Ööuni on muutnud maru
rahutuks. Hommikul ärkan enne, kui uni ära läheb, edasi magada ei saa. Õhtul
kukun voodisse nagu pikast füüsilisest päevatööst väsinud talupoeg, mis on
iseenesest hea, jään umbes poole sekundga magama, aga unenäod on väga elavad ja
hommikul on tunne, nagu oleksin kuskilt spordivõistlustelt tulnud. Nimelt,
neljapäeval on mul eelkaitsmine ja see ei lase juba praegu enam rahus olla.
Olen mitu nädalat oma ettekannet teinud ja nüüd harjutan mitu korda päevas
kaitsekõnet. Mõtlen oma peas välja kõikvõimalikke küsimusi, mida nad seal
küsida võivad ja kuidas ma siis neile võiksin vastata. Loen oma töö täispikkuses
korduvalt läbi, et iga nüanss oleks peas (mida ta tegelikult juba tänaseks ongi,
aga noh..). Ma ei saa teha muud, kui end maksimaalselt ette valmistada ja
oodata ning loota, et jään neljapäeval ellu. Täna on reede ja mul on juba
tunne, et hakkan oksele, väga ebamugav on olla.
Oleme kogu
karantiiniaja (täna juba 8 nädalat täis) väga intensiivselt trenni teinud, ikka
nii 5x nädalas. Trennitund on enam-vähem ainuke aeg päevas, kus ma ei mõtle
kaitsmisele. Soetasime endale virtuaalsed treeningud, kus treener teeb ees ja
karjub kaasa, kuidas ma ikka suudaksin 15 kükki veel juurde teha juba eelnevale
65 kükile. Treeningud on väga intensiivsed ja kui trenn läbi, siis tavaliselt variseme
Kaspariga mõlemad mõneks minutiks matile enne, kui suudame end venitama hakata. Hästi mõnus, ise ei piitsutaks end elusees nii intensiivselt, aga kui virtuaalne treener karjub, et suudan veel, no siis ikka suudan ka. Trenni käime parkimismaja katusel tegemas, sest aed on suletud ja jõusaal on samuti suletud.
Parkimismaja katusel on hea vaade ja lisaks trennile käisime seal ka eelmisel pühapäeval "rannas", sest aed on suletud:
Jõusaalist
võib ainult lintide vahelt läbi jalutada, et oma pakk automaadist ära tuua ja
selleks puhuks peab nägu tingimata maskiga kaetud olema, hoiatussildid on igal
pool üleval:
Nakatunute arv tõuseb
iga päevaga ja ma tunnen, et see karantiinielu on korralikult mulle naha alla
pugenud.
Kuna iga päev on üsna sarnase näoga, siis laupäevadest oleme teinud
endale hästi toreda päeva kogu karantiini vältel. Käime alati pikal jalutusringil ja igal laupäeva õhtul tellime
erinevast restoranist uhked praed ja laenutame mingi hea filmi vaatamiseks.
Vähemalt midagigi erilisemat, kui teistel õhtutel.
Ah, muideks, Kaspar loeb vabal ajal Forbes´i ajakirja ja seal oli seekord ka kodumaised nimed välja toodud :)
Kuidas teie vastu
peate?
Ma arvan, et Sinu närveerimist ei olegi praegu võimalik vähendada. Mul üks hea sõbranna on oma baka eelkaitsmisel järgmisel nädalal ning ma saan aru, et ma ei suuda kuidagi teda rahustada. Ainus mida saan talle ja Sulle öelda: usu endasse, oled andnud endast parima ja sealt edasi on juba saatus. Kõik läheb mööda!
VastaKustutaMinu pere eriolukord on möödunud palgatööd ja kodust remonti ja aiatöid ühildades. Täna said viimased põrandaliistud paika, kasvuhoone korda ja muru on niidetud. Nüüd võib logelema hakata! Eriolukord Eestis leeveneb hoogsalt. Täna võisid kõik soovijad praamile pileti osta ja saartele sõita. Mind teeb see murelikuks. Aga ma tean, ma olen liiga suur muretseja. Loodan muidugi parimat ja rõõmustan kui minu kartused asjatuks osutuvad. Olge teie vaprad ja rõõmsad! H Saaremaalt
Aitäh toetuse eest! Meil on igal nädalal sõbrannadega “Zoomi veinikas” ja tänasel miitingul tegin neile oma esitluse nii harjutamise mõttes ning see vähendas mu ärevust täiesti märgatavalt. Ootan juba neljapäeva väga, et see õudus lihtsalt läbi saaks.
KustutaTe olete karantiini ajal siis igati tegusad olnud. Ma arvan, et remondi tegemine praegusel ajal on päris hea lahendus – viib mõtted olukorrast eemale ja samas on reaalne ja positiivne tulemus silmaga näha.
Tõesti on tore kuulda ja ka uudistest lugeda, et vähemalt kodumaal on olukord tunduvalt parem, kui meil siin.
Jõudu eelkaitsmiseks! Sul läheb kindlasti hästi, sa oled kõvasti vaeva näinud ning jäänud on vaid viimased pingutused.
VastaKustutaEestis tundub jah jälle elu tasapisi normaalsemaks muutuvat - inimesed liiguvad tänavatel, välikohvikud lahti jms. Ühest küljest muidugi on hirm, äkki on liiga vara aga teisest küljest on tore näha, et elu päriselt seisma ei ole jäänud. Olen leppinud paratamatusega, et hetkel on mul totaalselt vale töö (õnneks veel on...) ja kõik muu on ootamas paremaid aegu.
Aga küll need paremad ajad ka tulevad, sisemine optimist minus ei kaota lootust.
Suur tänu kaasa elamast! Eks see on ka üks põhjus, miks ma oma kõnet väga palju harjutan – juhuks, kui närv veab olulisel momendil alt, siis on lootust, et ehk mälu vähemalt ei vea samal hetkel samuti mind alt.
KustutaMeil siin avatakse ka vaikselt nii baaride kui ka poodide uksi ja näiliselt tundub, et justkui normaalsus taastub, aga üha suurenevad numbrid ei anna mulle rahu ja seega meie Kapsariga vähemalt veel kaubandusse, kohvikusse ja mujale ei julge tormata. Üsna tõenäoline, et mingil hetkel katkeb ka meie kannatus ja soov “normaalsuse” järgi saab hirmust võitu.
Praegusel ajal on vist tõesti pigem suur õnn see, et töökoht on veel säilinud hoolimata sellest, kas see on soovitud amet või pigem mitte.
Väga palju vist kurta ei saa. Looduse keskel elamisel on oma eelis ning oleme kõvasti erinevate matkaradadega tutvunud. Algul lausa iga päev, nüüd oleme veits tagasi tõmmanud. Ma tegelen tasapisi ka kirjutamisega. Üks noorteka käsikiri õnnestus valmis saada ja kirjastusele saata, nüüd järgmised ette võtta.
VastaKustutaPoes pole pikalt käinud. Kuna mul on immuunpuudulikkus, siis läheb poodi abikaasa ja ma mängin seni autos Animal Crossingut :D Eriolukord õnneks tasapisi leeveneb aga päris nii tasahilju. Hambaarst ja silmaarst võtavad uuesti vastu, treenerid võivad uuesti eratrenne anda (mul on kogu see aeg trennitegemine Instagram live vahendusel käinud, ise tõesti ei viitsiks end nii palju sundida) ning maskikandmine on kohustuslik, kui ei õnnestu 6ft distantsi hoida. Eks näeb, mis järgmine samm on. Tahaks loota, et varsti pääseb uuesti mäele. Ma kahtlen, et uuesti külastajatele avatakse aga nöörid, pehmendused jms kila-kola kõik samas kohas, kuhu märtsis jätsime. Need oleks vaja kokku korjata ja mägi korda sättida.
See on suurepärane, kui on võimalus loodusesse minna. Kujutan ette, et see mõjub praeguses olukorras vägagi rahustavalt. Tunnen ise sellest väga puudust, elame nii linna keskel, et ilma autota ei ole kahjuks võimalik päris looduse keskele kahjuks minna.
