reede, 15. mai 2020

Eelkaitsmine


Pühapäev, 10.mai
Sain esimese retsensiooni oma tööle kätte, see oli 4lk pikk ja tõmbas mind korralikult lukku. Alustuseks ei suutnud kõike läbigi lugeda. Läksime Kaspariga trenni tegema, kus hakkasin keset trenni nutma.

Esmaspäev, 11.mai
Hommikusöögi kõrvale avasin arvuti. Teine retsensioon oli saadetud. Helistasime juhendajaga pikalt ja kogu ülejäänud päev möödus nuttes. Ma ei mäletagi, millal ma viimati sellise nutumaratoni tegin. Õhtuks tahtsid silmad peast välja tulitada.

Teisipäev, 12.mai
Hirmsasti ajas nutma, aga hoidsin muudkui tagasi. Järjekordne pikk kõne juhendajaga. Jube masendav olemine. Mille jaoks ma seda teekonda 6 aastat tagasi üldse alustasin? Hakkab ununema...

Kolmapäev, 13.mai
Kogu sisikond on pahupidi, jube ebamugav on olla. Süda taob pidevalt ja rahulikust olemisest võib vaid und näha. Ainuke rahu saabub trennitunnis, aga see kaob koheselt, kui trenn on läbi. Terve öö „viibin eksamil“, iga kord, kui silmad sulen, olen jälle seal.

Neljapäev, 14.mai
Äratuskell on 5.45, aga mina olen juba ammu enne seda üleval. Terve keha väriseb. Püüan meenutada kunagist magistritöö kaitsmist, meenutan doktorantuuri sisseastumiseksamit, igasuviseid atesteerimisi (mis on sisuliselt ka kaitsmised). Ei, mitte iialgi varem ei ole ma nii närvis olnud, mu jalad füüsiliselt värisevad. Kaspari valmistatud hommikusöögist suudan vaid 1,5 lusikatäit putru alla suruda ja ühe ainsa lonksu kohvi, kõri oleks justkui sõlmes.

Arvuti panime juba eelmisel õhtul valmis, mõõtsime ära kauguse, et ma ekraanist nö viisakast kaugusest välja paistaksin, mitte ainult mu nägu. Kõik majapidamises olevad kõrvaklapid proovisime ära ja valisime parima välja. Tegime isegi katsesessiooni Zoomis, kus Kaspar oli magamistoas enda arvutiga ja mina söögitoas enda omaga. Kõik oli valmis pandud. Kaitsekõne viimse mõtteni pähe harjutatud. Kõike, mida ma sain kontrollida ja enda heaks teha, ma olin teinud. Närve kahjuks kontrollida ei saa.

Tegemist on mu senise elu kõige olulisema kaitsmisega, kaalul on väga palju. Huvitav kas nad näevad, kuidas mu kleit liigub, sest süda taob nii meeletu kiirusega? Vaatasin peeglisse, meenutasin lugeja soovitust enne kaitsmist ja siis oligi aeg.

Sa oled 6 aastat oma tööd teinud, mine ja näita neile kõike seda, mida sa tead. Võta ennast kokku ja unusta kõik muu. Võta ennast maksimaalselt kokku.

Kell sai täpselt 7.00.

Kümne inimese näod vaatasid mulle ekraanilt vastu ja ma alustasin. Minu ettekandeks oli ette nähtud 30 minutit. Ettekanne sujus laitmatult. Harjutan kõikideks oma ettekanneteks lugematul arvul kordi nii, et kõne oleks võimalikult loomulik, sujuv ja nii peas, et keset ööd kell 2 võiksin selle unesegasega ka ette kanda.

Järgmisena sai sõna esimene retsensent ehk siis (30 min) küsimusi esitada ja seejärel teine retsensent (30 min).  Kuna olin nende retsensioonidega juba eelnevalt tutvunud, siis ma enam-vähem kujutasin ette, mis sealt tuleb ja ühtegi vastust just otseselt võlgu ei jäänud. Olin otsustanud, et ma ei prindi oma tööd välja, vaid keskendun ainiti küsijatele ja vastan neile peast. Ma tean ju oma tööd peast, ma tean täpselt, kus miski on ja mille pärast sai tehtud ja lehitsemine ajaks vaid fookuse ära. See oli õige otsus.

