4x Käsperid USA-s

Hea lugeja, kutsun Sind Kaspari vanemate puhkusepäevikust osa saama!

10.10 Jõudsid vanemad Houstonisse ja meie olime nagu 10 kopikat neid lennujaamas tervitamas. 

Vanemaid võttis vastu kuum Houstoni õhk ja tunnine sõit kodu poole võis alata. Peale 13-tunnist lendu olid nad üllatavalt erksad ja ärksad. Haarasime teepealt pitsa ja suundusime koju sööma ja neile nende uut Ameerika elukohta (järgnevaks kaheks nädalaks) tutvustama.

11.10 oli nende esimene puhkepäev, kuhu ma polnud suurt midagi planeerinud, sest polnud kindel, kuidas nad ajavahest toibuvad. Hommikuks olin plaaninud endale ja ämmale pediküüri külastuse ja see oli sisuliselt kogu plaan. Kujunes aga nii, et jõudsime päevitama ja jalutama ning ka esimest korda kaubandusega tutvuma. Ämm oli pediküürist vaimustuses ja ma ise tegelikult ka, sest polnud salongi viimased 3 kuud külastanud. 

Turistid täies hoos!

Ämm ja äi naudivad aeda:

Tõeline daam shoppab kahe kotida, et ikka oleks, kuhu kraam mahutada:

12.10 Veetsime Kaspariga pooliku tööpäeva kontoris ja andsime vanematele võimaluse ise vabalt kodumaja ja aeda avastada. Nad nautisid päikest ja hakkasid end üha enam koduselt tundma:

 Poolest päevast kihutasime outlettidesse, sest ka vanematel oli kindel plaan kogu oma garderoob välja vahetada. Esimeses poes oli ehmatus suur, kui arved küündisid taevasse, sest mis seal salata, Eesti inimene pole harjunud hunnikute viisi riideid ostma. Ehmatusest saadi aga kiiresti üle ja siis läks poodlemine alles täistuuridel käima. Mina keskendusin sellele, et ämma garderoob totaalse uuenduskuuri saaks ja Kaspar hoolitses oma isa garderoobi kaasaegsemaks muutmise eest. Koju jõudsime väga suure hunniku varandusega, väsinud jalgade ja pisut kergema rahakoti, aga rõõmsa meelega.

 Kohvipaus:

13.10 oli äratus väga varajane, sest ees ootas tõsine roadtrip San Antonio linna. Hommikusöögiks sõitsime tõelisse Ameerika dinerisse Ihop ning seejärel võis pikk autosõit alata. 

Sõitsime mööda maapiirkonda, et vanematele Texase loodust ja rantšosid näidata. San Antonio ise on tõeline turismilinn, mis lausa kihab elust. Jalutasime kuulsal Riverwalkil ja einestasime samas restoranis, kus minu ema ja õegagi. Mulle meenus, et seal pakuti väga häid maasika margaritasid ja seega oli ainuõige valik keset päeva seal üks jahutus võtta.

Roadtrip!

San Antonios:

14.10 olime oodatud Merliisile ja Jeffile külla The Woodlandsi. Jeff oli valmistanud 18h suitsuahjus oma kurikuulsat brisketit (veiseliha), mis on parim liha, mida ma eales söönud olen ja sama arvamust jagas ka ülejäänud perekond. Kui jõudsime Merliisi ukse taha, siis peale esmast koputust kostus eriti tige koerahääl toast, ukse avanedes Chulo muidugi enam nii julge ei olnud. Chulo sai Harryga kohe päris suurteks sõpradeks. Merliisi ja Jeffi juurest ära tulles olid kõigil kõhud punnis ees ja tunne oli, et nüüd ei taha kuni ülehomseni süüa…..nali!

15.10 Olime Kaspariga taaskord pooliku päeva kontoris ja vanemad said end kodus mõnusalt tunda. Lõunaks koju tulles ootas meid ees kaetud laud ja triigitud pesud – palun kolige meile! 

