Jana Houstonis

20.04 õhtul sõitsime lennujaama Janale vastu. Terve päeva oli ärev olla. Kaspar jälgis arvuti vahendusel tema lendu ja selgus, et lend hilineb umbes tunnike, millest polnud meie jaoks midagi hullu, hakkasime lihtsalt hiljem lennujaama suunas liikuma, aga vaene Jana pidi lisaks 13h lennule veel tunnike seal olema. Pikk lend on väga karm. Esimesed 7-8h lähevad nii enam-vähem filme vaadates, süües ja tukkudes. Peale seda on aga puhas piin, mis seal salata. Kuna Jana pikim lennureis siiamaani oli kestnud vaid 4h, siis olin teda eelnevalt varustanud infoga, kuidas end pikal reisil võimalikult mugavalt tunda (reisipadi, mugavad ja soojad dressed ja tossud jalga ja muu hädavajalik, mida pikal lennul tasub silmas pidada). Lõpuks siis saabuski see kauaoodatud hetk, kui Jana tuli läbi klaasukse ja mina talle vastu tormasin:

Seejärel lõime oma uhkele automürakale hääled sisse ja hakkasime kodupoole kimama läbi pimeda Houstoni. Jana oli rõõmus ja rõõsa vaatamata ajavahele ja väga pikale lennureisile. Nagu juba kombeks saanud, siis haarasime koduteel eht-ameerikaliku Caesars´ pitsa.

Märtsi lõpus tähistas Jana oma 30. juubelit ja selle puhul ootasid teda terve Meie Klubi poolt mõned kingitused:

Esimesel hommikul Ameerikas pakkusime kallile külalisele väga kodumaiseid pannkooke (et üleminek poleks nii järsk), mille meister on meie peres Kaspar.

Ega siin midagi häbeneda ei ole, laon kõik padjanäod ritta. Ma lihtsalt ei suuda oma elevust enda sisse ära mahutada:

Iga natukese aja möödudes pidin Janat katsuma, kas ta on ikka päriselt siin:

Esimesel päeval asusime muidugi kohe usinalt päevitama ja seejärel võtsime ette korraliku jalutuskäigu meie koduümbruses, et Janale kõike tutvustada ja näidata.

Ja loomulikult oli esimeseks lõunaks ikka rahvusroog - burger!

Selline tunne oli, nagu ajavahe ja reisiväsimus ei räsinud teda sugugi ning see andis võimaluse kohe esimesest päevast alates igasuguseid asju ette võtta. 

Päeva lõpetuseks kulus üks saunaõhtu mullivannis Houstoni moodi ära:

Teisel päeval tähistasime Jana juubelit ja selleks puhuks olin välja valinud ühe meie lemmikrestorani, kus pakutakse maailma parimat Beef Wellingtoni (teatud tüüpi veisepraad).

Sünnipäevalaps:

Jana sõitis esimest korda elus nii suure truck´iga ja tahtis tingimata auto juures pilti saada:

Daamid suunduvad kiirel sammul restorani- margaritad ootavad!

Meie Klubi tüdrukutest on nüüd 3/4 uhkes kolmekümneste klubis ja kohe tuleb ka viimane järgi :)

Esmaspäeval läks Kaspar tööle ja meil hakkas kibekiire puhkamine pihta. Esimese asjana suundusime kurikuulsasse hiinlaste pediküüri. Kõik meie külalised, keda olen sinna viinud, on teenust taevani kiitnud ja ega Janagi selle poolest alla ei jäänud.

Loomulikult tegime ka esimesed tutvumised kaubandusega ja sellest hetkest alates oli koduseks ajaviiteks igapäevane siltide lõikamine uutelt esemetelt:

Väisasime ka meie jõusaali, millest kallis külaline suurde vaimustusse sattus:

Vahepeal püüdsin korralik võõrustaja olla ja tegin meile mõned eined ikka kodus ka, aga kui aus olla, siis lõviosa toidukordi sõime siiski erinevates kohvikutes.

