Kui olime
Kaspariga Bostonis, siis alustasin uue (VIIMASE!) teadusartikli kirjutamisega. Kõik
sujus kenasti ja töö lausa lippas käes. Kahe nädalaga sain põhiasjad paberile
ja endal oli nii uhke tunne olla, et vihm võis lausa ninaaukudest sisse sadada.
Saatsin siis esialgse versiooni juhendajatele ja jäin kohtuotsust ootama.
Selge see, et
töö vajas täiendusi, oli ju tegemist esimese versiooniga ja olingi selleks
valmis, aga… kohtuotsus oli laastav. Mu illusioonid sellest, et olen õppinud
normaalselt end inglise keeles väljendama (kogu mu töö toimub inglise keeles)
lagunes koost. Piltlikult öeldes haarasid juhendajad kahe käega peast kinni ja
tegid teatavaks, et minu edaspidine juhendamine on pehmelt öeldes võimatu, ma
vajan kõrvalist professionaalset abi, kes aitaks mind tekstiloomega, kes aitaks
mul paremini orienteeruda inglise keelses grammatikas ja kes õpetaks mind
paremini kirjutama.
Olin üsna
nõutu ja ei osanudki selle peale suurt midagi kosta. Nemad on professionaalid,
nemad teavad paremini. Kui on probleem, siis tuleb sellega tegeleda. Kirjutasin
erinevatesse Houstoni ülikoolidesse, kus olid kirjutamiskeskused. Sain eitavad
vastused, et nemad väljaspool oma ülikooli võõraid ei nõusta. Mõtlesin siis
edasi, et mis järgmise samm oleks. Järgmise ideena torgataski pähe, et
kindlasti on olemas eraettevõtlusel põhinevaid keelekeskuseid, kus
keeletoimetajad/õpetajad inimesi nõustavad ja õpetavad. Valisingi ühe sellise
keskuse välja ja saatsin neile kirja, et vajan abi. Nad olid üsna üllatunud mu
soovist, sest neil ei olevat varem selliste soovidega klienti olnud. Neil lausa puuduvat vastav koolitusprogramm, selliste muredega tegelemiseks. No, aga
kohandame siis selle programmi vastavaks? Mul on abi vaja.
Keelekeskuse omanik
tegi ettepaneku, et ma siiski kohale läheksin ja õpetajaga isiklikult vestleksin,
et aru saada, kas nad saavad mind aidata ja millisel viisil. Mulle suureks
üllatuseks selgus, et keelekeskus asub kodust vaid jalutuskäigu kaugusel. Niisiis
saatsin neile oma pooliku artikli ette lugemiseks ja tutvumiseks ja panime
kohtumiseks aja kirja.
Jõudsin
värisevate jalgadega kohale ja pean tunnistama, et olin ikka maru närvis küll. Ma
ei ole inglise keeles veel nii “kodus”, et suudaksin igal ajahetkel
kõikvõimaliku sõnavaraga oma tööst detailideni võõrale inimesele rääkida nii,
et ta saaks aru, milles ja kuidas täpselt abi vajan. Samas mõtlesin jälle, et
see on hea praktika, sest ühel kenal päeval oma töö kaitsmisel pean suutma
samamoodi väga detailsetele küsimustele inglise keeles selgitusi jagada ja
parem juba nüüd seda kõike harjutama hakata.
Õpetaja jättis
äärmiselt kompetentse mulje ja nii me seal siis vestlesime. Temal olid
küsimused ja minulgi ning nii sai täpsem plaan paika pandud: hakkame
regulaarselt silmast-silma kohtuma ja vahepeal teen kodus iseseisvalt tööd nii,
et tema näeb igapäevaselt, mida ma teen ja saab jooksvalt seda parandada,
täpsustada, kommenteerida ja nõu anda. Nüüdseks olengi nädala jagu selliselt
toimetanud ja olen ikka päris vaimustuses. Töötame minu artikliga Google Drives
ja maru mõnus on tekstiga iga päev tööle asuda, kui näed hommikul, et uued kommentaarid
ja nõuanded on eelmise õhtuga tööle lisandunud.
Loodetavasti
aitab selline töötamine mu teksti kiiremini edasi, kui varasem lähenemine ning
peamine eesmärk on kogu sellest protsessist ka uusi võtteid ja tehnikaid ise
juurde õppida ning loomulikult oma artikkel valmis jõuda.
Umbes aasta
tagasi oleksin ma juhendajate kohtuotsuse peale suurelt nutma hakanud ja
arvanud, et selline see maailma lõpp välja näebki. Täna ma enam selliselt ei
reageeri ja seda suuresti tänu Kasparile. Ta on mind kõvasti koolitanud ja
õpetanud, et kui mure tundub ületamatu, siis parim viis on sellele lihtsalt
vastu astuda, mitte selg keerata, isegi, kui see tundub maailma kõige raskem
asi.
Töist nädala
jätku!
Maile

Nii põnev! Jaa, sinu suhtumine, et probleem vajab lahendamist, siis tuleb tegutseda mitte muretseda, on nii õige! Sinu inglise keel on minu meelest suhtlustasandil küll juba superb, aga eks see teaduskeel on midagi muud. Jõudu kirjutamisel!
VastaKustutaAitäh! Teen selle uue suhtumisega tublisti tööd ja igas valdkonnas see veel ei toimi, aga loodetavasti ühel hetkel ikka toimib.
KustutaTäitsa huvi pärast, kui suur on just teaduskeele maailmas briti ja ameerika inglise keele erinevus? Või kas on ka ette antud, et peab just nt briti inglise keelt kasutama? Koolis käies oli meil küll väga range nõue, et kasutada briti inglise keelt. Ameerika inglise keelele vaadati pikem altkulmu ja kõige jubedam oli see, kui ühes tekstis eri variante segamini kasutada.
VastaKustutaErinevus on nii palju, et igal teadusajakirjal on väga kindel nõue, kas nad soovivad, et kirjutis on briti või ameerika inglise keeles kirjutatud. See on aga selles osa isegi väike asi, sest keeletoimetaja parandab need ise ära (erinevused esinevad vaid teatud sõnade ja fraaside puhul üldjuhul). Kindlasti ei tohi neid kahte omavahel läbisegi kasutada, sellele vaadatakse väga halvasti ja selliseid artikelid ei võeta vastu.
Kustuta