Tere, mu armas Ameerika!

Kreeka reisilt naastes oli mul aega täpselt kaks päeva, et pesud pesta, kohver pakkida, vanaema juurde minna, perega hüvasti jätta ja uuesti lennukile astuda. Suurest väsimusest hoolimata tuli tegutseda kiiresti ja palju. Mina pesin pesud, ämm hakkas neid otsast triikima ja nii said asjad üsna kiirelt ja valutult pakitud. Samuti käisin veel vanaema juures tuba kütmas ja lõunasööki valmistamas. Istusime ja jutustasime mitu tundi enne kui oli vaja tulema hakata.

❤❤❤

Laupäeva õhtul istusime perega koos Helini juures ja nautisime head seltskonda ning enne kui arugi sain oli aeg sealmaal, et tuli selleks aastaks hüvasti jätta. 

Lend väljus pühapäeva hommikul kell 6, aga kuna ma olin piletid juba eelnevalt välja printinud, siis läksin lennujaama tavapärasest pisut hiljem. Nagu ikka viis Maris mu hommikul ära, kallistasime kõvasti ja püüdsime nuttu tagasi hoida. Järgmisel hetkel olingi turvakontrollist läbi ja võtsin ühe väikese kohvi, et silmaluugid päris kinni ei vajuks.

Esimene lend pidi olema kiire 2-tunnine sutsakasi Tallinn-Frankfurt liinil. Lennukile pealeminek aga lükkus ja nii ma olingi oma eestlasliku pessimismiga juba platsis- kas tõesti hakkab jälle pihta nagu eelmisel korral?! Õnneks ei hakanud ja õige pea lasti kõik reisijad pardale. Sellel lühikesel lennul pakuti isegi kohvi ja pirukat ning sellise hommikusöögi saatel oli lausa imeline läbi lennukiakna tõusvat päikest jälgida. Lennuk oli enam kui pooltühi ja seega oli ka mahaminek vägagi kiire.

Ikka endiselt on Frankfurdi lennujaam üüratult suur ja hoolimata sellest, et mul olid piletid eelnevalt välja prinditud oli oma värva leidmine üsna ajamahukas ettevõtmine, sest USA-sse reisides tuleb läbida arvukaid turvakontrolle. Sisenesin lifti ja korraga hakkas üks naisterahvas minuga selges eesti keeles rääkima: “Kus sa USA-s elad?” Ma olin jahmunud – kes see naine on? Kus ta teab, et ma USA-s elan? Ilmselt ma vaatasin teda nii imestunud pilguga (endiselt vaikides), et ta sai aru ja jätkas kohe: “Sa hakkasid mulle juba Tallinna lennujaamas silma. Sain su riietuse ja välimuse järgi kohe aru, et elad Ameerikas.” Ma hakkasin naerma. Vestlesime pisut ja suundusime kumbki oma väravate poole. Selgus, et tema elab juba 7aastat Orlandos.

Läksin võtsin kiire mahla ja müsli ja juba oligi aeg lennukile minna. Korraga moodustus minu värava juurde meeletu rivi inimestest. Ja kui ma ütlen meeletu, siis uskuge mind, see rivi oli meeletult suur. Mõtlesin, et kui suur see lennuk siis õigupoolest on? Vaatasin aknast välja ja sain aru, et see kahekordne monstrum akna taga ongi lennuk, millele ma minema hakkan. Kui tavapäraselt on lennukile sisenemiseks üks või äärmisel juhul kaks tunnelit moodustatud, siis sel korral oli neid mitmeid. Iga tunnel oli varustatud infoga, kus tuli jälgida, et see on lähim, mis asub sinu istekoha juures. 

Mis sisuline erinevus on siis tavaklassis reisija jaoks suurel ja väikesel lennukil? Suures lennukis on palju ruumi. Mul pole ruumiga üldiselt kuskil muret, aga nii suures lennukis hakkas ruumiküllus siiski silma. Suures lennukis on väga palju tualette, mis on väga mugav, sest ära jääb järjekordades ootamine. Samuti on teenindus kõvasti kiirem, sest teenindajaid on palju ja kui väikeses lennukis liiguvad kaks teenindajat mööda vahekäiku ja peavad ära teenindama kogu lennukitäie inimesi, siis suures lennukis on iga kahe -kolme teenindaja kohta vaid väike ala inimesi teenindada, mis tähendab suuremat mugavust reisija kohta- toit ja joogid jms jõuavad väga kiiresti ja olematu ooteajaga sinuni.

