud. Loomulikult ma ei olnud, sest saabusin alles öösel Eestisse ja olin ajavahest alles korralik zombie järgmisel päeval ja polnud arvutitki avanud. Juhendaja ütles, et peab mulle õnne soovima, sest aprillis esitatud artikkel (see sama, mis kahel korral tagasi lükati ja mida ma veel kolmandat korda putitasin ja aprillis otsustasin veel kolmandasse kohta esitada) VÕETI VASTU! Ma ei saanud üldse aru, mida ta rääkis. Olin šhokis. See võeti vastu? Minu artikkel avaldatakse?! Hakkasin ülekeha värisema, isegi mu varbad värisesid. Süda tagus rinnus nagu meeletu. Ma isegi ei oska võrrelda seda tunnet millegagi. Olen 4 aastat tööd teinud, saanud kahest ajakirjast tagasisideks, et kirjutis ei kõlba ja nüüd tulevad retsensioonid, mis ülistavad mu kirjutist. Retsensentide sõnul on artikkel suur panus teadusesse ja oluline teema, mida uurida ja ülistavaid sõnu jätkus veelgi. Neile meeldis töö niivõrd, et seda ei pea karvavõrdki muutma.

Teadusmaailmas on teadusajakirjad erinevate tasemetega ning selleks, et doktorikraad kätte saada, peab olema vähemalt üks artikkel avaldatud kõige kõrgema tasemega (1.1.) ajakirjas. See ajakiri, kus kirjutis avaldatakse ongi see sama, kõrgeima tasemega ajakiri, sest esitades otsutasin panustada kõigele- esiteks mul oli seda vaja ja teiseks, mis mul enam kaotada oli, sest nagunii oli see juba kaks korda tagasi lükatud.

Mida see kõik siis tähendab? Juhendaja toon oli teine ja ta rääkis, kuidas nüüd oleks väga vale otsus koolist välja astuda, sest mul on olemas tänase päeva seisuga 2 avaldatud artiklit. Ta tegi päris pika ja veenva motivatsioonikõne. Doktoritöö peab tervikuna koosnema kolmest artiklist + veel ühest ülevaate artiklist, mida aga enam kuskil ajakirjas avaldama ei pea. Seega tuleks avaldada veel üks artikkel ja kirjutada ka ülevaateartikkel. Nagu hea lugeja juba hästi kursis on, siis olen ka üht teist artiklit juba kahel korral ajakirjadesse esitanud, kuid ka see on korduvalt tagasi lükatud ja kõlbmatuks tunnistatud. See annab aga mingi põhja, millelt jätkata, mida täiustada.

Ühel päeval (päris reaalselt, eelmisel kolmapäeval) olin kõhuli mudas ja 100% valmis loobuma ja teisel päeval (kohe pärisel, eelmisel neljapäeval) püsti ja üleni õnnejoovastuses, sest esimest korda nelja aasta jooksul tunnustati mu tööd väga kõrgelt. Elu on vahel…. Imelik?

Annan endale uue võimaluse ja ei võta dokumente välja.

Maile