Käsperid USA-s: Jube hea on olla

Täna hommikul oli kell 6 Skype koosolek juhendajatega. Selles ei ole midagi ebatavalist, on neid koosolekud olnud varem ja tuleb ilmselgelt veelgi. Täiesti eriliseks ja ebatavaliseks tegi selle koosoleku asjaolu, et me arutasime mu doktoritöö viimase etapi kavandamist. Viimase etapi? Oh taevas! VIIMASE! Sain valmis oma järjekordse artikli ja saadan selle lähipäevil keeletoimetusse ning sealt edasi rändab käsikiri ajakirjale retsenseerimiseks. Muidugi tuleb valmis olla igasugusteks ootamatusteks (halvimal juhul tagasi lükkamiseks), AGA keskendume siiski positiivsele. Sain juhendajatelt kiita, et keelekasutus ja artikli üldine kirjutamine on sel korral olnud kõvasti valutum ja päris palju arenenud. Mu juhendaja suust kuuleb kiidusõnu sama sageli, kui…. mitte kunagi. Teate, täiskasvanu tahab ka kiitust. Tihti külvatakse lapsed kiitusega üle ja täiskasvanud peavad kuidagi ise hakkama saama, sest noh, neile pole seda vaja? Minu meelest ikka on. Hea sõna innustab tihtilugu rohkem kui ükskõik, mis muu. Kaspar kiidab mind pidevalt, et kõvasti pingutan ja see on väga tore, aga meeletult liigutav on saada kiitust oma ala professionaalilt, kellega aastaid kõrvuti koostööd tehakse. Tema näeb ju täpselt, et mida ja kui palju.

Mis see doktoritöö viimane etapp siis endast kujutab? Seda nimetatakse “katuseks”, mis on sisuliselt järjekordne teadusartikkel, mis võtab kogu doktoritöö (ehk avaldatud teadusartiklid) kokku. See katus on justkui kotkas, mis lendab kõikide teiste artiklite kohal ja katab oma sisu poolest neid, kuid ei korda just üks-ühele (ei ole copy-paste). Räägitakse, et katust kirjutatakse lausa kuni terve aasta ja saadakse selle käigus esimesed hallid karvad pähe. Minul on terve aasta selleks tööks varutud küll, sest ma tean enda töötempot, oma võimeid ja ei taha sugugi selle töö mahtu alahinnata. Harju-keskmiselt kirjutatakse seda u 6-9 kuud. Küsisin hommikusel koosolekul muretult juhendajalt, et kui kaua tema omal ajal katust kirjutas, siis sain vastuseks, et 9 päeva (ta on oma ala geenius). Ma hakkasin millegipärast jubedalt läkastama selle uudise peale. Vesi läks kurku..

Umbes paar kuud tagasi küsiti minu suviste tegemiste kohta ja juuni alguseks paluti mind osalema ülikoolis bakal./magistriastme lõputööde kaitsmiskomisjoni liikmena ning juuli alguses bakal./magistriastme sisseastumiseksamite komisjoni liikmena ning ka ette valmistama sisseastumiseksameid. Me plaanime suvel nagunii Eestisse tulla, pole probleemi seda vastavatele kuupäevadele ajastada. Korraga tundsin end maru hästi ja vajalikuna. Tundsin seda sama mõnusat tunnet, mis möödunud suvel ülikoolis toimetades. Ma armastan oma eriala ja olgugi, et doktoritöö kirjutamine on silmade juurde esimesed kortsud toonud ja mustmiljon närvirakku röövinud ning ilmselgelt kõige raskem asi, mida senises elus olen ette võtnud, ma siiski armastan oma eriala. See paneb mul silmad särama ja ma tunnen, et teen vajalikku tööd.

Päris lõpuni on veel tükk maad minna ja kindlasti mahuvad sinna vahele veel mõned tagasilöögid, AGA täna keskendun vaid positiivsele ja kuidagi….jube hea on olla.

Peale varahommikust koosolekut sõime hommikust ja sättisime end kontorisse, sest reeded on mul kontoripäevad: