Viimasel ajal on meeletult raske (et mitte öelda võimatu) leida eneses motivatsiooni. Selline tunne on, et iga viimne raasuke tahet, soovi ja jõudu töö tegemiseks on otsa saanud. Selline tunne, et tõstaks käed üles ja kõnniks lihtsalt eemale. Ma ei ole midagi sellist kunagi varem teinud, aga, ega ma pole ka midagi sellist varem tundnud. Ilmselgelt ma ei kõnni praegu kuskile, aga mis seal salata, eks ma mängin selle mõttega vahel küll.
Mul ei ole probleemi hommikul kell 8 laua taha istuda ja tööle hakata.
Ma olen äärmiselt kohusetundlik inimene ja suudan ennast sundida. Küll aga on
tekkinud selline ülevoolav väsimus-tüdimus-aitab juba-tunne. Hästi keeruline on
seda sõnadesse panna.
Keegi küsis mu käest, et kas see kõik on seda üldse lõpuks väärt? Mina mõtlen, et mida see alla andmine väärt on? Eks neid lahinguid tuleb muidugi valida ja tead ju ise küll, kui käes on SEE lahing (isegi kui see kestab 6,5 aastat), kus tuleb lõpuni minna, ükskõik kuidas, kasvõi hambad ristis, aga lõpuni ja alla andmine ei ole variant. Vahel on vaja natuke halada, et siis jälle edasi minna.
Viimastel nädalatel oleme laupäeva ja pühapäeva päris vabaks võtnud nö enese laadimise ajaks. See on päris hästi toiminud tegelikult, sest ilmad on olnud supermõnusad ja eelmise nädalavahetuse veetsimegi sisuliselt väljas.
Sa pead lihtsalt ise tunnetama, kas see pingutus on Sulle endiselt sama oluline kui näiteks 3 aastat tagasi. Inimene muutub ajas, tema soovid muutuvad. Kui suudad leida tasakaalu töö ja puhkuse vahel, kui mõtled elevusega lõpptulemusele, siis tulebki edasi rühkida. Kuidas sellel teekonnal üldse loobumisega on? Kuidas see toimuks? H Saaremaalt
VastaKustutaKui aus olla, siis see pingutus on täna olulisem, kui kolm aastat tagasi. Eks asi on ka selles, et olen ise selle ajaga väga palju edasi arenenud. Ootan elevusega seda tunnet, et miski ei tiksu 24/7 kuklas. Et ma vabal hetkel ei tunneks süümepiinu selle ees, et ma ei tee tööd. Vabanemise tunnet ootan hetkel kõige enam ja ma tean, et loobumisega see kahjuks ei tuleks.
KustutaLoobuda saab igal ajal, keegi ei sunni ega kohusta millekski. Ainult, et dokumendid tuleb muidugi ametlikult koolist välja võtta, sest nii kaua, kui seda pole tehtud, on sõlmitud ametlikud lepingud, nagu ikka tööandja ja töötaja vahel. Küll aga tuleb arvestada sellega, et kui loobuda, siis samalt kohalt tulevikus enam jätkata pole võimalik (kui nt 3 aasta möödudes tunneksin, et teeks ikka lõpuni ära). Siis tuleb soovi korral ühel hetkel uuesti projekt kirjutada, et sisseastumiseksamitele pääseda ja kogu protseduuri algusest alustada – mitte täpselt sama teemaga. Pooleli jättes jääb mulle alles mu magistrikraad ja õigus õpetada koolilapsi.
Sellist asja nagu “lõpetamata doktoriõpe” sisuliselt ei eksisteeri, sul kas on see kraad või mitte ja see piirab minu soovitud karjäärivalikutes selles valdkonnas nii mõndagi. Lisaks muidugi jääksid mind kummitama terve aasta ettevalmistust ja projektikirjutamist, et üldse kooli sisse pääseda + viimased 6,5a pingutust.