Ellujäämisfaas

Elus on toimunud niivõrd suured muutused, et korraga pühiti justkui kogu stabiilne ja tuttav pind jalge alt. Korraga olid kohvrid koos ja mina augusti lõpus üksinda Eestis tagasi, et alustada uut elu. See oli justkui selline ette mängitud käik, et nii “uju või upu” ja ma siis hakkasin vaikselt ujuma, “koera”, sest ma muud ei oska…

Esimene tööpäev oli 23.08 ning pidin astuma oma elu esimeses loengus hiiglaslikus auditooriumis 140 tudengi ette. 

Hommikul oli tunne nagu 7. juuni hommikul, kus sisikond tahtis tagurpidi välja pugeda. Ma polnud oma elus veel ühtki loengut varem andnud, rääkimata siis 4-tunnisest mammutloengust saalitäiele rahvale. Mugavustsoonist välja astumine oleks selle kohta leebelt öeldud.

Esimene tööpäev

Minu kontor

Vaade kontorist

Esimese tööpäeva lõpuks sain aru, et teen oma unistuste tööd ja et see algus saab paganama raske olema. Loenguteks valmistumine võttis kohutavalt palju aega ja unetunde jäi järjest napimaks. Elasin nädalaid justkui udu sees, kus keskendusin vaid tööle ja ellujäämisele ja ei millelegi muule.

Ma ei olnud varem Tallinnas elanud, seega tuli harjuda ka uue linnaga, uue koduga, uute kolleegidega, uue kõigega. Kohati oli tunne, et harjun ka uue riigiga. Viis aastat on pikk aeg eemal elada ja uuesti ümberharjumine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata.

Väga sageli leidsin end õhtuti mõttelt – kas on üldse võimalik nii kohutavalt väsinud ja õnnelik samal ajal olla? Ootasin pikisilmi iga järgnevat tööpäeva, uusi loenguid. Tundsin iga päev, et teengi seda, mida ma südamest tahan teha. Teengi praegusel hetkel oma praeguse hetke unistustetööd.

Üle viie aasta naudin ka ametlike tööriiete kandmist väga. Viimased viis aastat kodukontoris on möödunud ilmselgelt vabamas riietuses.

Õhtuti kodus tabas muidugi karm reaalsus, kus tuba oli koristamata, pesud pesemata ja külmikus laiutas sageli tühjus. Ma ei suutnud kõike korraga ohjata, aga see ei morjendnaud mind liiga palju. Oli ju teada, et uus algus on ikka keeruline.

Kuus nädalat möödus justkui linnutiivul ja enne kui arugi sain, tuli taaskord kohver pakkida ja lennukile astuda. Läksin piltlikult öeldes Kasparile Floridasse vastu, kes alles oktoobris sai Eestisse tulla.

Vahenädal Floridas oktoobri alguses:

Key West

Hüvasti koduke!

Miami

Tõmbasime Floridas otsad kokku, andsime korterivõtmed ära ja lendasime üheskoos Eestisse. Nüüd oli tunne õige, olime jälle ühel mandril nii, nagu see olema peabki. Astusime koos üle meie Eesti kodu läve ja korraga oli kõik õige.

Mul ei olnud sugugi plaanis blogi katki jätta, aga kui korraga polnud enam aega ega energiat ka elementaarsete asjade jaoks, siis kirjutamiseni lihtsalt ei jõudnud.