THE day!

31.12.2019 lubasin iseendale, et 2020 tuleb minu aasta. Sellel aastal ma saan oma doktoritöö valmis ja lõpetan selle lõputuna näiva õuduse enda jaoks ära.

Aastal 2014, kui kooli sisse astusin, siis mõtlesin, et 30. juubeliks saan enda kraadi kätte, olen tubli ja teen ära. Ilma pikema selgituseta on tänaseks selge, et see nii ei läinud. Kõik need 6 aastat olen andnud endast maksimumi. Loomulikult on mõni periood olnud viljakam kui teine, ent siiski. Alles jaanuaris, kui käisin ülikoolis oma viimast artiklit esitlemas, tuli minu juurde esimese kursuse doktorant, kes ütles, et tema plaanib nelja aastaga kraadi kindlasti ära teha, ta ei soovi seda aega kuuele aastale venitada. Vaatasin tema poole, naeratasin ja ütlesin, et minul täitub kuus aastat. Esmakursuslane vajus näost ära.

Tean vaid mõnda inimest, kes on suutnud kraadi 4 aastaga kätte saada, müts maha nende ees, ma ei tea, kuidas nad seda tegid. Siiski, esimesel kursusel on lihtne viltu vaadata (või mõelda) nendele, kellel kulub kraadi saamiseks rohkem aega, mõnel lausa mitu korda rohkem. Doktoritöö tegemine on keerukas protsess, mis nõuab meeletult palju pühendumist ja ressursse (sisemist motivatsiooni, aega, tervist, töökust, raha, närvikulu, lähedaste toetust), kui mingi osa sellest nimistust on puudulik, siis hakkab see koheselt mõjutama ka seda, millisel kiirusel lõpuni liigutakse. Minul ütles üsna õpingute alguses tervis üles ja kohe korralikult, seega tuli teha väga suured elukorralduslikud muudatused. Paljud inimesed loobuvad oma tööst, sest doktoritöö kirjutamine on juba ise täiskohaga töö ja selle kõrvalt muud ametit pidada ei ole kerge ülesanne. Tänaseks on õnneks stipendium niivõrd korralik, et saabki end “vaid” doktorantuurile pühendada. Nii on see olnud vaid viimased paar aastat. Kui ma ise kooli sisse astusin, siis oli stipendium võrdne summaga, mille iga kuu korteriomanik meilt üüriks küsis. Ülikooli eesmärk on stipendiumit veelgi kergitada, et inimesed esimese sammuna töölt ära tuleksid, kui nad doktorantuuri astuvad ja pühenduksid end 100% õpingutele. See on üllas eesmärk, aga kas see ka selliselt läheb, eks seda näitab aeg. Muidugi on ka andekamaid inimesi, kes saavadki mitme asjaga korraga hakkama. Praktika näitab, et töökoha ja õpingutega paralleelselt opereerimine nihutab üldjuhul lõpetamise kuupäeva plaanitust märgatavat kaugemale.

Niisiis algas aasta minu jaoks täiesti uues tempos. Teatasin oma perele ja sõpradele pidulikult, et mind sisuliselt mõnda aega nende jaoks ei ole. Olen isekas ja järgnevad kuud on minu jaoks täielikult nr 1 vaid  doktoritöö. Täpselt nii see oligi. Ärkasin ka nädalavahetustel varakult ja muudkui tegutsesin. 

Jaanuari lõpus oli korralik tagasilöök. Veetsime juhendajatega 3 päeva kirjutamislaagris Kubijal ja sealt naastes tabas mind suur ärevushoog. Ma ei saanud magada ega olla. Hakkasin manustama vitamiine, et oma keha ja vaimu turgutada ja tegutsesin edasi või õigemini, sundisin end tegutsema. See oli hästi must periood ja mul oli tunne, et ei jätku jõudu ega oskusi lõpuni minna. Selline tunne oli, et selle töö kirjutamine käib minu teadmistest ja tarkusest üle, et mu mõistus lihtsalt ei küündi sinnani. Ütlesin selle ka juhendajatele välja ja eks nad said aru, et olen päris nurka surutud. Plaan oli järgnev: ma panen oma tarkuse paberile ja nemad annavad kiiresti tagasisidet, kas selle tase on piisav või mitte. Mul oli vahepeal tunne, et olen nagu robot, lihtsalt tegutsen, ei ole aega midagi muud mõeldagi.

