No tere!

Ega ma teid unustanud loomulikult ei ole. Elu toimub maru palju ja kirjutama ei jõua kuidagi. Mis seal salata, kirjutamine mulle ju tegelikult meeldib väga ja olen sellest blogi-maailmast puudust tundnud küll. Ehk saab rajale, kui Eesti tolmu jalgelt pühime ja talveks jälle Floridasse suundume. 

Käesolev sügis on pakkunud igas valdkonnas väljakutseid ja proovilepanekuid. Igasuguste katsumuste kõrval on toimunud ka toredaid asju nagu näiteks minu isiklikus karjääris edasiminek, mille üle olen väga uhke. Kandideerisin eelmise õppeaasta lõpus uuele positsioonile ning alates septembri algusest olen Tallinna Ülikoolis õpetajahariduse lektor.

Uus positsioon on toonud ka uusi väljakutseid, ning septembri teises pooles andsin oma elu esimese inglise keelse loengu välistudengitele. Olin üsna põhjalikult valmistunud, aga elul olid ikka oma plaanid ja juhtus nii, et andsin loengu palavikus olles, mistõttu oli tegemist totaalse eneseületusega.

Lektori amet hõlmab endas ka erinevates kodumaistes ja rahvusvahelistes projektides tööd. Ühe projekti raames käisin näiteks augusti lõpus Oslos. Minu jaoks oli see päris esimest korda Norras olla ja ma ütlen teile - Oslo on imekaunis! Ma tahaksin sinna veel tagasi minna ja kindlasti ka ringi sõita ja loodust avastada.

Vaade minu hotellitoast Oslo kesklinnas:

Minu selja taga on kuningaloss oma täies hiilguses. Lugu oli nii, et jalutasime kolleegiga ja uudistasime Oslo tänavaid ja vaatasime, et nii uhke maja mäe otsas - muidugi läheme uurime lähemalt. Ja siis saime alles aru, mis majaga on tegemist.

Vaade kuningalossi eest alla linnale:

Tihedas tööpäevas anti sekund hingetõmbeks ja päikeseks ja me tormasime kolleegiga otsejoones Oslo MET ülikoolis koosolekuruumi kõige lähemal asuvale rõdule. Nagu näha, siis pikk päev koosolekuid siseruumis paneb väljas silmi kissitama nagu näeks esimest korda elus valgust:

Projektikohtumistel on ühised õhtusöögid restoranis ning pildil näete minu kolleegi õhtusööki: vaalahautist (ma ise tellisin "tavalist" kala ja see ei väärinud pildistamist, kuigi maitse oli hea). Proovisin vaalahautisest ka ampsu ära ning maitses nagu kala maitsega liha. Ütleme nii, et kui sa sellega üles pole kasvanud, siis... Vähemalt on nüüd see asi ka elus proovitud :)

Olen kolmandat aastaringi ülikoolis töötamas ja see on esimene sügis, kus ma ei ole totaalselt närvis enne loenguid. See on esimene sügis, kus tunnen, et ei pea end igal sammul tõestama. See on esimene sügis, kus tunnen, et saan rahulikult teha seda tööd, mida endiselt südamest armastan ja mida olengi sündinud tegema. See on esimene sügis, kus tunnen, kõik see, mis puudutab minu ametit, katab meelerahu ja enesekindlus. Mind ei aja enam endast välja see, kui ma ei tea. Siis ma lähen ja uurin kolleegilt või ütlen tudengile, et ma ei teagi - äkki keegi saalist teab? Ja kui ei tea, siis uurime järgmiseks korraks välja, sest kõik ju tahame teada saada! Töö on see, mis pakub rõõmu ja tunnen, et loengudki on sellel sügisel pisut teise hingamise saanud. Ma ei tea, kas tudengid seda tunnevad, aga mina tunnen.  Endiselt on hommikuti suur rõõm minna ülikooli poole ja usun, et see on suur õnn elus.

Loengusse!

Kuidas teil läheb?