Seiklused New Yorgis

Mulle ei meeldi asjadest rääkida enne, kui need käes on või teinekord isegi alles siis, kui asi/sündmus möödas on. Nii oli ka seekord. Juba eelmisel Naples´i reisil olles läks õhtul ilmselt paar jooki tavapärasest rohkem ja selle kõige tulemusena olid meil New Yorgi piletid järgmiseks nädalavahetuseks ostetud. Lihtsalt tuli idee ja tegime teoks, mis seal ikka pikalt seedida. 

Lend pidi väljuma reede õhtul ning lennujaamas saime teada, et lend on edasi lükatud. Et olukord veelgi kirevemaks ajada, siis meie esialgne lend üldse tühistati ning järgnevale lennule mina küll sain pileti aga Kaspar oli ootejärjekorras, ehk siis kuni viimase hetkeni polnud selge, kas Kaspar pääseb lennule või mitte (loe: kas saame reedel õhtul New Yorki minna). Õnneks ta oli ootejärjekorras kohe esimene ja pääses lennule.

Ootame väga hilisel tunnil Newarki lennujaamas rongi, et sõita New Yorki, Manhattanile, kus asub meie hotell:

Iga asi võttis aga tohutult aega ja lõpuks jõudsime alles öösel oma hotelli Manhattanil. Peatusime seal päris esimest korda elus (varem oleme alati Brooklynis olnud). 

Manhattanil on ruumid väiksemad, aga sellest pole midagi, sest minu hinnangul oli meil väga ilus hotell ja lõppude lõpuks, kui palju seal toas ikka seda ruumi vaja on, kui veedad lõviosa päevast väljas.

Vaade oli otse linnamelule:

Hotelli asukoht Manhattani kaardil:

Hotellis on väga korralik restoran, kus sai tõeliselt maitsvat hommikusööki nautida. Meile meeldib reisil olles alati väga tugevalt hommikust süüa, sest siis ei pea pikalt toidule mõtlema ega sellega tegelema. Üldiselt on meie reisid ka väga aktiivsed ja on hea, kui hommikul saab korralikult energiat, et kõike plaanitut ette võtta. 

Ilm oli suviselt soe ja see andis palju juurde. Reaalsus on see, et minul oli see 5. kord New Yorgis olla ja Kaspar on seal rohkemgi olnud tööreiside tõttu. Ehk siis kõik see, mida me oleme tingimata tahtnud näha/külastada, me oleme näinud ja teinud. Seekord oligi kogu meie reisil selline ülirahulik vaib, tegime seda mida tahtsime ja kuidas tunne ja kehaline energiatase lubas (me pole veel 100% taastunud). Tegime vahepeal jäätisepause ja kohvipause ja lihtsalt nautisime hetki ja seda imelist linna. 

Wall Street, New York Stock Exchange ehk Kaspari lemmikmaja selles linnas :D

Mingi tohutu võlu ja nauding on mööda neid tänavaid kõndides, teisiti ei oskagi seda kirjeldada :)

Jalutame Brooklyn Bridge´le ehk lemmiksillale selles linnas:

Taustal Manhattani pilvelõhkujad:

Brooklyn Bridge:

Sillalt ära tulles oli paras aeg jäätiseautost üks jahutav vahepala võtta:

Loomulikult ei saa üle ega ümber Central Park´ita, see on selle linna süda ja hing ja seal on meil vaja alati jalutada:

Suur uhke valge maja on siis kuulus hotell filmist "Üksinda kodus 2"

Õhtuks olid meil mõlemal lisaks jalgadele ka kaelad kanged. Huvitav, miks küll?

Mulle meeldib pargis olevatest müügikärudest osta magustoiduks/vahepalaks kaetud mandleid, mis on sisuliselt nagu Eestis müüdavad Olde Hansa mandlid. Jube head mu meelest.

Lõunapaus ühes imearmsas ehedas Ameerika Dineris, mis oli nagu filmist!