Ühel õhtul kimasime autoga linnapeal, et suurlinnatulesid imetleda. Siiani ongi nii olnud, et kõik külalised, kes meil on käinud on teadlikud, et Houston on suur linn, aga kohapeal on imestus ikka väga suur, kui nähakse seda suurust oma silmaga.

Palmide ümber on keritud väikesed tulekesed, mis annavad pimeduses väga uhke efekti:

Samuti külastasime Kaspari kontorit:

Ühel päeval rääkis Jana mulle, et ta käis peenes sushi restoranis, kus toidud liuglesid lintidel ja võta vaid, mida süda ihkab. Ma sattusin vaimustusse ja ütlesin, et meil siin kodu läheduses on just selline restoran olemas, hakkame aga minema!

Kolmapäeval tuli Kaspar koju lõunale ja tegi meiega aias ka ühe lebominuti:

Kolmapäeva õhtuks oli planeeritud grillimine aias, sest meil on maru hea retsept ja grillimine on ikka selline eestlaste meelepärane suvine tegevus. Janale idee meeldis ja nii me terveks õhtuks aeda kolisimegi. Mingil hetkel hakkas aga jubedalt müristama ja me lausa võpatasime oma toolidel - Eestis juba sellist asja ei kuule ega näe.

Kuna reede oli Kasparil vabaks võetud, siis oli paslik minna neljapäeva õhtul Mehhiko urkasse tähtsat sündmust tähistama: 

Meel on juba päris rõõmus:

Reedel ootas ees tõsine tööpäev outlettides. Jana oli elus päris esimest korda outleti poodides ja mina tutvustasin talle rõõmuga, kuidas seal süsteemid töötavad.

Juba traditsiooniks saanud lõunapaus outlettides - Philly cheesestake

Tundub, et väsinud turist jäi päevasaagiga kenasti rahule:

Poodidest ära sõites  jäime mõneks ajaks ummikusse kinni, sest tegemist oli tipptunniga reede õhtul. Meie seltskonda see aga ei morjendanud. Koju jõudes oli kerge värskendus ja autole uuesti hääled sisse!

Õhtu veetsime koos naabritega golfi mängides. Hiljem suundusime veel kõik koos restorani ja nalja sai ikka rohkem kui nabani. Väga-väga meeleolukas õhtu oli.

Mina, naabrinaine Jessica ja Jana:

Seekord läks mul mäng ikka tunduvalt paremini, kui eelmisel korral. Olin naabrimehega ühes võistkonnas ja hea oli tunda, et ma meile ikka mõningad punktid ka tõin :)

Laupäeval oli taaskord varajane äratus. Ega me oma külalisel pikalt magada ei lubanud, sest ees ootas tõsine roadtrip San Antoniosse - ühte Texase linna, mis on lausa omaette vaatamisväärsus ja kuhu tuleb nii mõnigi tund sõita. Hommikusöögi olime planeerinud tõelises Ameerika dineris IHopis:

Sõitsime San Antoniosse mööda väiksemaid teid, et Jana näeks Texase loodust, väikemaid külakesi, nafta pumpamist ja kõike seda, mida Texasel pakkuda on.

 Peale mitmetunnist sõitu olimegi lõpuks San Antonios, kus tervitas +31 kraadi kuuma:

Kaspar varustas meid kultuuriminutitega Alamos:

No vaadake vaid, milline kena modell:

Tagasi koju!

Õhtul kihutasime mööda kiirteed tagasi ja selle päeva jooksul läbitud 745km saidki nagu "lupsti" läbi. Väsimusaste oli korralik, jäime vist kõik poole sekundiga magama. Kahjuks või õnneks ei antud ka pühapäeval väga palju armu, sest ees ootasid veel nii mitmedki tegevused. Esimese hooga suundusime siiski mõneks ajaks aeda päevitama. Seejärel võtsime suua poodidesse ja Galvestoni randa, Mehhiko lahe äärde. 

Galvestonis:

Peale Galvestonis käiku oli nälg nii suur, et tahtis silmanägemist juba võtta, kui mulle meenus, et Janal on kurikuulus brisket proovimata. Brisket on Texases ehk sama oluline, kui seapraad Eestis. Sisuliselt on tegemist u 16h suitsuahjus valmistatud veiselihaga, mis lausa sulab suus. See on üks parimad lihasid, mida ma eales söönud olen ning Jana pidi seda tingimata saama proovida! Ma ütlen teile, toit, mis serveeritakse nagu mingi kärakas on lihtsalt i-me-li-ne!

Päev polnud sellega aga veel sugugi lõppenud. Õhtul ootas ees katusekino, mis asub meie kodule üsna lähedal suure toidupoe katusel:

Katusekinos kuulsime korraga eesti keelt, mille kõrv momentaalset fikseerib. Läksime paarikese juurde, kes meie arust eesti keeles rääkis ja ütlesime kõva ja selge häälega Tere, millele mingit reageerinut ei järgnenud. Ütlesime siis kooris veelkord Tere ja sellepeale loomulikult reageeriti. Noorpaar ütles, et ei suutnud esimese korraga aru saada, kas tõesti keegi neid emakeeles tervitas. Selgus, et üks pool tuli vahetusüliõpilaseks üheks semestriks Houstonisse ja teine pool lendas mõneks kuuks talle seltsiks kaasa. Nad olid ikka väga üllatunud, et meid kohtasid, sest Houstonis juba naljalt teist eestlast ei näe. See pole turismipiirkond ja meil oli siin 2,5 elatud aasta jooksul see päris esimene kord võhivõõraste suust eesti keelt kuulda ja nendega juhuslikult kohtuda. Eestlased olid Houstonist väga vaimustatud ja ütlesid, et see on linn, mida nad ilmselt muidu poleks iialgi külastanud, ega sellele mõelnudki, aga nüüd on nii õnnelikud, et siia sattusid. Houstonil on tõesti palju pakkuda ja tegelikult on mul südamest hea meel, et see pole turismilinn. Nagu igal paigal, siis eks ole siingi omad head ja vead, aga üldiselt on Houstonis ikka väga hea elada. 

Kahjuks tabas mind keset katusekino filmi migreenihoog ja pidime poole filmi pealt lahkuma, ega näinud tundmatuid eestlaseid rohkem. Migreen on selline elukas, et kui see tabab, siis see justkui poolenisti halvab mind- süda on kohutavalt paha, valgus ja helid teevad haiget ja pea tahab plahvatada. Väga harva, aga kahjuks vahel juhtub nii, et see tabab vaid loetud minutitega ja siis on vaja väga kiiresti tegutseda. Tulime kiiresti koju, võtsin rohud sisse ja ootasin teki all surma (mida õnneks ei tulnud). Eestis elades käisin migreeniga spetsialistide juures ja sain üsna pikaajalist ravi, aga nagu paljude "mõnusate" asjadega, siis polegi seda võimlik lõplikult välja ravida.

Järgmisel päeval olin justkui auto alla jäänud, aga siiski oli olemine kordades parem, kui eelmisel õhtul ja saime Jana viimast päeva Ameerikas väärikalt nautida. Käisime kohvikus hommikusöögil:

 ... tegime veel viimased hädavajalikud sisseostud

...ning läksime pidulikule ja peenele lõunale, kus Jana sai oma elu esimesed kammkarbid ära proovida, millest ta oli juba pikemat aega unistanud:

Seejärel oli aeg mahutada kõik sisseostud kolme kohvrisse ja hakata lennujaama poole kihutama.

Jana puhkus sai selleks korraks läbi, aga ta lubas kindlasti tagasi tulla :) Varsti kohtume juba Tartus ja teeme oma Tartu-asju Eestimaal!


Mõnusat nädala jätku!
Maile