Seejärel anti sõna komisjonile ja neli liiget sai küsida nii palju küsimusi, kui nad soovisid ja seda nad soovisid. Neid küsimusi ma ette ei teadnud ja see oli korralik turmtuli, mille all oli kohutavalt ebamugav olla. Ma arvan, et ma pole mitte iialgi varem nii ebamugavalt end tundnud. Piilusin vahepeal kella ja mõtlesin endamisi, et millal see õudus ometi lõppeb, ma ei suuda enam. Korraga tundsin, et olen nii kohutavalt väsinud, et vajun laua alla. Õnneks nägin ennast koguaeg ekraanist ja tõmbasin ruttu selja sirgu tagasi. Kui kogu küsimustevoor oli tehtud, siis mindi nö teise Zoomi ruumi otsust tegema, mina ootasin oma Zoomi keskkonnas mõnda aega. Umbes veerand tunni pärast nad naasesid ja ladusid ette korraliku nimekirja asjadest, mida doktoritöös tuleb muuta. Mõned asjad on ikka väga suured (nt üks peatükk tuleb juurde tekitada jms), üks arvutustelahendus/mudel tuleb ümber teha (pole aimugi veel, kuidas) jne jne. Neid asju on väga palju. Mingit ajalist limiiti mulle ei antnud. Öeldi, et kui kõik muudatused on ükskord tehtud, siis esitan neile kogu kupatuse uuesti ära, seejärel nad loevad kõik üle ja otsustavad, kas töö väärib lõplikule kaitsmisele saatmist või siiski mitte.

Positiive oli see, et mu ettekannet ja esinemist kiideti väga, et keelekasutus on korrektne ja selge ja kogu ettekanne väga rahulik ja enesekindel (mhkmmm...näiliselt). Samuti tunnustati suure töömahu eest ja, et teema on väga vajalik ja praktiline ja keegi ei öelnud, et töö on otseselt halb, lihtsalt...seal on vaja mustmiljon asja muuta, juurde kirjutada/uurida. Tööd on kuhjaga.

Kogu protseduur kestis kokku 2,5h peale mida oli meil kohe Skype koosolek juhendajatega tunnike või rohkem ja peale seda ma tundsin, et suren näga (hommikul ei suutnud midagi süüa) ja telefon oli juba punane, sest ema ja õde olid kodumaal hullumas. Seega kühveldasin supi sisse, tegin kiired kõned kodustele ja pugesin voodisse, uinusin sekundiga. Kaspar ütles mulle hiljem, et pole mind iialgi varem nii elemendist väljas näinud, kui sellel hommikul. Ma pole end mitte iialgi varem nii elemendist väljas tundnud.

Nüüd on jälle inimese tunne ja täna õhtul saan juba varem valmis ostetud lohutustorti süüa (mõtlesin, et kui asi kisub ikka väga hapuks, siis on mul vähemalt tort). Vähemalt nad ei lükanud mu tööd tagasi. Pean oma pea püsti ajama ja lihtsalt edasi minema, liiga pikk tee on käidud, et nüüd seisma jääda.


 Ilusat nädalavahetust!


18 kommentaari:

  1. Oeh, et see teekond siis nii keeruline peab olema. Ikka tõeline närvide mäng! Ja kuigi on veel vaja neid muduatusi teha, siis loodan, et komisjoni positiivsed kommentaarid aitavad selle juures vastu pidada. Tubli oled!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh kaasa elamast, Ene! See teekond on tõesti üle ootuste keeruline kahjuks. Muudatusi on vaja väga palju teha ja eks selleks kõigeks peab end natuke koguma kõigepealt.

      Kustuta
  2. Ma juba üleeile õhtul mõtlesin, et see peaks ju nüüd möödas olema ja ei tea kuidas läks jne. Päevakaupa kirjeldusi lugedes mõtlesi, miks, miks, miks ometi peab inimene niimoodi piinlema. Aga selge see, kohusetundlikud, targad ja tublid inimesed ongi mures enne selliseid asju. Teistsugused inimesed lihtsalt ei jõuagi nii kaugele. Sul on komisjonilt saadud positiivne tagasiside, Sul on konkreetsed tööülesanded ja Sul on siht silme ees. Arvatavasti alustad esmaspäeval võimsa "töömürinaga". Soovin Sulle nädalalõpuks mõnusat puhkust! H Saaremaalt

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Nii armas, et nõnda kaasa elad! Olen väga tundlik ja hella hingega ja eks seetõttu lähevad ka asjad rohkem südamesse, kui ehk mõnel teisel. Olen kindel, et kõigil see teekond siiski päris nii keeruline ei ole, kui minul (ma vähemalt väga loodan, et ei ole).

      Kustuta
  3. Süda põksus ja ootusärevus oli suur ka kaasamõtlejal. Tean, et võtad kõik ettepanekud ja tähelepanekud pulkadeni lahti, paned kokku ja oled taas valmis. See tee on pikk ja peabki olema, sest kõik selle tähiseni ei jõua (mina isegi ei unista). Au ja lugupidamine kõigile, kes selle tee on läbi käinud ja eesmärgi saavutanud. Järgmiste võitudeni, üks on Sul juba olemas!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur tänu kaasa elamast ja mõtlemast! Mul läheb tõenäoliselt omajagu aega, et kogu saadud tagasiside üldse läbi seedida. Mõtlen isegi, et müts maha kõigi nende inimeste ees, kes selle teekonna on lõpuni käinud ja seda veel väikeste laste ja töökoha kõrvalt, mina ei tea, kuidas nad seda teevad ja mitu tundi selliste inimeste ööpäevas küll on.

      Kustuta
  4. Ma selgitan oma töös välja, milliseid konkreetseid strateegiaid õpetajad kasutavad emakeeletundides, et algklasside õpilaste tekstimõistmist toetada. Tekstist arusaamist on vaja igas tunnis, sellest sõltub suures osas kogu akadeemiline edukus koolis ja ka edaspidises elus. Seega tegemist on äärmiselt hädavajaliku oskusega, mis iseenesest ei arene ja vajab väga konkreetset tuge ja arendamist.

    VastaKustuta
  5. Väga põnev...eneseharimise mõttes sooviks lugeda.

    VastaKustuta
  6. Kui töö on ühel hetkel valmis ja kaante vahel, siis on see elektrooniliselt kõigile vabalt kättesaadav :)

    VastaKustuta
  7. Tänan südamest oma lugejaid toetuse ja kaasaelamise eest, see tähendab mulle väga palju! Blogis on lihtne kajastada helgeid momente, aga ilmselgelt elu ei koosne alati vaid nendest. Käesoleva blogiga pole ma kunagi soovinud luua mingit "kindlat kuvandit" meie elust, vaid kirjutada ikka asjadest nii, nagu nad päriselt on. On äärmiselt liigutav näha, et inimesed mõtlevad ja elavad kaasa ka nendele keerulistele etappidele. Suur tänu teile!

    VastaKustuta
  8. Oeh, minu absoluutne lugupidamine, et sa selle kõige valguses ikkagi edasi rühid - ma oleks vist ise ammu alla andnud.

    Kaalun ise hetkel, et kas üritada astuda millalgi doktorantuuri (küll hoopis teistsugusel erialal), aga absoluutselt iga inimene, kellega ma sel teemal rääkinud olen (st inimesed, kel on juba doktorikraad) ütlevad mulle peaaegu ühest suust, et kui nad oleksid teadnud, KUI hull selle kraadi tegemine on, siis nad ei oleks seda ettegi võtnud. Seda enam minu suur austus, et sa ikkagi selle teekonna ära lõpetad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh!
      Ma olen arvamusel, et doktorantuur on iga inimese jaoks erinev kogemus ja saan siinkohal rääkida vaid enda omast. Minu teekond on olnud kõige keerulisem katsumus, mis ma oma elus olen ette võtnud (ja see pole veel läbi). Selle 6-aasta jooksul olen pidanud tegema omajagu ohverdusi ja kannatajaks on alati pere ja sõbrad. Mul on väga vedanud, sest mul on äärmiselt toetavad inimesed ümber. Küll aga olen veendumusel, et seda teekonda tasub ette võtta sellisel juhul, kui on olemas väga tugev sisemine motivatsioon. Kas ollakse valmis töötama igal ajal (nädalavahetustel; pühadel; suvel, kui teised pereliikmed puhkavad) jne). Viimastel aastatel on minu ainukeseks puhkuseks olnud nö pikad nädalavahetused siin ja seal (ja teinekord on sealgi arvuti kaasas). Sellise tempoga tegutsemine õpetab aega planeerima ja väärtustama uuel tasemel ja puhkama ka väga väikese ajamahuga. Siin on aga oluline just see, kas ja kuidas pereliikmed sellega nõus on. Jällegi – minul on lihtne, mul on äärmiselt toetav mees, kes seab meie puhkuseplaanid ja tegelikult kogu meie elu minu graafiku ümber, samuti ei ole meil väikeseid lapsi, kelle arvelt see aeg on võetud.