Hiljem kihutasime veel autoga linnapeal ja nautisime aias tšillimist.

16.10 ja 17.10 tegime vanematega tõsisemad turismipäevad linnapeal. Kaspar oli pikad päevad kontoris ja mina püüdsin sedapuhku oma giidisoont leida.

Seiklesime bussiga linnas:

Avastasime kaubandust:

Külastasime Kasparit:

 Jalutasime ringi:

Õhtuti kodus:

Igal õhtul oli nobedate näppude ring - siltide lõikamine:

Jalutustiirud meie huudis: 

The Williams Tower:

Uue auto valimine ämmale ja äiale :)

18.10 Tegime Kaspariga mõlemad pooliku kontoripäeva, sest minul olid planeeritud koosolek hommikuks ja veel üht-teist tööasju ning lõunaks kihutasime juba koju pakkima, et suund lennujaama poole võtta, sest ees ootas NEW YORK! Kinkisime koos Kaspari õega vanematele sünnipäevaks New Yorki reisi ja see pidigi keset nende Houstoni puhkust aset leidma. Niisiis ootas meid ees pikk nädalavahetus kõikide linnade linnas. Olin väga elevuses hoolimata sellest, et see oli mul juba kolmas kord New Yorki külastada. Vanemad olid muidugi samuti elevuses.

Lennukisse istudes teatati meile, et hakake aga oma asju pakkima ja välja kolima, sest La Guardia lennujaam (NYC) pole valmis meid siiski liiga vara vastu võtma ja lend lükkub edasi. Minu ainus mõte oli: hakkab jälle peale! Aga tegelikult kulges kogu lugu üsna valutult. Jõudsime vaid lennujaamast soojad võikud haarata kui meid juba lennukile tagasi kamandati. Lennukile uuesti peale kolides tellisime ämmaga esimese asjana endale kangemad veinid ja meie linnapuhkus võis alata! 

3,5h möödudes tervitasidki meid suurlinnatuled ja külmemad temperatuurid. Tellisime uberi ja kihutasime oma hotelli poole, mis asus Brooklyni linnaosas Brooklyn Bridge vahetus läheduses. Meie uberijuht oli mõistlik mees ja teadis, et auto on turiste täis, seega ainuõige otsus oli sõita nii, et suur osa meie teest kulges vaatega Manhattani siluetile:

Hotellituba oli meil võetud topeltvooditega nii, et jagasime kõik koos ühte suurt tuba. Selline korraldus oli meil juba eelnevalt kokku lepitud ja sobis kõikidele osapooltele.

19.10 Hommikul oli varajane äratus, laadisime kõhud hommikusöögilauas korralikult täis ja pisut veel pealegi, pakkisime end soojalt riidesse, sättisime jalga maailma kõige mugavamad sissekantud jalatsid ja korralik linnapäev võis alata.

 Olime vanematele korraliku eeltöö teinud, mis meid New York´is sees ootab (palju kõndimist =mugavad riided + maailma kõige mugavamad jalanõud jalga; külmem ilm = õige riietus; ülerahvastatud tänavad = tasub olla tähelepanelik oma asjade suhtes jms). Meie hotell asus nii, et sai kenasti üle Brooklyn Bridge (Brooklyni sild) kõndida otse vaatega Manhattanile. Ilm oli vapustavalt selge ja vaade lummav. Vanemad olid vaimustuses. Võtsime ette kõik, mis vähegi plaanitud – hea lugeja, tule aga meiega kaasa!

Üle Brooklyn Bridge Manhattani poole!

