Töönädala eriväljaanne vol 4 - neljapäev, 15.12

Äratus on kell 6:15. Olen sekundist üleval ja kõnnin vannituppa. Esimene kohv ja kontorisse. Kell 7:15 algab suuline eksam tudengitel. Tegemist on süvakursusega, ehk siis oleme koos käinud igal neljapäeval 4h ja nii 11 nädalat järjest. Täna on viimane kohtumine ja kurb tunne on. Mul on alati nii, et esialgu õpin tudengeid tundma ja siis nad saavad nii omaks, et kahju on kui läbi saab. 

Ühtlasi oli ka see selle aasta viimane eksam. Uued eksamid juba uue aasta alguses. Püüan alati oma ainetes (kui vähegi võimalik) sättida nii, et eksamid oleksid enne jõule ära. Nii saavad tudengid rahuliku südamega pühi pidada ja ei pea sellel ajal enam õppimisega tegelema. Samuti sätin ka kevadel eksamid pigem varasemaks, mitte mai lõppu, kus niigi on paras hullumaja ülikoolis. Nüüd on vaja vaid kõik selle aasta numbri sees tehtud eksamitööd ära hinnata ja sisestada süsteemi. Õnneks midagi hullu selles osas pole, sest üllatus-üllatus, mul on siingi oma süsteemid, et asjadega järje peal olla ja, et tudengid ei peaks määramata pikka aega tulemusi ootama. 

Lõpuks ometi märkan, et ülesanded töökalendris hakkavad pisut hõredamaks muutuma ja saab vaikselt hakata selle semestriga otsi kokku tõmbama.

Õppejõu elu on justkui faasidena - sügissemester ja kevadsemester. Kaks korda aastas on vaja otsad kokku tõmmata ja kontrollida, kas kõik on joone peal. Jaanuaris loenguid ei toimu ja siis saab eksamite kõrvalt kevadsemestriks ettevalmistusi teha. 

Naudin väga oma tööd ja eriti just otsest tööd tudengitega. Tunnen endiselt, et teen täpselt seda, mida olengi määratud tegema. Jube raske selgitada nii, et adekvaatselt kõlaks, aga täpselt nii ma tunnen vähemalt hetkel. Ma naudin isegi seda suurt väsimust, mis peale sisukaid tööpäevi on, sest tean, et midagi olulist on tänase päevaga ära tehtud. 

6:45 enne tänast eksamit. Ma kardan, et tudengid muidugi sellise rõõmu ja vaimustusega eksamile ei tulnud nagu mina:

Kuna töögraafik on muutunud hõredamaks, siis saab keset päeva ka muude ülesannetega tegeleda, mis juba ammu oma järge on oodanud. Pean ühed püksid ära nõeluma, millel on õmblus lahti tulnud. Appi! Mulle ei meeldi õmmelda ja ei oska ka eriti, aga püksid on ühed suured lemmikud ja seega tuleb see töö kuidagi ära teha. Tavaliselt aitavad ämm või sõbranna Jana selle küsimusega hädast välja, aga nad on hetkel valel mandril...

Õhtuste kohustuste hulgas on paaris poes käimine. Valmistume külaliste tulekuks ja pühadeks ning see tähendab, et mul on nimekirjad, millega tuleb tegeleda. Nüüd on mõnusalt aega kõike rahulikult läbi mõelda ja sättida. Tuuseldame Kaspariga poes riiulite vahel ja ajame nimekirjast näpuga järge. Mulle tegelikult ei meeldi õhtusel ajal Walmarti minna, sest siis on seal ikka väga palju igasuguseid karvaseid ja sulelisi koos ja ma tunnen ennast ebamugavalt kohati. Suures pildis on nendes asjades juba piisavalt paks nahk kasvatatud, aga siiski tuleb olla arukas, sest nii kui ma üksi kuskile riiulite vahele ära kaon on järjekordne kerjus käsi pikalt ees mu teel. Aga... Walmartist me ei loobu, sest kraam on hea ja hinnad veelgi paremad. Toidukaupade hinnad on niigi ulmeliselt tõusnud ja ma isegi ei taha teada, mis toidukorvi hind mujal poes oleks. Lisaks asub pood meie maja kõrval, mis on eriti mugav ja aitab aega säästa. 

Jõuame oma kuue kotiga koju tagasi ja paigutame asjad ära. Õhtusöögi aeg! Peale õhtusööki tunnen, et kett käis totaalselt maha. Kell on 8 ja sinnamaani on päevad alati jooksval tempol läinud ning õhtuks on patarei ikka päris tühi. Siiski, tunne on ülimõnus, sest päev oli produktiivne.