Life update

Möödunud nädal möödus vägagi ärevalt. Meil on tavaliselt nii, et hommikusöögi ja hommikuste toimetuse ajal on telekas au sees, sest värsked uudised ja hommikune programm (Good Morning America) vajab pudru ja kohvi kõrvale vaatamist. Kogu päeva on TV suletud ja alles õhtusöögi valmistamise ajal paneme teleri uuesti käima (nii 18.30 paiku). Eelmisel nädalal löödi meie rutiin muidugi korralikult segamini ja teler mängis ikka tunduvalt rohkem, kui muidu ja midagi muud peale CNN-i me sealt näha ei soovinud. Okei, vahel nii huumoriks lülitasime ka FOX-i peale, aga ausalt, vaid korraks (FOX on pehmelt öeldes väga Trumpi-meelne uudistekanal).

Laupäeval oli siis suur pidupäev ja me tähistasime seda väärikalt. Väga liigutav oli näha, kuidas CNN-i vägagi professionaalsed uudiseankrud pühkisid pisaraid, nutsid otse eetris ja rääkisid südamest, mida ja kuidas nad tunnevad. Kuulasime õhtul, silmad punnis, uue pealiku kõnet ja korraga oli hea olla. Lisaks, on täiesti imeline, et asepresidendi kohale asus tumedanahaline naine. Enam paremat valikut poleks saanud tehagi, ausalt.

Pühapäeval läksime täiesti tutikasse toidupoodi, mis meie kodu läheduses valmis. Poe nimi on Aldi ja nii, kui sinna sisse astud on selline tunne nagu oleks Euroopas. Pood on väike ja kuidagi... ma ei tea, euroopalik. Hästi mõnusa tunde tekitab.

Kuna suur kommipüha on selleks korraks läbi, siis tavapäraselt langevad hinnad koheselt ka kommidel. Näiteks leidsime sellise hiiglasliku kommipaki (3,5kg komme) mille eest küsiti vaid $9. Ei, me ei ostnud seda. Läksime ruttu minema hoopis :D

Aldi üllatas minu suure lemmikuga, mida ma Eestis alati mõnuga söön:

Laupäeval saabus meile tormihoiatus ja pühapäeva õhtuks olid asjad päris hullud, isegi meie bassein hakkas üle ajama juba. Meil oli tegelikult 8. korruse rõdult seda möllu põnev jälgida, aga väga paljud inimesed eramajades olid suures hädas, sest vesi tungis elamisse ja puud kukkusid katustele. Inimestel paluti tungivalt koduses püsida ja mitte liiklusesse minna. Tere tulemast troopikasse!

Jõgi ajab üle:

Bassein ajab üle:

Käin igal esmaspäeval ja reedel oma kiropraktiku juures (nii juba viimased 6 nädalat) ja pühapäeval olin juba päris mures, kas ma järgmisel päeval saangi minna. Õnneks oli esmaspäevaks ilm rahunenud suured teed ja tänavad palmilehtedest ja muust sodist puhtas tehtud. Palmipuud on muideks silmale ilusad vaadata, aga troopilises kliimas natuke ohtlikud isegi. Lehed on neil niivõrd suured ja puitunud otstega, et kui see lahmakas leht on sõiduteel, siis on mõistlik sellest kaarega mööda sõita. Samuti võivad kookospalmide otsast hiiglaslikud pähklid alla sadada, oleme kõnniteedel vedelevaid kookospähkleid väga palju kohanud. Siiski... need kookospalmid on nii ilusad, mu lemmikud.

Selja osas on uudiseid nii palju, et tasapisi liiguvad asjad paremuse suunas, aga on olnud ka tagasilööke. Paar nädalat tagasi olingi silmad peos arsti kabinetis ja vangutasin nõutusest pead, sest ma ei mõistnud, miks selg on halvemaks läinud ja mina jälle oma arvutiga pean põranda-kontorit harrastama. Arst uuris ja puuris ja ütles, et füüsiliselt on olukord juba päris hea. Kui talle aga oma igapäevast töö-elu kirjeldasin, siis ta ütles, et seal see kurjajuur peitubki. Ärevus ja stress juhivad kõike seda, mis toimub kehas rohkem, kui arvatagi oskaks. Olen aga sattunud täieliku imearsti juurde, sest ta andis mulle koheselt mitu nippi, kuidas ennast ise vaimselt aidata, kui ärevus järjekordselt lakke hakkab küündima. Rakendasin tema soovitusi järgneva nädala vältel ja uskude või mitte, ma sain kolida tagasi normaalsesse kontorisse ehk siis istudes laua ääres tööd teha ning võtta ette ka jalutuskäike. Täiesti uskumatu, kuidas vaimne seisund keha juhib, olen hämmingus! Ilmselgelt on täieliku taastumiseni veel omajagu maad minna, aga iga päev, mis ei sunni valuga põrandale, on võit.

Tööpäeva parim osa - kella kolmene vitamiinipaus. Siis saame kõrvalkontori kolleegiga köögis kokku (okei..Kaspariga, kes muidu töötab teises toas) räägime veidi juttu ja hakime kaks kausitäit vitamiinipomme ja nii igal tööpäeval: