Väga suured uudised

Vahel mulle tundub, et osadel inimestel tulevad elus asjad lihtsalt. Ilmselt on see petlik kujutlus, sest nii kui kellegagi rääkima hakkad sellel teemal, siis selgub, et raskusi esineb selles ja teises vallas. Siis hingan mingil seletamatul põhjusel kergendatult - oeh, teistel on ka raskusi, hea teada.... Miks see nii on? Ei oska öelda, aga on.

Kui kolisime 2016 aasta sügisel Ameerikasse, siis mõtlesime, et oleme siin mandril ühe aasta ja otse loomulikult reisime kõik kohad läbi, saame rikkaks jms. No mul on teile uudis (või kas ikka on uudis?)  - nii see ei läinud! Üks aasta on lühike aeg ja šokk, millega sa pead tegelema uuele mandrile kolides on nii korralik, et sellest taastumine võtab igal rindel tohutult aega. 

Kolm ja pool aastat elasime Houstonis, Texases ja siis kolisime Florida osariiki, kus elasime 1 aasta. Seejärel oli aeg pöörduda tagasi Eestisse ja olimegi Eestis pool aastat. Veebruari lõpus tulime Floridasse (mõneks ajaks) tagasi. Kõike seda sai teha, sest meil olid viisad, mis võimaldasid elada, reisida ja töötada. Viisadel on aga kehtivusperiood ning ka viisapikendused saavad ühel hetkel läbi. Seda kõike teadsime me juba ammu enne, kui see kurikuulus kuupäev meile vastu hakkas vaatama. Meil on aga tegelikult salamisi olnud ammusest ajast soov, et tahaksime endale kahte kodu nii, et üks oleks Eestis ja teine Floridas. Esialgu see mõte hirmutas nagu õudusfilm, sest kes saab nii elada? Millised töökohad seda üldse võimaldavad? Kui paks rahakott selleks peab olema? Mina ju teadsin, et tahaksin töötada tulevikus ülikoolis ja see ometi pole mobiilne amet. Mis siis mu tööst saaks? Meil oli miljon küsimust ja täpselt null vastust. 

Kuidas aga mäge vallutada? Ikka ühe sammu haaval. Ehk siis kõigest eelnevast (hirmudest ja vastamata küsimustest) hoolimata hakkasime umbes 2,5 aastat tagasi asju ajama, sest dokumendimajandus, kallid sõbrad, võtab siin mandril aega ja palju. Vahepeal üllatas meid muidugi Viirus ja see tõmbas bürokraatiarattad ikka korralikult seisma mõneks ajaks. Meil just otsest kiiret ei olnud, aga noh, tüütu oli ikka. Oleme viimase 2,5 aasta jooksul pidanud korduvalt Eesti ja Ameerika vahet lendama vaid dokumentide ajamiseks, asjaajamist ja närvikulu on olnud rohkem, kui tahaks mõelda. Ma ei ole sellest siin väga palju kirjutanud, sest mulle ei meeldi olematutest asjadest rääkida. Mitte kunagi polnud tegelikult kindel, mis sellest kõigest saab. 

Mõni nädal tagasi lõppes meie tohutu asjaajamine, sest postkasti potsatasid sulaselged "rohelised kaardid" ehk järgneva kümne aasta elamis - ja tööload Ameerikas, samuti võime vabalt võime reisiga ka seal, kus soovime. Sel päeval, kui kaarte lõpuks oma käes hoidsime, olime ikka totaalses šokis ja seedisime asja mõnda aega. See teekond on olnud keeruline ja lõpuks ometi oleme oma unistusele sammuke lähemal. 

"Roheliste kaartide" tähistamine mõned nädalad tagasi:

Panin rohelise kleidi ka kohe selga! Muideks, need kaardid ongi rohelist värvi.

See, et Kaspar saab kahel mandril tööd teha, see on tänaseks selge. Mis aga saab minu tööst? Kuna mul oli hiljuti ülemusega arenguvestlus, siis tundus sobilik moment see teema üles võtta (ülemus oli kursis põhjusest, miks me hetkel Ameerikas oleme). Uurisin siis võimaluste kohta aeg-ajal distantsilt tööd teha ja nt Eesti eriti süngetel kuudel Floridas elada ja siit tööd teha. Samuti on Kaspari töö tõttu vaja siiski aeg-ajalt Ameerikas viibida (eks elu näitab, kas ja kuidas see reaalsuses toimima hakkab). Mu ülemus on imeline ja ei näinud sellises korralduses mingit probleemi, sest praegune kogu kevadsemester sai distantsilt tehtud ja ühtegi probleemi ei esinenud. Te võite mu rõõmu ja tänulikkust ette kujutada! Üks samm unistusele lähemal! Jess!