Oh taevas, milline päev!

Minu töös ei ole olnud ülemäära palju tõuse või käega katsutavaid edusamme. Kogu doktorantuur on olnud üsna vaevaline ja kogu 6,5 aasta jooksul on olnud vaid ühe käe sõrmedele mahtuv saavutuste ja edusammude nimistu. Kogu selle aja jooksul on kokku vaid kolm korda, kui olen saanud teadusajakirjadest positiivse vastuse, et mu artikkel võetakse avaldamiseks vastu. Äraütlemisi on seevastu olnud… oh ma isegi ei tea, kui palju, iga artikli kohta kuskil 3-4 kindlasti.

Mäletate, kui ma pea terve augusti levist väljas olin ja ainult oma neljanda artikli ümberkirjutamisega tegelesin? Nüüd oli aeg sealmaal, et ajakirjast pidi tulema vastus, kas see artikkel siis võetakse vastu või lükatakse siiski tagasi. Täna hommikul tulin kiropraktiku juurest tagasi ja istusin laua taha tööle ning koheselt vaatasin oma meilid üle. Kiri pealkirjaga Decision letter  vaatas mulle suurte ja rasvaste tähtedega vastu ja tundsin, et süda jätab paar lööki vahele. Avasin kirja ja libistasin pilgu kiirelt kirja lõpuosale, kus on kohtuotsus:

 

Dear Maile Kasper,


Two reviewers commented upon this version: these are the same reviewers who read the first version. Both reviewers are of the opinion that you put a lot of effort in processing their reviews and revising the text. However, the second reviewer is still not satisfied with the data analysis and his advice is therefore to reject the paper. The first reviewer suggests to accept the paper.

Since I find the paper overall well written and its topic certainly of interest for the journal of L1-Educational Studies in Language and Literature readers, and in view of the effort you put in revising the paper, I have decided to accept it for publication.


Best regards

XXX

Purskasin nutma. Vappusin laua ääres oma mitu minutit. Kaspar tuli enda kontoriruumist samal hetkel välja ja kuna ta teadis, et ma viimastel päevadel käin närviliselt igal sekundil oma postkasti vaatamas, sest oli teada, et iga hetk on otsus ajakirjast tulemas, siis ta esmase reaktsioonina tõttas mind lohutama. Mina tõstsin aga oma väriseva käe arvuti ekraani juurde ja näitasin talle otsuse peale: ACCEPT (artikkel on vastu võetud).

Sellel samal momendil ta sai muidugi aru, et ma vappun nutta suurest õnnest.

On väga keeruline sõnadesse panna seda tunnet, mida ma täna tunnen. Viimasel ajal on olnud ääretult keeruline end kokku võtta ja tööle sundida. Selline saavutus on imeline positiivne “hoop”, mis aitab lõpuni välja minna, mis motiveerib ja innustab. Mul pole aimugi, kui palju töötunde selle viimasel artikli taga on ja sel polegi enam tähtsust, kõik need on ära tasunud. Ma olen selle artikli esimene autor (autorite järjekorral on suur tähtsus) ja see avaldatakse kõrge tasemega (1.1.) teadusajakirjas, mis tõstab mu lõputöö väärtust ja kvaliteeti meeletult palju.

Selle tänase kirjaga tuli kohe teatav vabanemise tunne – see oli ametlikult VIIMANE artikkel, millega ma tegelesin. Viimane artikkel, mis doktööst veel puudu oli. Viimane.

Nüüd on jäänud veel kogu doktoritöö katusteksti ehk kogu töö kõige olulisema osa lõpetamine ja siis kaitsmiseks esitamine. Veel on vaja tööd teha, aga ma tunnen esimest korda, et pikem tee on käidud.

Oh taevas, milline päev!

Imelist nädalavahetust!