Pikk lend kestis kokku 11h ja selle jooksul pakuti kahel korral sooja toitu ja jooksvalt kogu reisi vältel erinevaid jooke. Kahjuks magada sain vaid ühe tunni, sest minu ees istuv väikene u 1,5a preili ei arvanud lendamisest suurt midagi ja andis sellest häälekalt märku. Minu jaoks polnud hullu midagi, sest vaatasin ära 4 uut filmi, aga mul oli tõsiselt kahju tema vanematest. Need vaesed vanemad oli reisi lõpuks nii väsinud, et kui üks kaasreisija tunnustas neid vapra vastupidamise eest, siis need vanemad vastasid justkui ühest suust, et nad ei reisi nüüd küll enam tükk aega.

Üsna kiirelt sai lennukilt maha ning olin oma vaimu valmis pannud, et passikontrollis kulub veel vähemalt tunnike nagu tavapäraselt. Minu üllatus oli väga suur kui märkasin, et viisaomanikele oli lausa eraldi järjekord tekitatud. Kuna viisaga reisijaid ei ole üüratult palju, siis ilma liialdamata võin öelda, et sain 1 minutiga juba ametniku jutule. Uurides mu viisat tõstis ametnikuhärra pilgu, naeratas väga laualt ja ütles kuidagi eriliselt soojalt: Welcome home ma´am! (Tere tulemas koju, proua!). Ma ei oskagi öelda miks, aga see tekitas minus nii mõnusa tunde.

Kui olin oma kohvri kätte saanud ja liikusin alasse, kus inimesed tulevad oma armsaid tervitama, oli nii tore, et ka minul olid inimesed vastas- Merliis ja Jeff. Jeff haaras koheselt mu kohvrid ja liikusime auto poole. Merliis oli juba mõnda aega tagasi veendunud, et ta tahab mulle lennujaama vastu tulla, sest teadis, et Kaspar on nädalasel tööreisil Bostonis. Loomulikult ma oleksin saanud ka vabalt Uberi tellida ja igal juhul kenasti koju sõita, aga see oli väga liigutav, et ta ise soovis siiski tulla. Ja, et sellest veel vähe oleks, oli ta ka toidupoes mulle terve kotitäie toitu varunud, et ma ei peaks esimese asjana poodi tõttama. Ja mitte ainult toitu – ta oli käinud lausa Vene poes ja leiba ning heeringat ostnud, et üleminek liiga järsk ei oleks. No kui armas saab olla?

Koju jõudes avanes mulle järgmine üllatus: Kaspar oli korteri lausa läikima löönud ja laual ilutses vaasitäis valgeid roose. Samuti oli külmik toitu täis varutud nii, et terve nädala vältel ma ei peagi toidupoodi minema. Mul oli nii liigutatud ja soe tunne koju saabuda. Päris esimest korda kohe oligi tunne, et saabusin oma koju.

Kell oli 16 kui koju jõudsin ja juba kell 17 olin voodis, sest silmad vajusid vägisi kinni. Öösel kell 1 ärkasin kohutava kõhukorina peale üles, kõht oli nii tühi nagu poleks kunagi süüa näinud. Sõin hommikuhelbeid ja läksin magama tagasi. Minu jaoks on ajavahe alati üsna ränk ja võtab üldiselt umbes 4 päeva aega enne kui end inimesena tunnen.

Järgmisel päeval tegin majale tiiru peale ja läksin alla kontorisse Tere! ütlema ja neile Annekese šokolaadi viima. Neil lõid muidugi silmad särama, sest mäletasid meie parima šokolaadi maitset veel eelmisest korrast üsna hästi.

Emotsioonid on muidugi kahetised, sest vahepeal on väga kurb olla, kuna tean, et näen oma peret ja sõpru alles järgmisel aastal. Õega räägime küll igapäevaselt, aga ma ei saa hetkel endale lubada mõtteid, et saame koos midagi reaalselt teha ehk alles aasta pärast, see võtab mul veel kõvasti aega, olen väga tundlik nendel teemadel. Teisalt on siiki ülimõnus oma kodus olla, oma voodis magada, oma köögis toimetada. Ootan pikisilmi reede õhtut, mil Kaspar saabub – me pole 6 nädalat näinud!

Ilusat nädalat!

Maile