Tegin endale peale New Yorgi nädalat väljakutse - 7 päeva järjest 10 000 sammu + trennid. Ei midagi erilist ega keerulist, eks? Mis see 10 000 sammu siis ära pole? Noh jah... kui teed kodukontorist kontoritööd, siis päris liueldes need just kokku ei tule, aga kõndida mulle meeldib, seega...
...seega otsustas ilmataat, et paras aeg üks troopiline mitme päevane torm meile siia õuele visata. Tee neid samme ümber toidulaua, kui tahad! Ja tegingi! Reedel oli ilm nii jube, et sammusin 5000 sammu ümber köögisaare ja toidulaua, pea hakkas juba ringi käima, aga no pagan, ma alla ka ei anna! Vihm läks järjest tugevamaks ja torm hullemaks, aga köögis ei jaksanud neid ringe ka enam teha ja Kaspar pakkus välja, et läheme autoga jõusaali (see on meie õue teises otsas ehk siis u 200m kaugusel). Ehk siis võite ette kujutada, kui hull see ilm pidi olema, et vihmavarjust poleks mingit kasu olnud ja üle õue tuleb sõita autoga. Mõeldud-tehtud! Läksimegi autoga trenni ja tegin seal oma viimased 5000 sammu ära + trenn.
Laupäeval oli meil kuues pulma-aastapäev. Troopiline torm jätkus. Ega midagi, mu ainus variant väljakutses jätkamiseks oli autoga jõusaali lindile jooksma minna. Kaspar viis mu hommikul saali ja läks ise hommikusööki tooma. Jooksin lindil järjest 40 minutit nii, et ninast tuli juba auru välja ja seejärel tormasin autosse tagasi, et saaks koju.
Kaspar tõi meile kohvikust mõnusa hommikusöögi ja pulma-aastapäeva mõnusam pool võis alata. Lõunaks olime planeerinud kinokülastuse, sest ilm oli jätkuvalt väga hull ning õhtuks oli laud pandud udupeenesse restorani kesklinna.
Lauda kaunistasid südamed ja roosi kroonlehed. Restoranis mängis pianist klaveril ja kõik oli nii peen ja pidulik. See oli kõige peenem koht, kus ma iialgi varem käinud olen ja tekitas tõeliselt erilise tunde.
Pühapäeval jätkasin oma väljakutsega ning õnneks oli ilm ka suvise vormi tagasi võtnud, seega sammude tegemine ei olnud keeruline.
Esmaspäev - nonii, väljakutse kestab ning õnneks on ilm jätkuvalt ilus ja ei sunni mind enam ümber söögilaua sammuma. Kogu väljakutse moraal - võib ju mõelda, et "oh, ma liigun iga päev piisavalt" või "10 000 sammu on lihtne, mis väljakutse see ka on", aga siis tuleb elu vahele ja igapäevane töö on vaid istuvas asendis kodukontoris ning kerge on see lugu ainult mu peas...
Muideks, tegime sama väljakutse koos Kaspariga kogu aprillikuu vältel ja see oli raske (ja tüütu kohati), ootasime lõpuks mõlemad, et väljakutse läbi saaks, sest raske on igal päeval leida võimalusi neid samme kokku saada. Aga olgem ausad, selleks see ju ongi väljakutse, et peab pingutama, kui see väga lihtne oleks, siis see poleks eriline väljakutse.
---
Esmaspäeval katsetasime hommikusöögiks midagi uut - hommikusöögiks mõeldud smuuti (spinat, piim, kreeka jogurt, banaan, kaerahelbed, proteiinipulber, jääkuubikud). Päris maitsev oli ja minu üllatuseks püsis kõht ikka väga kaua täis - peab veel proovima!
Jah, tahaks ju öelda, et olen üldiselt päris aktiivne, aga näiteks kui äsja kella vaatasin, siis jäi eile ikka 400 sammu 10 000 sammust puudu. Töötan samuti suuresti istuvas asendis, seda nii kodus kui kontoris. Kontoris saab vähemalt natuke rohkem liikuda, aga tihtipeale polegi mujale asja kui wc-sse või puhkeruumi einestama. Kodus on meil koer, kellega ma käin kolm korda päevas jalutamas, neljanda jalutuskäigu teeb kaaslane, aga vahel sellest ka ei piisa, eriti talvisel ajal kui väga külm on. Ajaliselt võiks ju jõuda küll, aga kuna tegu on siiski koera jalutuskäiguga, siis soovib tema pigem ringi nuuskida ja seega tempo on meil kohati väga aeglane. 30-40 minutiga läbime võib-olla vaid 2 km. Nii et tõesti on see omaette väljakutse.
