Koroona - elu

Olen siin pikalt vaikne olnud ja põhjus on väga lihtne - olime mõlemad Kaspariga päris raskelt haiged. peale kahte aastat "õnnestus" ka minul endale Covid hankida ja nii oli ka Kasparil suurepärane võimalus seda hullu haigust uuesti läbi põdeda.

Mul ei ole tervisega vedanud, see on mu kõige nõrgem koht ja olen sellest täiesti teadlik. Hoian oma tervist igal sammul ja olen seetõttu ka paras bakteri-foob ehk siis käte ja pindade desinfitseerimine oli minu jaoks argipäev juba enne Covidi-ajastut. Meil on autos alati pumbaga des. vahendid, samuti on igas mu käekotis des. vahendid olemas. Peseme mõlemad Kaspariga väga sageli käsi ja desinfitseerime regulaarselt ka kodus erinevaid pindu, ukselinke, pulte, klaviatuure, lüliteid jms. Jällegi - nii on see juba väga ammusest ajast olnud ja on jätkuvalt. Kuna mu tervis on meie pere nõrgim lüli, siis see on see, mida me saame ühe sammuna teha, et soovimatuid baktereid kontrolli all hoida. 

Kõigest hoolimata tundsin mitu nädalat tagasi ühel esmaspäeva õhtul, et kurk on valus. Meil on kodus igal ajal väga korralikult varustatud apteek ja ilma pikemalt mõtlemata läksin otsisin sealt abi. Järgmisel hommikul ärgates oli mul tunne nagu oleksin rongi alla jäänud. Kustutasin tööasjades vajalikud tulekahjud ja roomasin tagasi voodisse, jube kehv oli olla. Palavikku ei olnud, aga kui aus olla, siis ega see polegi mingi eriline näitaja minu puhul, sest mul naljalt palavikku ei tõuse nagunii. Pigem on enesetunne see, millest lähtun. Hoidsin kogu päeva vältel meilidel silma peal ja tegelesin kõige olulisemaga, aga muidu lihtsalt magasin ja mõtlesin, et mis hull lugu see nüüd siis lahti on. Õhtul ütles Kaspar, et ma igaks juhuks Covid testi teeksin. Ma olen neid teste ennegi teinud ja meil on kodus need alati käepärast ka olemas. Läksin siis vannituppa, haarasin kodusest apteegist testi ja tegin selle ära. Test oli momentaalselt suurelt ja rasvaselt positiivne. See tulemus oli minu jaoks väga üllatav. Toibusin sellest mõttest veel terve õhtu.

Öösel äraksin selle peale, et väga raske oli hingata ning mul olid kohutavad külmavärinad. Palavik oli 38-ni tõusnud ja kogu jõud oli kehast kadunud. Äratasin Kaspari, et ta mulle rohtu tooks, sest ma ei olnud ise võimeline enda keha liigutama. See oli midagi uut. Järgmine päev oli veel hullem. Kogu päev möödus magades, ärkasin vaid selle peale, kui ravimite mõju hakkas kehast kaduma ja palavik trügis väga kõrgele. Sellises rütmis möödus kokku 4 päeva. Palavik oli väga kõrge ja kogu jõud oli kehast kadunud, ikka nii kadunud, et reis vannituppa tundus meeletu matkana. Mitmel päeval olid ka hingamisraskused, kus peast käis läbi mõte, et kas tuleb mingi haiglakott kokku pakkida. Siiski haiglasse me ei läinud.

Kogu see lugu algas esmaspäeval ja reede õhtuks tundsin esimest korda, et ma saan juba aru, mis reaalses maailmas toimub, ma polegi enam totaalne zombi. Selleks ajaks oli aga ka Kaspar juba haige. Tollel nädalavahetusel veetsime kogu aja vaid pikali olles ja filme vaadates, vahepeal lihtsalt vajusime magama. Olime mõlemad täiesti läbi omadega. Tellisime ravimeid ja toitu endale ukse taha ja olime tänulikud, et saame sellises olukorras oma kodus olla, mitte kuskil kolmandas riigis hotellitoas lukus.

Koroona-elu

Nüüdseks on haigus seljatatud ja algab ilmselt pikem taastumine. Võhma ei ole ja väsimus tuleb iga liigutuse peale, aga küllap see kõik möödub.

Püsige terved!