Once upon a time in Hollywood (II osa)

Meie veebruaris toimunud Los Angelese reisi esimest osa saad lugeda SIIT

Kogu reisi vältel oli graafik selline, kus minu äratuskell tirises väga varakult, et saaksin rahulikult tööd teha. Kuna olukord oli selline, et töö vajas hädasti kirjutamist, siis see oli parim plaan, mille suutsin väja mõelda. Õigemini tuli sellele ideele Kaspar, kes juba teab, et ma muutun väga närviliseks, kui oleme reisil, aga tegelikult peaksin tööd tegema ja mu mõtted on pidevalt töö asjadel. Seda olukorda aitab leevendada vaid töö tegemine ja nii ta pakkuski välja, et saaksin hommikutundidel tööd teha ja päeval puhkust nautida ja hetkeks end välja lülitada. Selline plaan tundus mulle väga hea ja nii ma tegingi. 

Kui hommikused töötunnid tehtud, siis suundusime hotelli aeda hommikusöögile:

Beverly Hillsis olid filmidest tuntuks saanud kõrgete palmidega tänavad, kus inimesed lihtsalt peatusid, jooksid keset sõiduteed ja tegid pilte. Meie olime muidugi sama targad turistid:

Sõitsime väga palju Los Angelese ümbruses ringi. Kaspar tahtsis tingimata minna ka kuulsasse Griffithi observatooriumisse, kus on kogu Los Angelese linn justkui peo peal ja samuti avaneb sealt ka uhke vaade Hollywoodi sildile. Mõte oli muidugi hea, aga paraku polnud me ainsad, kes nii mõtlesid ja kohalik parkla ei tulnud oma võimalustega inimeste soovidele järgi. Nii me seal tiirutasime tulutult. Korraga ütlesin Kasparile, et sõidame parklast ära ja tuleme uue ringiga tagasi, aga siis juba maru aeglaselt ning passime lihtsalt peale, ehk keegi sätib samal ajal end just minekule. Mõeldud-tehtud. Täesti nagu saatuse tahtel jalutas üks naine oma autoni ja vabastas meie ees oleva parkimiskoha ja meie plaan õnnestus. 

Kõrguvad hooned pildil on Los Angelese kesklinn ja kõik, mis selle ümber jääb on Las Angeles ja seda ümbritsevad eeslinnad. Meeletu ala, mille linnastu enda alla haarab, täiesti uskumatu vaatepilt. Muidugi linna suurusest olime selleks hetkeks juba aimu saanud, sest vahemaad, mida läbida tuli, olid tohutud:

Käisime ka kuulsa Dolby teatri ees, kus toimuvad Oscarite jagamised igal aastal. Selle sama teatrihoone ees laiub ka kurikuulus Walk of Fame:

 Suur fänn:

 Ma lihtsalt õitsen seal kuulsuste nimede vahel:

Kaspar oli sel reisil teinud sellise vahva üllatuse, et rentis meiele eriti uhke auto. Tavaliselt on meil renditud täiesti suvaline odav auto, millega ringi kärutada, aga sel korral oli ta paar lisasammu teinud ega öelnud mulle selle kohta enne midagi, kui autorendis olles. Sellise autoga on lausa ohlik sõita, pärast ei taha enam sugugi sealt välja tulla :/

 Ühel õhtul käisime Malibu Beachil jalutamas ja kaemas, kuidas rikkad inimesed elavad. Täiesti uskumatu, inimesed lihtsalt elavad nii! Mina nautisin jalutuskäiku ikka väga. Õnneks rannarahvas ei harrasta väga kardinaid ette tõmmata ja nii sain ma oma kiiksuga hobi harrastada. Mulle nimelt kohutavalt meeldib võõraste inimeste akendest sisse vaadata ja uurida, mis mööbel ja üldine kodusisustus neil on. Ah teate, inimesel peab ju hobi olema.  

Järgmisel hommikul olime jälle kõik tegudeks valmis ainult, et enne hotellist väljumist otsustas meie kõige väiksem reisisell ühe une mu süles ära teha. No mis mul selle õndsa olukorra vastu saaks olla!

Kui uni tehtud, siis võis jälle seiklema minna!

Muscle Beach, ikka see sama kus vana hea Baywatch (Rannavalve) filmiti:

 Lastele meeldis rannas väga, mis sellest, et päev oli väga tuuline ja jahe:

 Üks mu lemmikpilte meie reisist: 3-aastane Sergo trotsib tuult rannas ja on ühtlasi samal ajal ka superman.

Minul oli seoses LA reisiga üks ammune unistus. Olen kohutavalt suur filmi Father of the Bride fänn ja ma soovisin tingimata selle filmi maja oma silmaga ära näha. Kasparil õnnestuski see üles leida. Võite mu suurt õnnetunnet ette kujutada, keksisin suurest õnnest täiesti võõraste inimeste koduukse ees:

 

Ühel õhtul jooksime Heliniga ka suurele Hollywoodi sildile võimalikult lähedale, päris teiste inimeste hoovi ka ei soovinud minna :D

 Käisime ka kuulsal Santa Monica Pieril:

Samuti mängisime õhtuti hotellitoas erinevaid mänge:

Oligi aeg asjad kokku pakkida ja lennukile minna. Reisisime päris esimest korda nii suure pundina koos ja minu arvates oli väga vahva. Los Angeles ise jättis sellise tunde, et igal ajal tahaks sinna veel reisile minna, sest avastamist on kuhjaga, aga igapäevaselt nendes liiklusummikutes seal küll istuda ei sooviks. Linn on kuulus oma kohutava liikluse poolest ja nüüd saan isegi aru, et see kuulsus on auga välja teenitud. 

Hotell oli seekord selline elamus omaette, et sinna peab tingimata veel tagasi minema, seniks aga tuleb imelise vaatega hüvasti jätta.

Maile