Eelkaitsmine

Pühapäev, 10.mai

Sain esimese retsensiooni oma tööle kätte, see oli 4lk pikk ja tõmbas mind korralikult lukku. Alustuseks ei suutnud kõike läbigi lugeda. Läksime Kaspariga trenni tegema, kus hakkasin keset trenni nutma.

Esmaspäev, 11.mai

Hommikusöögi kõrvale avasin arvuti. Teine retsensioon oli saadetud. Helistasime juhendajaga pikalt ja kogu ülejäänud päev möödus nuttes. Ma ei mäletagi, millal ma viimati sellise nutumaratoni tegin. Õhtuks tahtsid silmad peast välja tulitada.

Teisipäev, 12.mai

Hirmsasti ajas nutma, aga hoidsin muudkui tagasi. Järjekordne pikk kõne juhendajaga. Jube masendav olemine. Mille jaoks ma seda teekonda 6 aastat tagasi üldse alustasin? Hakkab ununema...

Kolmapäev, 13.mai

Kogu sisikond on pahupidi, jube ebamugav on olla. Süda taob pidevalt ja rahulikust olemisest võib vaid und näha. Ainuke rahu saabub trennitunnis, aga see kaob koheselt, kui trenn on läbi. Terve öö „viibin eksamil“, iga kord, kui silmad sulen, olen jälle seal.

Neljapäev, 14.mai

Äratuskell on 5.45, aga mina olen juba ammu enne seda üleval. Terve keha väriseb. Püüan meenutada kunagist magistritöö kaitsmist, meenutan doktorantuuri sisseastumiseksamit, igasuviseid atesteerimisi (mis on sisuliselt ka kaitsmised). Ei, mitte iialgi varem ei ole ma nii närvis olnud, mu jalad füüsiliselt värisevad. Kaspari valmistatud hommikusöögist suudan vaid 1,5 lusikatäit putru alla suruda ja ühe ainsa lonksu kohvi, kõri oleks justkui sõlmes.

Arvuti panime juba eelmisel õhtul valmis, mõõtsime ära kauguse, et ma ekraanist nö viisakast kaugusest välja paistaksin, mitte ainult mu nägu. Kõik majapidamises olevad kõrvaklapid proovisime ära ja valisime parima välja. Tegime isegi katsesessiooni Zoomis, kus Kaspar oli magamistoas enda arvutiga ja mina söögitoas enda omaga. Kõik oli valmis pandud. Kaitsekõne viimse mõtteni pähe harjutatud. Kõike, mida ma sain kontrollida ja enda heaks teha, ma olin teinud. Närve kahjuks kontrollida ei saa.

Tegemist on mu senise elu kõige olulisema kaitsmisega, kaalul on väga palju. Huvitav kas nad näevad, kuidas mu kleit liigub, sest süda taob nii meeletu kiirusega? Vaatasin peeglisse, meenutasin lugeja soovitust enne kaitsmist ja siis oligi aeg.

Sa oled 6 aastat oma tööd teinud, mine ja näita neile kõike seda, mida sa tead. Võta ennast kokku ja unusta kõik muu. Võta ennast maksimaalselt kokku.

Kell sai täpselt 7.00.

Kümne inimese näod vaatasid mulle ekraanilt vastu ja ma alustasin. Minu ettekandeks oli ette nähtud 30 minutit. Ettekanne sujus laitmatult. Harjutan kõikideks oma ettekanneteks lugematul arvul kordi nii, et kõne oleks võimalikult loomulik, sujuv ja nii peas, et keset ööd kell 2 võiksin selle unesegasega ka ette kanda.

Järgmisena sai sõna esimene retsensent ehk siis (30 min) küsimusi esitada ja seejärel teine retsensent (30 min).  Kuna olin nende retsensioonidega juba eelnevalt tutvunud, siis ma enam-vähem kujutasin ette, mis sealt tuleb ja ühtegi vastust just otseselt võlgu ei jäänud. Olin otsustanud, et ma ei prindi oma tööd välja, vaid keskendun ainiti küsijatele ja vastan neile peast. Ma tean ju oma tööd peast, ma tean täpselt, kus miski on ja mille pärast sai tehtud ja lehitsemine ajaks vaid fookuse ära. See oli õige otsus.

Seejärel anti sõna komisjonile ja neli liiget sai küsida nii palju küsimusi, kui nad soovisid ja seda nad soovisid. Neid küsimusi ma ette ei teadnud ja see oli korralik turmtuli, mille all oli kohutavalt ebamugav olla. Ma arvan, et ma pole mitte iialgi varem nii ebamugavalt end tundnud. Piilusin vahepeal kella ja mõtlesin endamisi, et millal see õudus ometi lõppeb, ma ei suuda enam. Korraga tundsin, et olen nii kohutavalt väsinud, et vajun laua alla. Õnneks nägin ennast koguaeg ekraanist ja tõmbasin ruttu selja sirgu tagasi. Kui kogu küsimustevoor oli tehtud, siis mindi nö teise Zoomi ruumi otsust tegema, mina ootasin oma Zoomi keskkonnas mõnda aega. Umbes veerand tunni pärast nad naasesid ja ladusid ette korraliku nimekirja asjadest, mida doktoritöös tuleb muuta. Mõned asjad on ikka väga suured (nt üks peatükk tuleb juurde tekitada jms), üks arvutustelahendus/mudel tuleb ümber teha (pole aimugi veel, kuidas) jne jne. Neid asju on väga palju. Mingit ajalist limiiti mulle ei antnud. Öeldi, et kui kõik muudatused on ükskord tehtud, siis esitan neile kogu kupatuse uuesti ära, seejärel nad loevad kõik üle ja otsustavad, kas töö väärib lõplikule kaitsmisele saatmist või siiski mitte.

Positiive oli see, et mu ettekannet ja esinemist kiideti väga, et keelekasutus on korrektne ja selge ja kogu ettekanne väga rahulik ja enesekindel (mhkmmm...näiliselt). Samuti tunnustati suure töömahu eest ja, et teema on väga vajalik ja praktiline ja keegi ei öelnud, et töö on otseselt halb, lihtsalt...seal on vaja mustmiljon asja muuta, juurde kirjutada/uurida. Tööd on kuhjaga.

Kogu protseduur kestis kokku 2,5h peale mida oli meil kohe Skype koosolek juhendajatega tunnike või rohkem ja peale seda ma tundsin, et suren näga (hommikul ei suutnud midagi süüa) ja telefon oli juba punane, sest ema ja õde olid kodumaal hullumas. Seega kühveldasin supi sisse, tegin kiired kõned kodustele ja pugesin voodisse, uinusin sekundiga. Kaspar ütles mulle hiljem, et pole mind iialgi varem nii elemendist väljas näinud, kui sellel hommikul. Ma pole end mitte iialgi varem nii elemendist väljas tundnud.

Nüüd on jälle inimese tunne ja täna õhtul saan juba varem valmis ostetud lohutustorti süüa (mõtlesin, et kui asi kisub ikka väga hapuks, siis on mul vähemalt tort). Vähemalt nad ei lükanud mu tööd tagasi. Pean oma pea püsti ajama ja lihtsalt edasi minema, liiga pikk tee on käidud, et nüüd seisma jääda.

 Ilusat nädalavahetust!