Äratus kell 7:30, mille lükkan sujuvalt 20 minutit edasi. Jube raske on tõusta. Uus kattemadrats on nii mugav, et uinume õhtul sekundiga ja hommikul on nii raske ennast voodist välja ajada.
Okei, ajan ennast siiski üles ja lohistan oma sussid vannituppa. Esimene kohv ja kontorisse, kus Kaspar vehib juba rõõmsalt vähemalt tunni jagu tööd teha. No on mõni inimene alles usin!
Avan ettevaatlikult postkasti, et kirjade kuhi esimese hooga mind pikali ei paiskaks. Õnneks polegi olukord väga hull. Õige pea algab koosolek ja seejärel saab keskenduda eksamitööde parandamisele. Koosolek oli väga edukas. Olen terve sügissemestri lisaprojekti raames tegevõpetajatele koolitusi andnud ning see on olnud väga edukas ettevõtmine. Tehakse ettepanek koolitusprogrammiga ka kevadel jätkata. See on mõte, mida tasub tõesti edasi mõelda.
Enne kui arugi saan, on tööpäeva lõpp ja aeg sammud jõusaali poole seada. Olen peale haigust saanud nüüd nädala jooksul trenni teha ja inimese tunne hakkab tagasi tulema. See hea ja energiline tunne, kui saab oma keha liigutada. Ma tunnen, et olen igas mõttes kohe parem inimene, kui saan ennast normaalselt liigutada.
Jooksulindil:
Õhtusöögiks teeb Kaspar maailma parimat omletti ja umbes kella 20 ajal saame lõpuks diivanile istuda ning paneme paika järgmise päeva/ õhtu plaanid.
Hommikul ootab ees järgmine eksam, mis tähendab ka varasemat äratust (aga õnneks mitte päris öist).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar