Kaks aastat Ameerikas

Teine aasta Ameerikas on täis saanud ja see on kuidagi väga kiiresti toimunud. Esimesest aastast kirjutasin SIIN. Kui esimene aasta oli meeletu avastamine ja ahvivaimustus kõigi ja kõige vastu, siis teine aasta on selles osas rahulikum olnud. Inimene kohaneb kõigega ja kui elada mingis kultuuriruumis, siis kohanedki selle erinevate tahkudega.

Mulle endiselt kohutavalt meeldib Ameerika. See riik võlus mind esimesel õhtul ja teeb seda jätkuvalt. Siin on väga palju asju, mis mulle meeldib tunduvalt rohkem kui kuskil mujal, kuid mis seal salata, on ka märkimisväärne osa seda, mis teeb irooniliselt nalja või ei meeldi hoopiski.

Teine aasta siin mandril on olnud väga sündmusterikas ja korralik karussell. Isiklikus plaanis oleme tundud väga suurt õnne ja on olnud väga keerulisi ja raskeid perioode niisamuti ka tööalaselt. Aasta on nii pikk periood, et sinna mahkubki ilmselt kõike ning mõni aasta kohe on tunduvalt teravam kui eelnevad. Tulime siia kaks aastat tagasi kindla plaaniga seigelda ja reisida ja oh, kus me oleme seda teinud! Kahe aasta jooksul oleme ühiselt puhkuse raames reisinud lausa kolm korda New Yorki, tegime läbi korraliku roadtripi Dallasesse- Austinisse-San Antoniosse, reisisime Louisianasse, Washingtoni, Las Vegasesse, Grand Canyonisse, Monument Valleysse, San Franciscosse ja Napa Valleysse, Hispaaniasse, kahel korral Eestisse ning nüüd muidugi Bahamale. Eraldi käisin veel oma tüdrukutega Rootsis ja ema ning õega Kreekas ning Kaspar oma parima sõbraga Lätis. Kui lõpuni aus olla, siis tean kohe päris kindlasti, et meie reisimised pole selleks aastaks veel lõppenud. Kahe aasta jooksul on reisimist olnud rohkem kui meie eelneva kahe elu kohta kokku. Kahe aastaga oleme ribadeks kulutanud kolm kohvrit. Ma poleks uneski arvanud, et me nii palju ringi rändame ja ilma näeme.

Minu hinnangul käib inimene oma elu jooksul mitmes koolis. Esimene kategooria on “lastetuba”, mis on see kool, mis paneb aluse paljudele asjadele terveks eluks. Teine on kõik akadeemilised asutused, mida läbime alguses kohustuslikus ja hiljem vabatahtlikus korras. Kolmas, täiesti eraldi kool, on reisimine. Enne siia kolimist olime väga vähe reisinud ja nüüd saan aru kui palju on maailmal pakkuda, kui palju sa õpid läbi väga erinevate reisikogemuste. Sind pannakse pidevalt erinevatesse mugavatesse ja väga ebamugavatesse olukordadesse, kus sa lihtsalt pead hakkama saama, ükskõik kui viimseni pingul on närvid või magamatusest tingitud nüristatud meeleseisund. Sa näed kui erinevad on inimesed ja kultuurid ja see muudab sind toleratsemaks. Sa ei laiuta oma kriitiliste mõtetega enam liiga kergekäesliselt avalikkuse ees, sest saad aru, et kõik ongi väga erinevad ja see on täiesti okei. Igal pool elataksegi oma elu erinevalt. Iga inimesed jaoks on “normaalne”, “hea”, “suurepärane”, “halb”, “talumatu” täiesti erineva tähendusega ja ka see on okei. Sa muutud ka iseenda suhtes väga palju sallivamaks ja annad enesele aru, et sa annadki enda parima ja nii ongi hästi. Reisimisest saadud mälestused ja kogemused on meeletu varandus, mis jääb sulle terveks eluks ja see on minu hinnangul väga õigesti kulutatud aeg ja raha (pole ju mingi saladus, et reisimine pole odav lõbu).

Võõrsil elamine on nii mõnedki asjad enda peas paika loksutanud. Saad aru, mis sinu jaoks tegelikult loeb ja mis mitte. Pistad rinda meeletu üksindusega (sotsiaalses mõttes, sest oled ju tuhandete kilomeetrite kaugusel oma perest ja sõpradest, kultuuriruumist, kuhu tegelikult kuulud). See sotsiaalne üksindus on üsna ränk asi ja mõnel päeval on väga keeruline sellega toime tulla. Me suhtleme oma pere ja sõpradega endiselt väga tihedalt, kuid digivahendus pole ikkagi päris see, mis reaalne kohalolu. Ilmselt see on valdkond, mida saab lõpuni mõista see, kes on seda ise kogenud. Hästi lihtne on öelda Eestis elades, oma pere ja sõprade keskel, et ole mees ja otsi endale uued sõbrad, milles küsimus! Seda on keeruline selgitada, aga lihtsalt öeldes ei saa ju uus inimene asendada kedagi teist. Perekonnast rääkimata. Me arutame neid teemasid kodus tihti ja loomulikult oleme ju üksteisel olemas, aga laupäeva hommikul maale siiski sõita ei saa. See on hind, mida tuleb võõrsil elades maksta. Kurtmiseks muidugi suuremat põhjust ei ole, sest oleme selle valiku siiski ise teinud. Oleme endiselt arvamusel, et siin elatud aeg on olnud meie elus üks õpetlikumaid ja vingemaid ja seda ei vahetaks me endiselt mitte millegi muu vastu.

Eile ütlesin Kasparile, et alates sellest ajast kui ta sõjaväest koju tagasi tuli ja me kokku kolisime on meie elu käinud justkui kahe-kolme aastaste tsüklitena. Esimesed kaks ja pool aastat elasime oma tikutopsi mõõtu korteris, alustasime tööinimese elu, lõpetasime ülikoole (vähemasti mingeid astmeid sellest). Kahe aasta möödudes tundsime, et vajame midagi uut oma ellu ja kolisime imelisse elamurajooni, kus oli ruumi ja õhku ning avarust, vahetasime oma auto välja, Kaspar lõpetas ülikoolis järgmise astme ja elasime oma elu, kuniks tundus, et on vaja taaskord midagi uut, Kaspari suur unistus vajas täideviimist. Kolisime siia ja olles nüüd kaks aastat seda elu siin tõttöelda 120% nautinud tuleb nentida fakti, et järjekorde kaheaastane tsükkel on taaskord täis tiksunud. Ehk peaks seda tsüklit seekord siiski pikendama?

Mõnusat jõuluootust!

Maile