Eraõpetaja

Kui olime Kaspariga Bostonis, siis alustasin uue (VIIMASE!) teadusartikli kirjutamisega. Kõik sujus kenasti ja töö lausa lippas käes. Kahe nädalaga sain põhiasjad paberile ja endal oli nii uhke tunne olla, et vihm võis lausa ninaaukudest sisse sadada. Saatsin siis esialgse versiooni juhendajatele ja jäin kohtuotsust ootama.

Selge see, et töö vajas täiendusi, oli ju tegemist esimese versiooniga ja olingi selleks valmis, aga… kohtuotsus oli laastav. Mu illusioonid sellest, et olen õppinud normaalselt end inglise keeles väljendama (kogu mu töö toimub inglise keeles) lagunes koost. Piltlikult öeldes haarasid juhendajad kahe käega peast kinni ja tegid teatavaks, et minu edaspidine juhendamine on pehmelt öeldes võimatu, ma vajan kõrvalist professionaalset abi, kes aitaks mind tekstiloomega, kes aitaks mul paremini orienteeruda inglise keelses grammatikas ja kes õpetaks mind paremini kirjutama.

Olin üsna nõutu ja ei osanudki selle peale suurt midagi kosta. Nemad on professionaalid, nemad teavad paremini. Kui on probleem, siis tuleb sellega tegeleda. Kirjutasin erinevatesse Houstoni ülikoolidesse, kus olid kirjutamiskeskused. Sain eitavad vastused, et nemad väljaspool oma ülikooli võõraid ei nõusta. Mõtlesin siis edasi, et mis järgmise samm oleks. Järgmise ideena torgataski pähe, et kindlasti on olemas eraettevõtlusel põhinevaid keelekeskuseid, kus keeletoimetajad/õpetajad inimesi nõustavad ja õpetavad. Valisingi ühe sellise keskuse välja ja saatsin neile kirja, et vajan abi. Nad olid üsna üllatunud mu soovist, sest neil ei olevat varem selliste soovidega klienti olnud. Neil lausa puuduvat vastav koolitusprogramm, selliste muredega tegelemiseks. No, aga kohandame siis selle programmi vastavaks? Mul on abi vaja. 

Keelekeskuse omanik tegi ettepaneku, et ma siiski kohale läheksin ja õpetajaga isiklikult vestleksin, et aru saada, kas nad saavad mind aidata ja millisel viisil. Mulle suureks üllatuseks selgus, et keelekeskus asub kodust vaid jalutuskäigu kaugusel. Niisiis saatsin neile oma pooliku artikli ette lugemiseks ja tutvumiseks ja panime kohtumiseks aja kirja.

Jõudsin värisevate jalgadega kohale ja pean tunnistama, et olin ikka maru närvis küll. Ma ei ole inglise keeles veel nii “kodus”, et suudaksin igal ajahetkel kõikvõimaliku sõnavaraga oma tööst detailideni võõrale inimesele rääkida nii, et ta saaks aru, milles ja kuidas täpselt abi vajan. Samas mõtlesin jälle, et see on hea praktika, sest ühel kenal päeval oma töö kaitsmisel pean suutma samamoodi väga detailsetele küsimustele inglise keeles selgitusi jagada ja parem juba nüüd seda kõike harjutama hakata.

Õpetaja jättis äärmiselt kompetentse mulje ja nii me seal siis vestlesime. Temal olid küsimused ja minulgi ning nii sai täpsem plaan paika pandud: hakkame regulaarselt silmast-silma kohtuma ja vahepeal teen kodus iseseisvalt tööd nii, et tema näeb igapäevaselt, mida ma teen ja saab jooksvalt seda parandada, täpsustada, kommenteerida ja nõu anda. Nüüdseks olengi nädala jagu selliselt toimetanud ja olen ikka päris vaimustuses. Töötame minu artikliga Google Drives ja maru mõnus on tekstiga iga päev tööle asuda, kui näed hommikul, et uued kommentaarid ja nõuanded on eelmise õhtuga tööle lisandunud.

Loodetavasti aitab selline töötamine mu teksti kiiremini edasi, kui varasem lähenemine ning peamine eesmärk on kogu sellest protsessist ka uusi võtteid ja tehnikaid ise juurde õppida ning loomulikult oma artikkel valmis jõuda.

Umbes aasta tagasi oleksin ma juhendajate kohtuotsuse peale suurelt nutma hakanud ja arvanud, et selline see maailma lõpp välja näebki. Täna ma enam selliselt ei reageeri ja seda suuresti tänu Kasparile. Ta on mind kõvasti koolitanud ja õpetanud, et kui mure tundub ületamatu, siis parim viis on sellele lihtsalt vastu astuda, mitte selg keerata, isegi, kui see tundub maailma kõige raskem asi.

Töist nädala jätku!

Maile