VastaKustutaNo täpselt! Mul on sageli piinlik, kui pereliikmed/sõbrad/tuttavad nagu liueldes esitavad oma 20 000+ päevasamme ja ei tee selle juures teist nägugi. Mina siin silmad punnis proovin päeva jooksul oma 10 000 kuidagi kokku saada. Aga eks tuleb endale aru anda, et väga suurt rolli mängib see, millise iseloomuga töö on ja kust seda tehakse või kuidas tööle/töölt koju liigutakse jms. Mul on sageli kodukontori päevadel õhtul kell 17.30 ees hädised 2000 sammu ja siis on sealt alles edasi vaja tegutsema hakata. 8000 sammu tähendab minu jaoks aga 1,5h üsna arvestatava tempoga kõndimist, mis on omajagu aega õhtusest ajast. Joostes läheb muidugi kiiremini, aga ega ma tund aega ikka järjest joosta ei jõua. Kõik on prioriteetide küsimus ja tervis on loomulikult prioriteet, aga teinekord on väsimus ja muu elu nii valjud, et liikumine jääb selle kõige varju kahjuks. Siis aitavadki need väljakutsed mu õigele rajale tagasi ning seavad liikumise nö kohustusliku päevakava osaks.
KustutaKontoris käimise osas olen Sinuga 100% nõus, sest Tallinnas elades käin ise samuti igapäevaselt kontoris. Reaalsus on see, et koju jõudes on käekellal ikka hädised 5-6 tuhat sammu ja mitte rohkem. Noh parem kui 2000, aga siiski...
Kusjuures me oleme Kaspariga arutanud, et huvitav, kas koeraomanikel tulevad sammud väga lihtsalt kokku ja sellele ma pole mõelnudki, et koeraga ei saa ju enda tempos kõndida, tal ju vaja terve elu läbi nuusutada :D
Jaa, täiesti nõus. Enne koera võtmist oli mul samamoodi, et tööpäeva lõpuks oli 2000 sammu ja kõik. Samas kui koera võtsime, siis ma arvasin, et hakkame igal pool matkamas käima ja üleüldse igasugu uusi spordialasid ka harrastama, et õues rohkem aega veeta ja seda koos koeraga, sest sotsiaalmeedia on ju selliseid pilte täis. Läks aga nii, et meie koer on väga tundlik igasugustele muutustele ja igasugused matkad ja reisid koos koeraga on meil ära jäänud. Tõime looma koju varjupaigast ning esimesed kuu aega pettis ta meid ilusti ära, tundus nii vaikne olevat, aga siis läksid lõõrid lahti ja tõesti ühtegi teist koera ei tea, kes nii palju vinguks :D Eks ma ise olin lapsepõlves ilmselt samasugune, nii et karma, muud ei oska pakkuda. :D Ta oli juba paariaastane, kui koju tõime, ja eelneva elu kohta info puudub, aga eks see ongi alati riskantne, sest täiskasvanud koera on keerulisem enda soovi järgi nii öelda vormida. Mitu aastat tööd ja pisaraid ning nüüd on kodune elu meil väga rahulik, looma jaoks on rutiin ja turvaline keskkond väga oluline ning sellised meie päevad üldiselt välja näevadki. Matkamas käime ilma koerata, selle puhul unustasin üldse ära, et seal, kus me eelistame matkamas käia, on koerad üldiselt keelatud just metsloomade tõttu. Samas on ta iseloom ka päris tore, teeb igasugu naljakaid häälitsusi ja ajab igapäevaselt meid naerma.
KustutaSammude osas on jah pigem nii, et tempo määrab enamasti koer. Näiteks täna läbisime 3 km distantsi 45minutiga. Samas ühe väiksema ringi (1,5 km) teeme olenevalt ilmast ja ajast ja koera tujust vahel 15minutiga ja vahel 45 minutiga. Samme tuleb siis nadi 2000. Täna seisime vähemalt 5 minutit kohapeal, sest oli vaja rohtu süüa. Nii palju siis minu aktiivsest eluviisist. :D
Väga tore oli lugeda ja hea, et koeraomaniku vaatevinklist asja jagasid, sest kui ikka endal looma ei ole, siis nii täpselt neid asju ei tea. Olen ka seda kuulnud, et varjupaigast looma võtmine on ühest küljest ju täiesti õige tegu, aga teisest küljest tuleb valmis olla, et loom on mingil hetkel nt närvivapustuse saanud ja sellega tuleb terve ülejäänud looma eluea rinda pista.
Kustuta