Nädal Texases

Olen korduvalt maininud, kui muutlik meil siin ilm on. Annan möödunud nädalast täpsema ülevaate, kus saate seda ise otsustada.

Üle-eelmisel nädalavahetusel (04.05-05.05) oli ilm täiesti imeline. Kuumakraade oli rohkem, kui vaja ja päike siras eredalt taevas. 

Päevitasime ja lugesime raamatuid:

 Jana kinkis mulle maru hea raamatu - soovitan soojalt!

 Viisime lõpuks ka Merliisile nende auto tagasi. Ühtlasi oli see heaks võimaluseks ka Merliisi kodukandis The Woodlandis kohvikusse minna.

Ning jalutasime meie oma kodukandis ringi. Meil on kodu lähedal hästi armas pargike, kus on tiik ja palju parte, kellel on ka pisikesed pojad.

Nädalavahetusele järgnenud esmaspäeval (06.05) hakkas ilm juba pisut käest ära kiskuma. Päikest polnud kusagil ja taevast katsid ainult pimedad pilved. Toad olid ka keset päeva nii pimedad, et ei saanud aru, kas on päev või öö. Tuli pidi terve päeva põlema, et üldse näeks, kuhu astud. Selline ilm mõjub energiatasemele ka üsna laastavalt, kui aus olla. Muudkui käid haigutades ringi ja oled kuidagi uimane. 

Minu käest on korduvalt uuritud, kas just päikeselise ilmaga raske pole toas olla ja tööd teha. Enam ei ole. Esimesel aastal oli see väga keeruline, sest mulle oli justkui sisse kodeeritud, et kui väljas on ilus ilm, siis pean mina ka väljas olema, sest mine tea, millal jälle saab. Siis aga sai nii keha kui ka vaim aru, et päikest siin saab ja liigagi palju ja üldse tasuks sellega vähe ettevaatlikum olla. Hakkasime endid väga hoolikalt korralike päikesekreemidega kreemitama (ka siis, kui pikale jalutuskäigu läheme ja otseselt aias ei päevita), ega praadinud oma kehasid enam liigselt otsese päikese käes. Nüüdseks olemegi jõudnud sinna, kus kerge jume on täiesti piisav ja grillkana staadiumisse enam oma nahka küpsetada ei soovi.

Nüüd on lihtsalt väga hea tunne, kui on ilus ilm väljas, aga tööpäevadel ei takista see mitte kuidagi tööle keskendumast. Pigem on rohkem energiat, kui vihmase ja väga pimeda ilmaga.

Teisipäevast alates kiskus ilm ikka väga käest ära ja vihma hakkas kallama justkui oavarrest. Kirjutasin sellest lähemalt eelmisel postituses.

Kolmapäev oli taaskord rahulikum ja liigne vesi sai ära voolata. Neljapäevast kuni laupäevani lubati hirmsat vihma ja üleujutusi. Vihma tuligi ja kohe ämbriga. Meie piirkonda see õnneks ülemäära ei mõjutanud, küll aga olid uudised täis infot, kuidas linna ääres eramajade piirkonnas paljud kodud on kahjustada saanud liigse vee tõttu. Neljapäeva õhtul möllas väljas nii tugev äikesetorm, et seest võttis ikka kõhedaks küll ja liiklus tänaval oli mingiks ajaks justkui halvatud.

Reede õhtul valmistusime samuti hirmsaks ilmaks ja seetõttu olime planeeritud olla üleval naabrite juures lauamängu mängimas ja tellisime õhtusöögi koju. Proovisime elus esimest korda India toitu, mis oli meie maitsele ikka maru vürtsikas. Vähemalt sai midagi uut proovitud.

Laupäev oli nii vihmane ja pime, et tuled pidid taaskord terve päeva vältel toas põlema. Mul sellest suuremat lugu polnud, sest plaanisin lõviosa päevast tööd teha. Võtsin endale eraõpetaja, kes aitaks mul inglise keeles end paremini väljendada (kirjutan sellest edaspidi pikemalt), ning nii me siis laupäeval  reaalajas õpetajaga koos mu teksti kallal toimetasime, mina kodust ja tema kontorist. Ma pole varem sellist tehnikat kasutanud, et arvuti vahendusel samal ajahetkel sama tekstiga tööd teeme ning muutused reaalajas kohe näha on. See oli väga äge kogemus.

Pühapäeval oli üle pika aja taaskord päike väljas ja Kaspar tegi ettepaneku tõeliselt lõbus puhkepäev veeta. Sõitsime bussiga kesklinna poole. Rentisime rattad ja kihutasime mööda jõekallast päris kesklinnani välja. Kesklinnas on olemas lausa rattarajad, kus on üpris mugav liigelda. Sõitsime ratastega päris pikalt ja nautisime ilma. 

Mingil hetkel tundsime, kuidas kõht koriseb ja kuumus teeb liiga ning oli aeg rattad ära panna, tellisime uberi ja kihutasime kodu poole. Seejärel külastasime esimest korda ühte vahvat jäätisekohvikut, millest oleme 2,5 aastat järjest mööda jalutanud, aga pole kunagi sisse astunud. Eile tundus paras aeg midagi uut katsetada – mõeldud, tehtud!

Vedela lämmastikuga külmutati soovitud jäätis:

Lõpuks, kui koju jõudsime, olime omadega ikka päris läbi, aga maru hea tunne oli. Nädala lõpetas minu südaöine Skype koosolek juhendajatega, sest neil oli siis kell saanud juba 8 esmaspäeva hommikul ja uus töönädal võis alata. Pingutasin kõigest väest, et peale tegusat päeva oma silmad lahti hoida ja koosolek ära pidada, et siis väljateenitud puhkus öise une näol kätte saada.

Selline see Texase nädal oli – kord uputab ja siis sirab päike.

Ilusat nädalat, kus iganes maailma nurgas te ka ei oleks!

Maile