Jaanuari lõpus sõitsin Houstonisse tagasi ja jätkasin veelgi suurema tempoga kui Eestis. Juhendajatelt tuli esimene positiivne tagasiside – tekst on piisavalt kõrge tasemega, tegutse aga edasi! Oh taevas, kas tõesti?! No see innustas mind ilmselgelt meeletult ja enam polnud vahet, mis päev on või mis kell on. Tegin iga päev nii, nagu vaid mõelda jaksasin.

Veebruaris käis Kaspari õepere meil külas, mis oli hea vaheldus. Sain korraks rattalt maha. Siiski ärkasin igal hommikul varakult, et mitu tundi tööd teha enne, kui kogu perekond üles tõuseb. Ning lõpuks lähenes kuupäev, mille olin endale seadnud – 13.03. See oli päev, mil pidin töö ära esitama. Mul oli detailne töökava, kuidas selle eesmärgini jõuda. Nädal enne kuupäeva teatas juhendaja, et ma ei jõua esitamiseni 13.03, töö pole veel piisavalt küps. Tundsin, et vajun suurde musta auku. Jaks oli otsas, meeletu füüsiline ja vaimne väsimus. Teate seda tunnet, kui jooksete pikamaajooksu ja ainuke, mis veel jalgu edasi liigutab on teadmine, et lõpp juba paistab.... aga siis keegi nihutab seda finišijoont nii kaugele, et seda pole enam näha ja jalad keelduvad edasi liikumast, jaks on korrapealt kadunud. 

Kaspari roll oli siin tohutu. Tema innustus ja tugi, et lõpuni välja minna on hindamatu. Ja ega polnudki muud, kui hommikul varakult üles ja tööle, nii kaua, kui vaja. Mäletan hästi, et ühel reedel tulime kontorist kell 21.30 koju, mul olid silmad juba pahupidi. Kaspar oli truu kaaslasena terve aja samuti kontoris ja tõi mulle vahepeal alt automaadist pirukaid ja šokolaadi, et ajust veel viimane välja pigistada. Järgmisel hommikul ärkasin jälle varakult ja asusin tegudele - no enam ei ole palju jäänud!

Ja lõpuks ometi saabus see kauaoodatud juhendaja otsus, et töö on küps, võib ära esitada. Saatsin kogu teksti Kanada keeletoimetusfirmasse (kasutame neid juba aastaid) ja jäin toimetatud teksti tagasi ootama. Samal ajal tegelesin ülejäänud dokumentidega, mis oli vaja koos täistekstiga esitada ja siis tuli teha see viimane klõps – saata kõik dokumendid ja doktoritöö ülikoolile ära. 

23.03.2020 kell 13.30 sai töö esitatud. Esitatud. ESITATUD!

Mis edasi?

Nüüd on mõned nädalad puhkust ja siis on kaks valikut:

1)      Töö lükatakse tagasi, sest ei tunnistata piisavalt heaks.

2)  Töö on piisavalt hea, et doktorant saab tulla seda eelkaitsmisele kaitsma. Sellisel juhul toimub eelkaitsmine 4-6 nädala jooksul alates esitamise hetkest. Eelkaitsmisel on kolm võimalust, mis saab juhtuda:

a)  Töö lükatakse tagasi, sest pole piisavalt hea. (Praktika näitab, et seda juhtub kahjuks sageli.)

b) Töös on vaja teha 29374892374892374 muudatust, kuid peale nende tegemist pääseb lõplikule kaitsmisele. (Üsna sage ja nö tavapärane.)

c)  Töö on nii hea, et on vaja teha vaid 7 muudatust ja pääseb kiiresti otse edasi lõplikule kaitsmisele. (Juhtub väga-väga-väga harva.)

Maile