Raske käivitumine

Peale puhkust on olnud äärmiselt raske ennast töölainele saada. Kas teil on ka nii?

Tööd on palju ja uimerdamiseks just palju aega pole antud, aga siiski on enesesund siin korralikult omal kohal olnud. Eelmise nädala keskel tundsin, kuidas ärevus hakkab muudkui kerima. Reedel ja laupäeval ootasid ees minu jaoks täiesti uute gruppidega seminarid ja teemad olid ka sellised, kus ma ennast ülemäära koduselt ei tunne. Valmistan oma seminarid/ loengud alati väga põhjalikult ette, aga ärevus oli ikka sees. Mida päev edasi, seda suuremaks äravus paisus. Neljapäeval oli ikka väga ebamugav juba olla. Kaspar ütleb mulle pidevalt, et need olukorrad kasvatavad mind tugevamaks ja iga ülesanne, mis on mugavustsoonist väljas, on hea, sest seal toimub areng. Jah, ma tean seda kõike, aga... mugavustsoonist väljas on ju ebamugav ja raske ja... aga arengut tahan ka, seega pole midagi parata. Tuleb olla täiskasvanu ja hakkama saada. 

Reedel helises äratuskell kell 6.00 ning oli aeg end valmis seada, seminar algas kell 7 (minu aja järgi). Nagu olen ka varem maininud, siis mul on tavapäraselt mammutseminarid mis kestavad 90min x 2 + vahepaus. Kui kõik läbi sai, siis tundsin, et olen täiesti väsinud. Mul on peale seminari alati patarei täiesti tühi ja pean mõnda aega ennast laadima. 

Sama asi tuli läbi teha ka veel laupäeva hommikul. Ma ei tea miks, aga ikka olin närvis. Kõik läks väga kenasti ja tudengite tagasiside oli ülimalt positiivne. Ma ei tea, ehk mõtlen neid asju enda jaoks üle, aga ma veel ei oska teisiti.

Minu nädalavahetus algas laupäeval kell 10.30, kui seminar oli lõppenud. Kaspar oli selleks ajaks laua katnud ja mina kihutasin ühe hingetõmbega selle pannkoogi ja kohvi endale sisse. Vaikides vedasin end diivanile ja vajusin umbes sekundiga unne - mu akud vajasid laadimist. Tunni möödudes äratas Kaspar mu lausega: "Kas sa poodidesse tahaksid minna?" Mu uni oli sekundiga pühitud ja olin valmis tegudeks. Pealegi, mul polnudki plaanis kogu laupäeva maha magada. 

Käisime poodides ja lõunal, sõitsime ringi ja õhtul läksime kinno. Peale kino haarasime ühed hilisõhtused friikartulid ja võtsime suuna kodu poole. Väga mõnus laupäev oli ja viis kiiresti mõtted tööst eemale.

Pühapäeval sõitsime kõrvallinna West Palm Beachile:

Sammud vajasid tegemist ja mõtlesime, et miks mitte neid hoopis teises linnas teha ja ühtlasi seal ka lõunatada. Mõeldud-tehtud. Mul tekkis seal linnas nii välismaa tunne kuidagi. Selline tunne, nagu oleks kuhugi reisile läinud:

Hei!