      Kahjuks on värskete doktorite seas levinud ütlus, et “doktorikraad tuleb koos tervisehäiretega”. 6 aastat tagasi ma naersin selle lause peale, enam mitte. See teekond ei võta mitte osa sinust, vaid ta võtab (kohati) sind üleni ja sellega ei ole kerge hakkama saada.

      Miks siis seda üldse ette võtta, kui see teekond on sulaselge põrgu?

      Ma vastan küsimusele küsimusega: millised suured asjad elus tulevad kergelt?
      Me vaatame dokumentaale “kuulsate ja rikaste” eludest ja ohkame, kui kaugele nad on jõudnud. Viimastel nädalatel jookseb Netflixist Michael Jordani karjääril põhinev dokumentaal “The Last Dance”. See saade (ja nii paljud muud taolised) näitab sulaselgelt, et millegi suure saavutamise taga on meeletu töö, enesedistsipliin, areng ja enesesund.

      Minu eluunistus oli ja on endiselt saada doktorikraad ja ei minu ega mu pere jaoks ei ole enam (kahjuks?) piiranguid, mida selleks tegema peab, et selle kraadini jõuda. Jah, kui keegi oleks mulle 6 aastat tagasi täpselt kirjeldanud, milline see teekond välja hakkab nägema, siis ma ei oleks seda ette võtnud, see oleks tundunud täiesti utoopiline enesepiin. Mu abikaasa ütleb aga selle kohta väga hästi: “Mida muud sa siis praegu teeksid, kus oleksid õnnek ja tunneksid, et täitsid oma eluunistuse?” Vastus on lihtne – mitte midagi muud. Minu jaoks on ainult üks väljund – saada see kraad, ükskõik, kui keeruline see teekond on. Kui Sinu sisemine soov on sama tugev, siis igal juhul soovitan. Ma arvan, et hullem on ühel päeval kahetseda seda, mis tegemata jäi, kui seda, mis sai tehtud.

      Kustuta
  9. Hea, Maile!

    Ma vist nüüd kommenteerin teist korda siin, aga loen su seiklust ja elan Sulle mõttes kaasa. Olenemata sellest, et teekond on paras põrgu, oled Sa ju nii lähedal lõpule...ainult viimane ots ju veel. Usun, et Sa saad sellega hakkama. Hea on ju see, et Sa tead mida muuta ning parandada. Hullem oleks, kui see tagasiside oleks suvaline mula, mis Sind kuidagi edasi ei aita. :)

    Lisaks, need olukorrad milles oleme praegu, tunduvadki alati rasked. Hiljem neile tagasi vaadates on jäänud ainult hea mälestus. Mäletan kunagi, kui tahtsin ühte väga uhkesse tantsutüdrukute gruppi saada. Sinna kvalifitseerusid ainult iluvõimlejad ja piitspeenikesed. Hehe, ei vastanud ma ühegile tingimusele, aga mul oli suur kirg ja soov. See unistus tundus ühe 17-aastase jaoks nii kauge ja raske. Võin spoilida ja öelda, et läbisin katsed ja olin üks 10st, kes sisse sai. :) Ehk ära anna alla ja iga asi on millekski hea, seda lihtsalt praegu ei tea. :)

    Plaanin ka ise doktorantuuri astuda, sinna läheb muidugi veel aega, aga innustust olen saanud ma Sinult! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh kaasa elamast, mõtlemast ja kirjutamast!