Umbes kella 15 ajal tundsin, et ma ei jaksa rohkem, energia on otsas. Otsustasime mõneks ajaks hotelli puhkama minna. Me pole kumbki päevased magajad, aga keha ja jalad olid väsinud ja otsustasime, et läheme laeme natuke akusid vahepeal, et saaks õhtul veel välja minna. Mõeldud - tehtud! Õhtul läksimegi välja ja ilm oli täiesti imeline! Selline suvine päikeseloojanguga õhtu, kõige mõnusam ja sumedam suveõhtu, mida endale suudad ette kujutada.

Üks hästi mõnus osa, mis mulle meie reiside juures meeldib on see, et õhtul saab voodist telekat vaadata ja rämpsu süüa. Läksimegi poest läbi, haarasime riiulitelt kõige ebatervislikumat ja paremat kraami ja suundusime hotelli - jube mõnus! Jalad olid all täiesti tuimad ja käekell näitas 26 000 sammu (mis on tavapärastest New Yorgi külastustest tagasihoidlikum, aga meie hetkeseisundit arvestades oli seda rohkem, kui küll).

Pühapäeval laiutas linnas korralik suvekuumus. Iga kord oleme ette võtnud uue torni, kust saab linnavaadet nautida. Nii oli ka seekord ning otsustasime külastada siis Hudson Yardis asuvat uhket ja üsna uut Edge´i vaateplatvormi. Ostame sellistesse kohtadesse alati eelnevalt netist piletid ära, et vältida tundidepikkuseid ootejärjekordi kohapeal. Kuna piirid on valla, siis oli linn väga paksult turiste täis ja järjekorrad igal sammul üüratud. 

Edge´i vaateplatvormil, 100. korrusel:

Edge´i vaateplatvormi siseruumid:

Me jumaldame kõrgeid vaateid ja nautisime seda külastust väga! Seal samas oli ka teine küllaltki uus ja moodne vaatamisväärsus, mille nimi on Vessel. Tegemist on treppidest koosneva rajatisega, mille eesmärk on rõõmustada turiste erineval tasandil olevate vaadetega. Kahjuks on trepid hetkel ajutiselt suletud ning nende peale me minna ei saanud.

Otsustasime sealt edasi lihtsalt haarata kohvid ja nautida tänavaid ja jalutada. Ühel hetkel astusime sisse ka Koogibossi saatest tunduks saanud Carlo´s pagarikohvikust. Olin aastaid tagasi selle saate andunud fänn. Mäletan, kuidas treenisin hantlitega selle saatel end omaenda pulmadeks vormi :D Nüüd oli aeg siis sellest pagarikojast midagi ka ära proovida. 

Veresuhkru tase peale seda einet: 3000

Soovisime ka parki veel tagasi minna. Ilm oli ilus ja park oli rahvast täis.

Ning viimaks hakkasime mööda New Yorgi kõige kallimat ja ihaldusväärsemat tänavat mööda hotelli poole tagasi jalutama. Meil ei olnud plaanis kogu maad kõndida, aga kuidagi ei raatsinud metroo peale hüpata. Nii oligi, et jõudsime täiesti ümmarguste taldadega lõpuks hotelli tagasi.

Mu nägu naeratab, aga tallad nutavad suurest väsimusest. Õnneks olid jalas maailma kõige mugavamad jalanõud.

Otsisime üles ka maja ühest jõulufilmist, mis meile väga meeldib "The Family Man" (2000)

Lõpuks oli aeg tormata rongile, mis viis meid lennujaama. Lennujaamas saime järjekordse teate, et lend on mitu tundi edasi lükatud. Pettumus oli meeletu arvestades meie väsimusastet. Kaspar ajas seal asju ja korraldas nii, et saime oodata United Club ruumis, kus olid joogid ja näksid ning Manhattani vaatega ülimugavad tugitoolid. Uinusime momentaalselt.

Lõpuks oli nii, et lend oli juba üle 4h edasi lükatud ja me ei soovinud midagi muud, kui lihtsalt koju. Õnneks oli lennuk pooltühi nii, et saime mõlemad endale oma rea, kus pikali visata ja magada. See oli vist mu elu kõige kiirem lend, sest magasin enamuse lennust maha. Umbes kell 3 öösel saime lõpuks koju - oh kui hea oli peale seda lennujaamaväntsutust oma voodisse puhkama heita!