Töine suvi

Juuni lõpus toimus TÜ doktorantide atesteerimine, kus ka mina pidin osalema. Kuna olin viimased 2 aastat akadeemilisel puhkusel, siis sellel ajal ei saanud atesteerimisest osa võtta. Alates detsembrist, 2018 olen taas ametlikult õppurite ridades tagasi ja seetõttu pean ka kõikidest kohustuslikest (ja mittekohustuslikest) ülesannetest osa võtma, nii ka atesteerimisest. Tegemist on sisuliselt komisjoni ees oma senise töö kaitsmisega. Sellele eelneb väga põhjalik dokumentide täitmine ja esitamine (u 30 lk). Atesteerimisel otsustab komisjon, kas tööd on tehtud piisavalt, et õppur järgmise aasta doktorandiks edendada ja kas talle edasine stipendium ja võimalusel ka lisastipendium (tulmusstipendium) määrata.

27. juuni varahommikul startisin maalt Tartu poole, et minna oma senist tööd kaitsma. Ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nii närvis olin. Panin teadlikult madalad kingad, et jalgade värisemine üleliia välja ei paistaks. Olin oma kõne põhjalikult ette valmistanud, koos slaididega ja seda kodus korralikult harjutanud. Olen oma töös väga põhjalik, ega taha midagi juhuse hooleks jätta. Viimasel päeval teatas juhendaja, et võiksin ettekande siiski eesti keeles teha. Võiks ju arvata, et nii on lihtsam. Tegelikult ei ole. Kui loed, kirjutad ja mõtled tööalaselt pidevalt inglise keeles, siis korraga info eesti keelde lülitada nii, et ka sõnastus oleks loomulik ja korrektne, ei olegi niisama lihtne. Sellistes küsimustes ma juhendajale siiski vastu ei vaidle ja tegutsen tema soovituste kohaselt.

Atesteerimine läks üle ootuste kenasti. Sain kiita senini tehtud töö eest ja ära märgiti ka see, et maht, mida olen siiani teinud, on olnud märkimisväärselt suur. Kuna kaks viimast aastat olen tegutsenud hirmus, et teised on maru tublid ja mina olen ehk oma akadeemiliste puhkuste tõttu mahagi jäänud, siis olen end korralikult piitsutanud, meeletult palju kirjandust lugenud ja muudkui tegutsenud, tegutsenud, tegutsenud. Nüüd aga selgus, et ehk selles hirmus olen teinud enamgi, kui oleks osanud oodata. 

Mul endal oli väga hea tunne, kui professorid küsisid erinevaid küsimusi töö kohta ja esimest korda elus ma ei pidanud midagi lehitsema ega dokumentidest ega artiklitest infot otsima, mul oli kogu info peas. Tean üsna täpselt, mis detail on mille jaoks, mis arvutused mille jaoks ja millest lähtudes mingid asjad on tulnud. Esimest korda elus tundsin end korraga tööalaselt kindlalt. See on ju minu töö (minu artiklid), mis on kõik detailselt läbi töötatud, kümneid kordi ümber tehtud, asjad on pähe kulunud. Mu viimase mudeli kohta küsis komisjonis istuv professor selgitusi, et miks arvutused poole hoopis teisest printsiibist lähtudes teostatud. Varasemalt oleks taoline küsimus mu rivist välja löönud, sest ma poleks osanud vastupidist seisukohta kaitsta. Nüüd aga selgitasin, miks mul on teisiti tehtud ja miks just nii on otstarbekam minu töös.

Hiljem õhtul sain teada, et mulle määrati tehtud töö eest ka lisastipendium ning nüüdsest olen ametlikult viimase aasta doktorant. Kogu tunnustusest kõige enam liigutas mind mu juhendaja saadetud kiri, kus ta ütles, et nautis mu ettekannet ja, et näeb kuidas olen valmis küpsenud. Olin päevaga äärmiselt rahul ja enda üle väga uhke, sest see teekond pole sugugi kerge olnud ja lõpuni on veel omajagu minna.

Tänase päeva seisuga on olukord siis selline, et viimane artikkel on keeletoimetusse saadetud ja seejärel esitan selle ajakirjale ära. Ees ootab viimase osa- katuseartikli, kirjutamine. Juhendaja juba hoiatas, et see on üks keerukamaid ja närvesöövamaid osasid kogu doktoritöö kirjutamise juures, sest see kirjutis peab olema oma sisult, vormilt ja kogu olemuselt parem, ja tugevam kui kõik senised artiklid. Mis seal ikka, eks ma sean pange pisarate jaoks valmis ja asun tööle. Mul on tunne, et praegusel hetkel ei heiduta mind enam miski. Annan endast nagunii parima, nutan peatäie, kui tarvis ja rühin edasi. Motivatsioon pole iial varem nii kõrge olnud ja samuti ka teadmatus, sest ma pole iial varem katuseartiklit kirjutanud.

Lisaks kirjutamisele on töiseid kohustusi sel suvel väga palju ja puhkust pole mingisugust ette näha. Terve eelmise nädala veetsin taaskord Tartus, sest olin tulevaste tudengite vastuvõtueksamite komisjonis. Võtsime vastu tulevasi koolieelse lasteasutuse õpetajaid ja klassiõpetajaid. Lasteaiaõpetajate eriala konkurss oli terve vabariigi suurim, ühele kohale kandideeris lausa 8 inimest ja üldpilt oli väga kirju. Hästi tore oli näha motiveeritud inimesi. Tulevased tudengid pidid läbima kirjaliku eksami ning lisaks eksamineerisime neid ka suuliselt, et veenduda nende sobivuses erialale. 11 aastat tagasi kandideerisin ka ise klassiõpetaja erialale ja värisesin seal auditooriumi ukse taga.

Suuliseks eksamineerimiseks valmis:

Komisjonipäevad olid pikad ja pingelised ja õhtuks olin nagu tühi sidrun, aga ütlen ausalt, et nautisin seda tööd väga. Igal suvel, kui ülikoolis toimetan, tunnen end kui kala vees. Tunnen, et teen õiget asja ja esimest korda elus tundsin end väga enesekindlalt. Lektorid, kes mulle 8-9 aastat tagasi aineid lugesid, tulid nüüd minu käest teatud infot küsima ja see on väga tore tunne, kui tead, et sul on teistele ka midagi anda, mida nemad veel ei tea. Esimest korda elus tunnen ülikoolis toimetades, et lektorid võtavad mind kui kolleegi, mitte kui tudengit. Asjad on muutunud ja see muutus on hästi tore.

Terve eelmise nädala peatusin muidugi Jana juures, nagu ikka ja tema kohe teab, mida peale pikki tööpäevi on vaja: ühte korralikku trenni ja veini :D

Ülikoolis peale viimast eksamipäeva:

 

Tervitades

Maile