When life gives you lemons...

Aastal 2014 astusin doktorantuuri ja mõtlesin, et sisseastumiseksamid oli kõige hirmutavam asi, mida iial kogenud olen. Kaheksa professorit istusid suure pikliku laua ääres ja mina istusin selle laua otsas ning pidin hakkama rääkima, miks just mina peaksin olema see inimene, kes ülikooli vastu võetakse. Kokku oli õppekohti 3 ja sisseastumiseksamile pääses 10 kandidaati (eelvoor oli kirjalikul kujul kevadel juba eelnevalt ära, et sisseastumiskatsetele pääseda).

Niisiis ma istun seal pika laua otsas ja põlved värisevad, hääl väriseb ja inglise keel tahab alt vedada (kogu eksam toimus inglise keeles). Minu teema valikus kaheldi omajagu, sest see oli suur tükk, mille plaanisin ette võtta. Mäletan selgelt, et üks komisjoni liige kergitas isegi oma prille, kallutas end ettepoole ja küsis väga rahulikult: Kas Te tõesti kavatsete välja selgitada kõik need strateegiad, mida algklasside õpetajad teevad? See on ju…võimatu?! Ma ajasin selja sirgu ja ütlesin, et loomulikult kavatsen seda teha (sisimas muidugi mõtlesin, et püha jumal, see vist on tõesti võimatu….mis jama ma siin kokku luban?)

Eksamilt väljudes oli maailmavallutaja tunne, mitte midagi hullemat ei saa mu teele enam ette tulla! Nali!

Aastal 2014 hakkasin andmeid koguma ja nende andmete pealt esimest artiklit kirjutama. Kevadeks (2015) oli töö valmis ja saatsin selle rahvusvahelisele teadusajakirjale avaldamiseks ära. Vastus oli laastav ja mu kirjutis lükati tagasi. Retsensioonid tegid mu maatasa, nutsin mitu päeva ja olin totaalselt rivist väljas. Tegelesin selle sama artikliga veel paar aastat ja saatsin uuesti ära, uude ajakirja. Sain taaskord vastuse, et see ei sobi avaldamiseks. See oli madal periood. Muudkui teed tööd, aga mitte mingit edu see ei saada, motivatsioon kahanes iga päevaga, tahe vähenes. Mingil hetkel jätsin selle artikli kõrvale, ma ei tahtnud sellest enam ridagi lugeda.

Võtsin ette uue artikli ja hakkasin sellega hoopis tegelema. Hea lugeja juba teab, et ega see teekond ka kuidagi kergem ei olnud – 4 aastat tööd, kaks tagasilükkamist ja lõpuks avaldamine 2018 suvel.

Teise artikli avaldamine andis nii palju indu ja motivatsiooni tagasi, et võtsin selle vana kummituse kapist välja ja hakkasin 2018 suvel sellega uuesti tööle. Tegin uued analüüsid, kirjutasin kogu teksti ümber ja saatsin talvel ajakirjale, kust tuli vähem kui nädalaga vastus, et see kirjutis neile ei sobi. 

Kolmas kord lükati tagasi, okei, heakene küll siis. Vaatasin oma kirjutisega tõtt ja olin veendunud, et see, mis kirja sai, on väga väärt info. Konsulteerisin juhendajatega ja ka nemad olid sama meelt. Üks juhendajatest pakkus välja selle, mida ma poleks ealeski osanud oodata - saata artikkel ühte meie valdkonna kõike kõvemasse ajakirja Education 3-13. Tegemist on UK ajakirjaga, mis on kõige kõrgema tasemega, kus sa üldse saad oma kirjutist avaldada (minu valdkonnas). Mis mul kaotada oli? Saatsingi ära ja jäin ootama. Ootasin kolm kuud ja ikka ei mingit vastust, samal ajal tegin tööd juba järgmise artikli kallal.

Ühel hommikul nägin postkastis vastust, et nad kaaluvad mu artikli avaldamist selles ajakirjas, aga retsensentidel on omajagu märkusi, mida peaksin eelnevalt töös muutma. Pidin kohvitassi maha pillama! Ma värisesin, nutsin, karjusin ja hüppasin – seda kõike samal ajal! Kas see tõesti juhtub minuga?! Kas tõesti?! Olin ju siiani vaid eitavaid vastuseid näinud, ma juba hakkasin arvama, et muid vastuseid polegi olemas.

Asusin usinalt retsensentide kommentaaride juurde ja tegelesin kaks nädalat järjest ainult nende ettepanekute elluviimisega ja teksti täiustamisega. Ühel hetkel oli kõik valmis, kiire läbivaade keeletoimetusest ja esitasin artikli uuesti ära. Kahe päeva pärast tuli vastus:

Dear Mrs Käsper:


Our referees have now considered your paper and have recommended publication in Education 3-13.  We are pleased to accept your paper in its current form which will now be forwarded to the publisher for copy editing and typesetting.

Thank you for your contribution to Education 3-13 and we look forward to receiving further submissions from you.

Sincerely,
Professor XXX

Kui kaua ma olen seda hetke oodanud!? 5 aastat!

Maile