Sattusin paanikasse

Mul on palju teemasid, millest tahan kirjutada ja kõik on ootel, sest ma  panustan kogu oma aja lõputöö valmimisse. Hetkel aga lükkasin akadeemilised kirjutised kõrvale, sest tundsin, et  pean oma mõtted kirja panama.

Me oleme Kaspariga Tuli ja Vesi. Ma olen hästi temperamentne, süttin kergesti ja kui rõõmustan või vaimustun, siis kogu südamest. Kui emotsioonid keevad üle, siis hakkan väga kergesti nutma, sest tunnen, et tunded ei mahu sisse ära. Kaspar on vana rahu ise. Me oleme peaaegu 14 aastat koos olnud ja kogu selle aja jooksul võin ilmselt ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad, millal ta endast on väljunud. Küll aga oleme mõlemad suures pildis rahulikud ja mõtlevad inimesed. Kalkuleerime ja ei hüppa päris pea ees vette. Arutleme kõik otsused omavahel läbi ja mõtleme läbi head ja vead enne, kui otsuse langetame.

Nüüd on aga olukord maailmas selline, et ma sattusin paanikasse, Kaspar õnneks mitte. Kriitilistes olukordades olen õppinud ennast aitama sellega, et mõtlen kiirelt, mida ma saan teha selleks, et ise ennast aidata (praeguses hetkes siis maha rahustada). Umbes sekundiga oli mulle selge, et mul on rahulikum olla, kui me varume koju asju. Tõsi, wc-pabert me siiski ostma ei tormanud, sest seda leidub meie kodus pea igal ajahetkel lademetes. Me ostame seda korraga väga suurte pakkidega, paigutame kappidesse ära ja siis on pikalt rahu majas. Enne suurt paanikalainet oli meil nö tavapärane wc-paberi varude täiendusaeg ja nii saimegi väga rahulikult selle asjaga ühele poole. Küll aga tundsin, et tunnen end rahulikumalt, kui koju toitu, pesuvahendeid jms varuda.  

Olen ilmselgelt liiga palju uudiseid jälginud ja mul on ka selline tobe komme, et loen inimeste kommentaare artiklite all. Mind jahmatab, kui kurjad mõned inimesed on seoses sellega, et teised paanikas asju ostavad. Jah, ma olen nõus, et poodi ei pea korraga tühjaks päris ostma, aga see halvakspanu, stiilis “ega poed tühjaks jää, ma saan ju iga päev poest vajaliku tuua, kui tarvis”, see on see, mis mind jahmatab. Ma pole hetkegi arvanud, et poed tühjaks jäävad, aga põhjus, miks meie asju varusime, oli väga lihtne – et ei peaks pikka aega rahvarohkesse poodi minema, et enda tervist kaitsta. See ongi peamine põhjus. Teiseks, igal hetkel võidaks riigis kuulutada välja olukord, kus inimestel palutakse tungivalt oma kodudesse jääda mingiks perioodiks. Sellel ajal on lausa hädavajalik, et kodus oleks toitu, pesuvahendeid, pesupulbrit jms.

Meil on tegelikult alati kodus varusid, sest ma olen juba loomu poolest varude inimene, ma lihtsalt tunnen end nii hästi. Aga sellises mastaabis pole asi kunagi varem olnud, kui nüüd. 

Me saame siin isegi piima ette osta, sest see on nii keemiat täis, et kehtib mitu nädalat (jess?!):

Pantry ehk sahver varudega:

Pantry 2 ehk topeltvarud kõigele sellele, mida igapäevaselt nagunii kasutame, aga mis säilivad väga pikka aega (nt kohv, puder, sool, nõudepesukapslid, prügikotid, pesugeel jne). Igaks kümneks juhuks on meil alati olemas ka pudelivesi, seda me praegu ekstra ei ostnud. Samuti on meil taskurätid/wc-paber alati varuga kodus, midagi sellist ei pidanud ka hetkel soetama:

Saime eile õhtul Walmartis sekundiga aru, et teeme õigesti, sest tundus, et kõik inimesed tulid samal ajal poodi. Järjekorrad küündisid lausa poe lõppu. Riiulid olid siiski enam-vähem kaupa täis (100% otsas oli wc-paber, seep ja kõik üldpuhastusvahendid, kaasa arvatud kloor, ning desinfitseerimisvahended). Meie võtsime asja rahulikult, sest hea lugeja juba teab, milline bakterifoob ma olen ja seega on meil kodus desinfitseerimisvahendeid alati ikka varuga olemas.

Muidugi rändas ka esmaabikaup nagu suur vein, ostukorvi. Koduses režiimis peab ikka lõbus ka olema :)

Ameeriklased on harjunud asju varuma, sest siin on alatasa looduskatastroofid ja see paneb inimesi ette mõtlema. Peale Harvey´t lubasin endale, et igal ajahetkel on meie kodus teatavad varud olemas kõige olulisemast, kui reaalselt toast välja ei saa (wc-paber, ravimid, teatav toiduvaru, hügieenitarbed jms). Siin selle varumise üle väga nalja ei tehta, sest inimesed peavad keeruliste olukordadega mitmeid kordi oma elus silmitsi seisma, kus poodi minna polegi võimalik.

Tunnen end nüüd rahulikumalt, aga hea meelega maailmalõpu filme hetkel vaadata ei tahaks… ebamugav ja ärev on olla.

Kuidas teie end tunnete ja mis mõtted seoses olukorraga on tekkinud?

Hoidke end ja oma lähedasi!

Maile