Esimene autosõit

Ma olin 4. kursuse (2012) tudeng, kui endale load tegin. Tõenäoliselt olin ma üks väheseid (või päris viimane?) meie kursuselt, kellel veel lube polnud. Kuidagi oli tavaks, et nii, kui saad 18, siis tehakse kohe load ära, aga mina ei teinud. Mul oli selline põhimõte, et teen load siis, kui auto ostan. Ma ei näinud lubadel suurt mõtet, kui pole autot, millega sõita. Arvasin, et siis tuleb äkki sõiduhirm ja lõpuks olen ohtlik endale ja teistele liiklejatele. Aastal 2012 kolisime Kaspariga kokku ja ostsime oma esimese auto. Auto oli maru odav, aga kuna raha üldse polnud, siis tegi Kaspari õde (ostsime auto temalt) meile (väga)väga pika perioodi peale maksegraafiku ja nii me siis igal kuul näpuotsaga oma auto eest tasusime.

Esimese auto ost oli üüratult suur sündmus. Selline hästi täiskasvanud tunde tekitas kohe, et enam ei peagi bussidega ringi kihutama ja saab ise enda aja peremees olla, mis transporti puudutab. Minu töökoht asus linnast väljas ja kui varasemalt pidin kokku kahe bussiga sõitma, et kohale jõuda, mis võttis kokku 1h ja 20min aega + tubli kilomeeter kõndimist. Mäletan, et äratuskell oli nii varajaseks seatud, et isegi kukk alles magas selles ajal. Autoga sai aga kõigest 20 minutiga tööle ja see oli tohutu elumuutus ja ma ei unusta iialgi seda meeletult õnnetunnet, kui enam ei pidanud poole öö pealt bussile minema. Aasta oli 2012 ja tänaseks ostsime oma elu neljanda auto.

Sügisel tegin kohalikud autojuhiload ära ja olen täieõiguslik autojuht ka siin mandril (tõsi, nüüd on vaja küll load Florida osariigi lubade vastu välja vahetada, aga see on pigem formaalsus). Auto on, load on, nüüd tuleb siis sõitma hakata. Ainuke mure on selles, et viimati sõitsin ma jaanuaris ja Eestis. Enne, kui meil veel siin enda isiklikku autot polnud, siis rentisime sõiduvahendit üsna sageli, aga ma ei ole rendiautodega kunagi soovinud sõita (välja arvatud siis, kui eksamit tegin). Mis siin salata, Houstoni liiklus oli hull ja ega Miami liiklus sugugi targem ei tundu (pigem hullem kahjuks). Aga, mul on nüüd enda auto ja narr oleks mitte sõita. Pealegi, me elame üsna väikeses linnas, kus on liiklus üsna tagasihoidlik ja kuskilt peab ju alustama. Niisiis, istusin rooli ja tegin selle esimese sõidu ära. Hing värises sees nii, mis hirmus – kaua pole sõitnud, auto on võõras, linn on võõras… oh taevas, katsume siis ikka ühes tükis kuidagi kohale jõuda.

Eile õhtul otsustasime peale tööpäeva ookeanisse ujuma minna. Ideaalne võimalus autoga sõitmiseks. Istusin rooli, hing värises sees, nagu sõidaks esimest korda. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma olen ometi autojuht ja hea autojuht. Lõpeta juba see paanitsemine, sa tead täpselt, mida liikluses teha tuleb, lihtsalt keskendu ja sõida!

Nonii, sõitsin randa, parkisin ära ja pärast sõitsin koju tagasi ka. Meil on autol küll parkimiskaamera olemas, aga ma olen tegelikult üsna old-school selle kohapealt ja pargin peeglite järgi, sest oma silm on ikka kuningas ja lihtsalt tunnen end nii kindlamalt. Mind on õpetatud tagurdades parkima ja selle ma ka võimalusel valin, sest minu jaoks on see lihtne ja hiljem on maru mugav kohalt ära sõita. 

Meie korterikompleksi kolm esimest korrust moodustab parkimismaja ja seega pole parkimiskoha leidmisega probleeme, jätkub kõigile. Koju jõudes oli ikka väike värin veel sees ja jube uhke tunne oli ka enda üle, nagu oleks teab, mis suure teoga hakkama saanud. Kaspar kiitis lisaks, et üle poole aasta võõra auto rooli istuda võõras linnas polegi teab, mis niisama ja nii ma siis tundsingi suurt uhkust selle tohutu saavutuse üle :D

Jee, jõudsime ühes tükis ujuma!

Nüüd pole muud, kui sõita ja sõita, ega kuidagi teisiti seda kindlat tunnet tagasi ei saa. Õnneks sõita mulle meeldib.