      Tegelikkus on siiski selline, et mu töö lükati mingis mõttes tagasi ja teha ning muuta on väga palju enne, kui selle saab uuesti ära esitada. Seega see “viimane suts” võib kujuneda mitmekuiseks maratoniks. Ühest küljest on muidugi hea, kui öeldakse mida muutma peab, teisest küljest aga, kui öeldakse, et peatükk (peatükid) on tööst puudu, siis on tunne, justkui oleksid jälle alguses tagasi – kustkohast ma siis nüüd jälle pihta hakkan? Üsna keeruline olukord.

      Ma ei ole täna lõpuni veendunud selles, kuivõrd hea mälestus kogu sellest teekonnast jääb, küll aga on see meeletu õppetund ja seda lausa mitmel rindel. Hetkel olen muidugi juba punktis, kus ootan seda vabanemise tunnet, tõenäoliselt peab seda siiski veel mõnda aega ootama.

      Tore on lugeda, et täitsid oma unistuse ja saavutasid selle tööga, mitte vaid tahte pealt. Ma kusjuures arvangi, et suured saavutused ja unistused täituvad pigem suure töö tulemusena kui, et mingi totaalse “ime” näol. Doktorantuuri häda on aga selles, et kuna teekond on niivõrd pikk, siis siht kaob vahel silmade eest ära, inimene väsib, elukorraldus muutub jne.

      On hästi üllatav lugeda, et minu teekond on mingil määral kallutanud või innustanud kedagi teist oma õpinguid jätkama. Olen tahtnud kogu sellest meeletust teekonnast hästi reaalse pildi manada, millel on languseid ja veel suuremaid languseid ja musti auke, kuid siiski ka tõuse ja toredaid momente. Loomulikult on see keeruline teekond, aga milline ei oleks? Päeva lõpuks elame igaüks oma elu ise ja igaühe enda jaoks peab see valitud tee õige tunduma, mitte kellegi teise jaoks. Ma ei tea täna, kas doktorantuur oli minu elus 101% õige valik, aga ma tean, et loobumine ei annaks mulle iialgi hingerahu, millega edasi elada.

      Palju edu ja kordaminekuid!

      Kustuta
  10. Kui tohib küsida - miks sa doktorantuuri astuda tahtsid? Mulle pakuks väga huvi, milline oli mõttekäik toona, kui magister läbi oli. Et kas tahtsid ülikoolis professoriks saada? Spetsialistiks omal erialal? Teha uurimistööd oma valitud teemal? Et mis see on, mis paneb inimese mõtlema: "Hmm, ma tahaks doktorantuuri minna." :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Olen töötanud 8 aastat lasteaias (kõikide vanuserühmadega), oman haridust nii koolieelse lasteasutuse õpetaja, kui ka klassiõpetaja erialal. Klassiõpetaja koolituses oli meil kokku vist 4 või isegi 5 praktikat, mis sisuliselt tähendas järjest üsna pika perioodi jooksul täiskohaga õpetajana töötamist. Mu parimad sõbrannad on klassiõpetajad ja ma näen üsna lähedalt kõrvalt seda, mida see amet endast ka mitme aasta möödudes kujutab. Selle eriala vastu on mul alati suur huvi olnud ja see huvi pole kuskile kadunud. Mul on tohutu austus kõikide õpetajate vastu (pole oluline, kas tegemist on lasteaia või kooliga), sest see töö on raske, väga raske. Küll aga sain aru, et mina vajan rohkem valikuid, kui need, mis mul on ja selleks pean ma end rohkem koolitama. Ma ei taha seista silmitsi olukorraga, kus ma olen sunnitud ühel päeval mingit kindlat tööd tegema, ma soovin, et see oleks mu vaba valik, et mul oleks võimalik valida.

      Teisest küljest on minus üsna suur eneseteostusvajadus. Tahtsin saada enda ala spetsialistiks, seda enam, et konkreetse teemaga ei ole sellisel tasandil Eestis tegeletud ja tegemist on vägagi aktuaalse ja praktilise valdkonnaga.

      Kustuta
    2. Aitäh! Huvitav on lugeda ja kaasa elada sulle.

      Kustuta
    3. Suur tänu lugemast ja kaasa elamist!

      Kustuta