KustutaMa pole kunagi varem netitreeninguid teinud ja karantiiniaeg on avanud selles osas lausa uue ukse. Minu meelest väga tõhus viis treenimiseks.
Ka Texases on piiranguid lõdvemaks lastud ja kohvikuid ning poode avama hakatud. Tänavatel on korraga nii palju autosid liikumas, et näiliselt tundub, nagu kõik oleks endine, aga tegelikult ju ei ole. Numbrid tõusevad kahjuks endiselt ja mingit stabiilsust veel märgata ei ole.
Tugevat närvi kaitsmisel. Aastaid tagasi käisin Martin Veinmanni esinemise koolitusel ja sealt saadud üht olulist nippi kasutan siiani (pean päris palju esinema)...enne publiku ette astumist teen hingamisharjutust: sulen silmad, mõtlen mõnele kaunile mälestusele/inimesele, hingan sügavalt sisse, loen kuni viieni ja hingan rahulikult ja aeglaselt välja. Seda protseduuri kordan 3 korda. Kogu keha lõdvestub ja närvipinge kaob. PS oluline on muidugi mitte muuta oma "opening line'i". Teadmisi on Sul rohkesti ja ajul on imeline omadus leida sügavatest soppidest üles ka see, mida Sa viimasel ajal meelde jätnud pole. Kõik läheb suurepäraselt!
VastaKustutaKarantiini aeg looduserüpes on rahulik, näen rohkem kitsi, rebaseid ja jäneseid, kuulan linnulaulu. Kodukontori aknast avanev vaade on tüünelt roheline, puudel tärkavad lehed. Tööd on hetkel rohkem kui küll, päevad on intensiivsed ja väsitavad. Lõunapaus on raudkindlalt paika pandud, siis käin jooksmas - teen 6-7 km ringi - ja nii igal tööpäeval. Nädalavahetusel puhkan, va pühapäev, kus teen pikema jooksuringi. Kontorisse veel nii pea ei saa, ausalt ei tunne sellest ka väga puudust, kui siis ainult mugavast kontoritoolist. Puudust hakkan tundma hoopis lõunapausi jooksuringist. Abikaasa majandussektor on nullis, hetkel ei taha isegi mõelda sellele, valus-väga valus hoop. Oleme selle korra üle elanud, seekord tundub see hoopis karmim.
Lõpetan hoopis positiivse noodiga, eile õhtul möllasin kasvuhoones, esimesed tomatid ja kurgid said uue elukoha ja ööseks teki peale (igaks juhuks, sest veel eile oli öökülm - maa oli kella 5 ajal hommikul täiesti valge). Lapsed said ka trenni - topeltrõõm.
Aitäh toetuse eest! Olen isegi päris mitmel avaliku esinemise kursusel käinud, kuid Sinu pakutud nippi pole kuskil soovitatud – katsetan selle neljapäeva hommikul ära. Siiani pole mul esinemisega probleeme olnud, aga kuna tegemist on mu karjääri kõige tähtsama etteastega (siiani), siis kardan kõige enam, et närv veab alt. Pinge on tohutu.
KustutaTore on kuulda, et väga palju inimesi saab karantiini looduses veeta, see mõjub vaimule kindlasti väga hästi. Ma arvan, et taimede kasvatamine on eriliselt teraapilise võimega. Eestis elades kasvatasin terrassil lilli ja maitserohelist. Mulle endale ka meeldib, kui päeval on struktuur ja plaan on paigas, kaootilisus tekitab segadust ja ebamugavust. Praegusel ajal on tõesti suur õnn, kui töö on säilinud. Siinsed töötuse numbrid kerkivad iga päevaga sellise kiirusega, et uudiseid on lausa ebamugav jälgida.
Sul on suur töö tehtud, nüüd vaja vaid piduliku pauguga lõpetada see asi. Sa tunned oma tööd unepealt, sa oled kindel oma töös ja sa oled uhke oma töö üle. Kaitsmisel sa rokid kindlasti!
VastaKustuta❤
Kustuta