 Silla peal:

Silla all:

Wall Street´i lõpus vaatega Brooklynile ja Brooklyn Bridge´le:

Äia eluunistus sai teoks - lõpuks ometi sai need kuulsad pulli munad katsutud! (tegemist siis kuulsa Charching Bull ehk Wall Street Bull ehk Börsipulliga Manhattanil)

 Wall Street´il naudib üks mees 100% elu:

Järgnevalt suundume One World Trade Center´i otsa ehk 102- korrusele:

Peale meeletuid rahvamasse ja järjekordades ootamist oleme jõudnud vaateplatvormile, mille vaade oli aimatav, aga reaalsus tahtis jalust nõrgaks võtta. Ükski pilt ei suuda edasi anda seda vaadet. Kes iganes satub New Yorki - see on ootamist ja piletiraha väärt! Täielik must! PS! Aga ainult selge ilmaga.

Seejärel metrooga Times Square´le: 

Times Square´l käisime kuulsas Bubba Gump & Shrip (filmist Forrest Gump tuntuks saanud) restoranis söömas:

Forrest Gump:

Õhtuks näitas kell, et kõnnitud on 31 000 sammu ja peaaegu 19 km, jalatallad olid ümmargused. Uinusime kõik vist poole minutiga.

20.10 Ootas meid ees teine linnapäev. Otsustasime sõita veetaksoga Manhattanile ja sealt jalutada täpselt sinna, kuhu jalad viivad. Mõeldud-tehtud. 

Veetakso pani meid 34 tänava otsas maha ja nii me hakkasime jalutama. Korraga hõiskasin mina: Vaadake, Eesti lipp! Ja tõepoolest ühe maja küljes lehvis meie oma lipp. Järgmisel hetkel oli selge, et tegemist on Eesti Majaga. 

Üks mees sisenes majja ja viipas meile käega: Astume aga sissepoole! Me muidugi läksime. Kõikjal oli kuulda eesti keelt. Kohvikus oli eestkeelne menüü: hernesupp, hapukapsad...No küll oli imelik tunne! Rääkisime pisut inimestega juttu ja astusime edasi. Samal tänaval asub kuulus Empire State Building muideks:

Külastasime muuseumit, jalutasime Central Parkis ja nautisime imelist sügisilma hot dog´ide saatel. 

Pargis pilte tehes astusid meie juurde eestlased, kes olid samuti puhkusel ja kuulsid ootamatult meid emakeeles vestlemas. New York on nii suur turismimagnet, et seal pole imestada, et kohtab ka rohkelt kaasmaalasi.

Central Park´is:

Väsinud turistid:

Tänavatoidu festivalil:

Tõeline fänn on taaskord platsis - The New York Public Library ehk siis New Yorki avalik raamatukogu, kus toimus filmi Sex and the City I osa võtted, ehk siis ärajäänud laulatuse võtted:

Teise päeva lõpuks näitas käekell ligi 21km, mis sai läbi kõnnitud. Jalatallad väitsid 160km.

21.10 oli varajane äratuskell, sest ees ootas lend koju. Olime sel päeval uskumatult produktiivsed ja jõudsime väga palju asju ära teha. Õhtul andis üleväsimus muidugi korralikult tunda.

Käisime Sugar Landis jalutamas ja vaateid nautimas:

22.10 ja 23.10 olid meil samuti vabaks võetud, et vanematega rohkem aega veeta. Käisime Galvestonis:

... ja NASA-s:

Kaspar ja Harry käisid isegi lendamas. Kogemus olevat nii võimas olnud, et Kaspar võttis järgmiseks korraks uueks piletid nii mulle kui talle – appi!

 Kosmonaudid:

Programm oli tihe ja viimasel päeval saime aru, et nii palju oleks veel tahtnud teha, aga aega jäi puudu. Järelikult peavad varsti uuesti tulema! Nautisime koos veedetud aega väga, aga iga hea asi saab liiga kiiresti otsa ja nii saatsimegi vanemad lennukile ja tulime ise koju tagasi. Kodu on maru tühi – peab uuesti harjuma hakkama.

Ilusat nädala lõppu!

Maile