Tagasi Floridas

Kirjutada on palju, aga võtan ühe sammu korraga. Viimase aja kõige suurem uudis on, et kolisime Floridasse tagasi. Elasime nii pikalt Ameerikas, et nii viisad kui ka nende pikendused koos igasuguste ekstra lisadega on aegumas ja järgmine samm on elamisluba ehk "roheline kaart". Elamisluba on otseselt seotud loaga töötada Ameerika ettevõttes ehk siis kui pole luba elamiseks, siis pole Kasparil ka luba töötamiseks (kasvõi Eestis elades) ja selline lugu meile ei meeldi. Niisiis tuli oma 7 asja kokku pakkida ja Ameerikasse tagasi pöörduda järgnevaks pooleks aastaks, mis on järjekorras järgmine samm elamisloa taotlemisel.  

Minu töökoht asub aga Tallinnas ja esialgu tekitas see mõte muidugi õudu, et mis nüüd saama hakkab. Ma armastan oma tööd ja sugugi poleks soovinud sellest loobuda. Pikk jutt lühidalt - mul on ilmselt maailma kõige parem ja mõistlikum tööandja ning mingit erilist probleemi mu kolimises ei nähtud. Niisiis annangi oma loenguid distantsilt ja töötan nö kaugtööna edasi sellel semestril. 

Alates sellest hetkest, kui lõpetasin oma õpingud, on elu meie jaoks edasi läinud sellisel täiskäigul, et endalgi on vahest keeruline sammu pidada. Kogu sügise jätkus minul energiat vaid enda uue töö jaoks. Andsin endast 120%, et tööülesannetega hakkama saada, uude kollektiivi sisse elada, uude ametisse sisse elada. Päris esimesest loengust (mis toimus 23.08.21) oli mulle selge, et see ongi hetkel minu unistuste töö, ma teengi seda, mida ma olen alati tahtnud teha. Olin vaadanud alati imetlusega neid inimesi, kes oma tööd naudivad ja mõelnud, et küll see võib ikka hea tunne olla. Ja siis ma asusin suve lõpust uude ametisse ja hetkega oli selge, et see ongi SEE. Ma ei tea, kui veidralt see võib kõlada, aga reaalsus on see, et ma olen õhtuti elevil, et hommikul saab tööle minna. Mu ameti juures on mitmeid erinevaid kohustusi, aga kõige lemmikum nendest on loengute andmine. Mulle meeldib tudengitega suhelda ja kõige toredam on see hetk, kui neil lähevad silmad särama ja ma saan aru, et nad said aru. See, kui inimene on võtnud oma päevast aja, et tulla loengusse ja ta lahkub sealt ühe uue teadmise võrra rikkamana – see on uskumatult hea tunne.  

Ka uus kollektiiv on olnud äärmiselt toetav ja sõbralik ja tunnen, et see ongi see koht, kus ma tahan hetkel töötada. Ma tõepoolest tunnen, et see on nii õige valik minu jaoks. Seda on isegi keeruline sõnadega edasi anda. Ma ei ole nii õnnelikuna end ametialaselt mitte kunagi varem tundnud, kui sellel õppeaastal. Tean, et esimene tööaasta uues kohas võib olla äärmiselt keerukas, aga tundub, et universum on mind sellega ikka väga hoidnud. Tööd ma ilmselgelt ei karda ja kordagi pole olnud hetke, kus ma tunnen, et see on liiga keeruline. Pigem mõtlen keerukatel hetkedel, et mitte miski pole nii raske kui doktöö kirjutamine, mitte miski. 

25.02 oli tarvis aga uuesti Ameerika poole lennata ja pinge oli korralik. Uuesti oli vaja kodu leida, auto osta, ennast nö paika sättida. Kodu leidmine pole enam nii lihtne, kui 2020 suvel. Hinnad on suure kiirusega otse lakke põrutanud ja valik pigem kesine. Tuli teha otsuseid ja kompromisse ja nii saigi otsustatud, et kolime Fort Lauderdale´i kesklinnast pisut välja. Ütleme siis nii, et kui enne sõitsime randa 10 minutit, siis nüüd sõidame 20. Leidsime täiesti uue kompleksi, mis on avatud olnud vaid 9 kuud ja kolisime sisse.

Esimesed päevad siin olid vaimselt väga keerulised. Oleme viimased 5 aastat vaid kesklinnas elanud ja sellega harjunud ja nüüd korraga keskusest väljas olla, see vajas harjumist. Tänaseks oleme uues korteris olnud peaaegu 2 nädalat ja võib öelda, et oleme siin kenasti harjunud. Siin on vaikne, avar ja tegelikult väga ilus elada. 

Kompleks koosneb 6 elumajast ning ühest nö klubimajast, kus on kontor ja ühisruumid elanikele kasutamiseks. Ühisruumides on suur ruum, kus saab tööd teha, seltskonnamänge mängida, kohvi võtta, printida jms. Samuti on suur jõusaal ja aed basseini ja grillimisalaga:

Klubiruumi akna taga on aed:

Kaspar katsetab printimist:

Suurest kohvimasinast saab väga maitsvat kohvi võtta:

Ja läheb jälle lahti!

Närvesöövat oli omajagu, sest kodu leidmise ja kolimise kõrvalt oli vaja ka tööd teha.  Kartsin esimest loengut distantsilt väga. Kuidas ma hakkama saan? Äkki kaob ühendus ära? Mis siis kui...? Kolisime uude korterisse sisse E-T ja teisipäeva öösel vastu kolmapäeva (öösel kell 3 minu aja järgi) oli vaja olla triksis-traksis ekraani ees ja loengut anda. Ilmselt siin ei vaja see olukord pikemat selgitust, sest kui sa oled täiskasvanud inimene ja sul on kohustused, siis tuleb end lihtsalt kokku võtta ja see asi ära teha. Nii ma tegingi. Tegelikkuses ongi nii, et kui olen loengus, siis midagi muud ei eksisteeri. Olen 120% kohal ja ainult tudengite jaoks, kogu muu maailm peab ootama nii kaua, kui loeng saab läbi. Nii ootas ka mu väsimus. Mul on reeglina mammutloengud, mis tähendab siis seda, et kui tavaloeng kestab 1,5h siis mammutloeng kestab 1,5h x 2 + paus sinna vahele. Olen sellega juba täiesti harjunud. 

Kaspar sättis mulle enam-vähem viisaka nurga kontoris valmis, kus ma sain oma loengut esimesel öösel pidada:

Keset esimest loengut läkski ühendus ära, sest noh, kuidas siis teisiti saakski esimesel korral. Tormasin öösel kell 4 magava Kaspari juurde ja nõudsin kiiret abi. Kaspar oli sekundist püsti ja ajas asjad joonde. Üliõpilased ootasid tublisti, millal õppejõud naaseb ja loenguga jätkab. Müts maha nende ees, ausalt. Sealt edasi on loengud kenasti läinud ja kõik õnneks ei alga ka nii öösel minu jaoks. 

Nii me siis siin seame end vaikselt sisse, mis muud. Ma mingeid lubadusi ei jaga, aga loodan, et jõuan nüüd siia ehk tihedamalt, eks siis elu näitab, mis see tegelikkus on ja kas siin üldse veel lugejaidki alles on.