Koduigatsus on imelik asi. Kui keegi ameeriklastest küsib, kus mu kodu
on, siis automaatne vastus on “Eestis”. Kui ma eestlasega räägin millestki ja
jutu sees mainin “läksin koju või mingi asi on kodus,“ siis muidugi mõtlen
siinset kodu, kus me elame. Ma olen hästi tugevalt kodu-kana tüüpi inimene selles
tähenduses, et kodu/kodusoojus ja hubasus on minu jaoks väga olulised. Tean
inimesi, kes ütlevad “ah, mu kodu on seal, kus nagis jope ripub” ja ma ei
mõista seda, ma ei saa isegi aru, mida see lause tähendab. Ent siiski, kodu
pole ju pelgalt hoone, kodust teevad kodu sealsed inimesed.
Kui aga suvel olen pikalt Eestis, päris oma inimeste keskel, siis ma sageli
ei tunne end kodus, tihti tunnen end hoopis külas ja sageli mõtlen, et “tahan
koju” ja mõtlen selle all seda füüsiliselt keskkonda siin, oma isiklikku ruumi.
Eks see on suures osas tingitud sellest, et Eestis olles oleme ju 100% alati
kellelgi külas ja see on pikas perspektiivis väsitav. Lõpuks tahaks lihtsalt
omaenda koju, kus vabalt olla.
Jällegi, kui olla mitu kuud järjest Ameerikas, siis iga pilt Eestist
teeb südame alt soojaks ja tuleb peale koduigatsus.
Jube keeruline seletada. See käib peal nagu lainetena.
Hea lugeja, kes Sa oled juba mitu aastat võõrsil elanud, kuidas Sa selle
koduigatsusega toime tuled või ma olen ainuke, kes sellega rinda pistab? Jube
huvitav oleks lugeda!
Ilusat reede õhtut!
Maile
Kui keegi minult küsib, et kus mu kodu siis ka on, on vastuseks kujunenud "Seal kus kohvrid lahti on pakitud" ja see on tegelikult täitsa tõsi, sest kuigi riik ja linn kus ma elan, on jäänud samaks, siis reaalne elukoht on igal hooajal uus. Muidugi ma täpsustan, et olen pärit Eestist ning liigun USA ja Uus-Meremaa vahel ja nii palju kui võimalik, proovin vahepeal ka Eestisse põigata.
VastaKustutaViimase paari aastaga on see pidev rändlev eluviis nii harjumuspäraseks muutunud, et kodu ja lähedaste igatsus pole väga igapäevane. Eks ma proovin suhelda nii palju kui võimalik, saadan videoklippe ja pilte ja planeerin jälle seda, et millal Eestisse minna ning siis teen oma märkmikusse eraldi lehe, kuhu märgin üles kõik, et kellega vaja kohtuda ning mida koos ette võtta.. Varem oli igatsus suurem ja siis olid abiks seinale pandud pildid ja postkaardid ning ka vanaemadega kirjasõbraks olemine (ikka teoposti teel). Mõneti lõhkirebituse tunne on minulgi. Kui olen Eestis, igatsen mägesid, abikaasat, lund. Kui olen USAs igatsen OMA sõpruskonda ja kultuuri ning keskkonda, kus üles olen kasvanud.
Ahjaa, on üks film, millega ma just esmalt Uus-Meremaale kolides väga samastusin - "Brooklyn". Ma vaatasin seda vist ikka mitu õhtut järjest, ikka algusest lõpuni ja läks väga südamesse.
"Brooklyn" on nii hea film! Ma olen seda kaks korda vaadanud, millest viimane kord oli siis kui viimati USA-sse tagasi lendasin. Nutsin lennukis kui seda vaatasin, sest see film tabas ikka väga hella punkti.
KustutaMul on USA-s olles täpselt sama tunne, igatsen oma inimesi hirmsasti ja seda kuuluvuse tunnet. Olgugi, et siin kohtlevad kõik kohalikud eurooplasi väga hästi ja meil pole iialgi ühtegi negatiivset kogemust olnud, siis ise ju tead, et kuulud teise kultuuriruumi. Olen lugenud, et võõrsil elavad inimesed väärtustavad oma kultuuri ja sellega seonduvat sageli kõrgemalt kui need, kes oma kodumaal terve elu veedavad.
Elan nüüd 5,5 aastat välismaal ning see on ainult keerulisemaks läinud. Esimesed 2 aastat põgenesin isiklike probleemide eest (kuigi ega nad maha ei jäänud), käigus oli magistrihariduse omandamine, kõik oli uus. Kui poleks kohanud Härrat, siis oleksin aga juba ammu Eestis tagasi.
VastaKustutaViimased poolteist aastat on igatsus ainult kasvanud, käin Eestis sagedamini (tahaks käia neli korda aastas, tegelikult õnnestub pigem kolm korda). Tunnen seal alati end terviklikumalt, pole seda end võõrana tundmist (kuigi räägin kohalikku keelt väga heal tasemel, mul on töö jne, ei erine välimuselt kohalikest, pole mul siiski n-ö oma tunnet).
Olles näinud, kui raske mul iga kord minna ja siin uuesti kohaneda on, on Härra ka natuke vist harjunud sellega, et vähemalt praeguse seisuga on minu plaan tagasi kolida oma kodumaale. Tema jaoks oleks Eestis raskem, hüvasti tuleks jätta väga meeldiva tööga, aga eks me seda näeme. Mina leian (hea) töö igal pool maailmas, kus keelt oskan, aga Eestil on minu jaoks ka tööalaselt suuri eeliseid.
Pikk jutt tuli, aga eks see teema kõnetab :-)
Tänan pika ja sisuka kommentaari eest, Merle! Minuga on selles osas sarnane lugu, et koduigatsus on ajas pigem kasvanud. Kahjuks pole meil siit võimalik sagedamini kui korra aastas Eestisse lennata. Kujutan ette, et olukord oleks teine, kui saaks mitmeid kordi aastas perekonda ja sõpru näha. Muidugi on arenenud tehnoloogia suureks abiks ja positiivne on see, et siia kolides oleme hakanud perekonnaga kordades tihedamalt suhtlema kui seda kodumaal elades tegime.
Kustuta