Meet the Adams Family

 Viimased 2-3 nädalat on Kaspar särades töölt koju tulnud ja öelnud, et tema paitas mingit vahvat koera meie maja juures. Kaspar on maailma suurim koerasõber ja alati paitab neid, kui omanikud oma lemmikuid jalutavad. Meie majas elab palju koeri ja kuidagi on sattunud nii, et sellel ajal  kui Kaspar on töölt koju jalutanud, siis jalutab üks naine alati samal ajal oma koera. Kaspar on seda koera paitanud ja naisega juttu rääkinud. Eelmisel reedel tulime kontorist lõunapausile koju ja korraga ütles Kaspar, et teisel poole tänavat ongi see sama koer oma perenaisega, kellest ta mulle rääkinud on, et läheme teeme teid ka omavahel tuttavaks. Nii läksimegi nende juurde ja ka mina tutvusin kuulsa koera ja tema omanikuga. Koer oli muidugi väga armas ja tema perenaine väga meeldiv inimene. Rääkisime pisut juttu ja korraga ütles naine, et kas me tahaksime neile millalgi külla minna, et nad abikaasaga hea meelega tutvuksid uute inimestega ja neile meeldib väga võõrustada. Nii leppisimegi aja kokku, millal neile külla läheme.

Eile õhtul oligi kokkulepitud aeg käes. Ma olin nii värvis, et palusin eelnevalt kodus Kasparil meile klaasid veini välja valada ja natuke julgestust juua. Kui oled 6-aastane, siis pole mingit probleemi minna võõra lapse juurde ja temaga lihtsalt sõbraks hakata. Kui oled 30, siis on korraga see ettevõtmine hirmutav. Miks? Ma ei tea. Lihtsalt on.

Haarasime oma külakosti kaasa, kõndisime üles neljandale korrusele ja koputasime värisevate kätega uksele.

 Tim, koera peremees, oli meid rõõmsalt uksel tervitamas. Koera perenaine, Jessica, tuli kohe kiiresti samuti köögist meid tervitama, veinid valati välja ja aktiivne suhtlemine võis alata. Adamsid olid väga sõbralikud ja avatud ja suhtlemine oli esimesest sekundist väga sundimatu ja lihtne. Me oleme ise üsna avatud inimesed ja suhtlemisega ei ole mingeid probleeme. Kuna perenaine tegi köögis alles süüa, siis ma läksin automaatselt kööki ja hakkasin temaga seal rääkima. Mehed sattusid oma sarnaste ametite tõttu elutoa diivanil koheselt pikemale vestlussoonele ja koer tiirles nii meie kui meeste vahel ja ei saanud päris täpselt aru, mis toimub. 

Adamsid on meiega sisuliselt samaealised, Tim on arendaja ning Jessica oli advokaat. Tegemist on väga tarkade, haritud ja väga väga palju reisinud inimestega. Selgus, et Jessica on reisinud Lätti, Soome, Rootsi, aga mitte Eestisse! Nüüd ta muidugi kahetses, et Eesti ajanappuse tõttu oma listist välja oli jätnud.

Millega siis võhivõõraste inimestega rääkida? Rääkisime oma erialadest ja tööst, loomulikult on lõputuid jutte reisimisest, sest meil oli üsna palju kattuvaid kohti, mida oleme külastanud. Vaba aja veetmisest, meie siia kolimisest. Teemasid jätkus ja mitte kordagi ei tekkinud piinlikku vaikust, et millest me nüüd räägime. Hästi huvitav oli olla iseenda kortermajas hoopis teistsuguse planeeringuga korteris ja eriti mõnus oli südaööl koju jalutada, mis võttis kokku umbes ühe minuti – nii mugav!

Jube hirmus tunne oli taaskord mugavustsoonist end välja lükata, aga mul on väga hea meel, et seda tegime. Tutvusime väga huvitavate inimestega ja kutsume nad järgmisel korral kindlasti endale külla.

Rõõmsalt külapealt kodus tagasi:

Mõnusat pühapäeva jätku!

Maile